Esimesed üliõpilaspäevad 1965. aastal.
FOTO: TÜ muuseum

Sulaaeg ülikoolides lõppes tudengite meeleavaldustega

Ajalugu

1960. aastate keskel ja teisel poolel kääris kogu läänemaailma üliõpilaskonnas. Rahutusi oli nii USA-s kui ka Euroopas – näiteks astusid Pariisi üliõpilased 1968. aasta mais välja ülikooli administratsiooni vastu ja mõnes mõttes igasuguse võimu vastu üldse. Olukord kujunes sedavõrd teravaks, et rääkima hakati juba «tsivilisatsiooni kriisist».

Nõukogude Liidus polnud sellised laiaulatuslikud demonstratsioonid mõistagi võimalikud. Riiklikud kontrolli- ja repressiivmehhanismid olid juba rahutuste esimeste ilmingute puhul piisavalt tõhus takistus. Teisalt puudus suurel hulgal tudengitel ka otsene soov mässata.

Stalini surmale järgnenud poliitilise režiimi lõdvenemine oli tekitanud paljudes lootuse, et nõukogude korrale on võimalik anda inimlikum sisu ja vorm. See aga ei tähendanud, et üliõpilased poleks stalinismiaja lõppedes kasutanud mõnel puhul võimalust väljendada vastalisust.

Kiuslikud optimistid

Näiteks täheldasid partei funktsionäärid 1956. aasta hilissügisel, et Ungari ülestõusu ajal ja järel aktiveerusid Tartus «vaenulikud elemendid». Ühiselamutes toimusid «nõukogudevastased vestlused» ja lauldi «otseselt kontrrevolutsioonilisi laule». Sellest võtsid teiste seas osa ka kommunistlikud noored (Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ehk komsomoli liikmed – toim.).

Haruldane polnud ka esitada poliitiliste ainete loengutes kiuslikke küsimusi. Näiteks võisid üliõpilased uurida: «Kuidas saab sotsialism kogu maailmas võita, kui Nõukogude Liit sõlmib pikaajalisi lepinguid kapitalistlike riikidega?»

1960. aastatel hakkasid täiskasvanuikka jõudma need noored, kel puudus isiklik kontakt iseseisva Eesti Vabariigiga ning kes olid stalinismiaastail olnud lapsed ega kogenud hirme nii nagu nende vanemad.

Koos Stalini surmale järgnenud režiimi haarde mõningase lõdvenemisega kujunes olukord, mis andis võimaluse ja vabaduse lugeda lääne kirjanikke, tunda huvi lääne kultuuri ning sealse poliitilise ja filosoofilise mõtte vastu.

Just see vabadusetunne ja sellega kaasnenud optimism sai ajendiks, miks võrreldes varasemate kümnenditega astuti meelsamini nii kommunistlikku noorsooühingusse kui ka kommunistlikku parteisse.

Nimelt loodeti liikmesuse kaudu neid organisatsioone üldisema «inimnäolise sotsialismi võimalikkuse» optimismis seestpoolt moderniseerida ja liberaliseerida.

1968. aasta protestid

Paraku purustas helgema tuleviku lootused 1968. aasta kevadel puhkenud Praha ülestõusu julm ja külmavereline mahasurumine. Just Tšehhoslovakkias toimunu sai otseseks põhjuseks, miks teiste Nõukogude Liidu liberaalsemalt meelestatud tudengite kõrval aktiveerusid ka Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilased.

Pikalt vindunud pettumus- ja protestimeeleolud lahvatasid sama aasta 19. oktoobri õhtul toimunud üliõpilaspäevade tõrvikurongkäigus. Kuigi tudengikolonnis kanti ülikooli komsomolikomitee ettekirjutatud sisuga loosungeid, leidus nende kõrval ka tudengite omal algatusel maalitud üleskutseid.

Näiteks oli näha plakateid «Ainult Hiina taskulamp näitab õiget teed kommunismile!», «Jänkid, kasige Peipsi taha!», «Elagu meie valitsuse peen välispoliitika!» jne. Õppejõud, kellele oli tehtud ülesandeks pidada üritusel korda, hoidusid rongkäigust targu eemale.

Tõrvikurongkäigule järgnes kontsert, kus ansambli Peoleo solist, Tallinna Kunstiinstituudi graafikatudeng Henno Käo esitas kahemõttelise laulukese «Turismireis Sahhalinile». See jutustas riiklikult saarele komandeeritud noormehest, kellel ei lubatud pärast naasta.

Kuuldavasti jätkus rahvuslike meeleolude avaldamine ka öösel. Hommikul leiti rikutuna Lenini portree ja ühe kesklinnamaja seinale oli kirjutatud loosung «Elagu vaba Eesti! Maha isevalitsus!».

Seega oli võimude poolt hoolikalt silmas peetud sündmus kontrolli alt täiesti väljunud ning andis julgust sarnasteks väljaastumisteks ka Tallinna kõrgkoolide üliõpilastele. 28. oktoobril Tallinnas demonstreeritud loosungid olid poliitiliselt veelgi otsesõnalisemad: «Venelased, Kuu peale», «Vabadus väikerahvastele», «Usk kommunismi võitu – oopium rahvale» jne.

Aktivistide mahasurumine

Tagantjärele võib pidada omamoodi õnnelikuks juhuseks, et Soome üliõpilaste radikaalne väljaastumine, mis päädis Helsingi vana üliõpilasmaja hõivamisega 25. novembril 1968, toimus Tartu ja Tallinna sündmustest kuu aega hiljem. Muidu võinuks siinsedki sündmused Soome tudengite eeskujul võtta radikaalsema ilme ja see tähendanuks tõenäoliselt juba ka laialdasemaid repressioone.

Ent nüüdki tuli Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee 5. novembri istungil nentida, et üliõpilaspäevadel ilmnes tudengite «poliitiline ebaküpsus, organiseerimatus, mõnel juhul nõukogudevastane, natsionalistlik ja sotsialismivastane meeleolu». Iseäranis ärritas võime asjaolu, et äsjased üliõpilaspäevad olid pühendatud leninliku komsomoli 50. aastapäevale.

Nii järgnesidki neljandate üliõpilaspäevade tõrvikurongkäigule läbiotsimised ja ülekuulamised ning mõnelegi rongkäigus aktiivsusega silma paistnud noorele lõppesid ülikooliõpingud väljaheitmisega.

Lõppkokkuvõttes tähendasid 1968. aasta sündmused poliitilise sulaaja lõppu Tartu Ülikoolis. 1970. aastaks suruti maha komsomolisisene moderniseerimist ja liberaliseerimist taotlev tiib ning alates 1971. aastast hakkasid üliõpilaspäevade asemel toimuma kevaditi nn rahvaste sõpruse päevad.

Mihkel Truman

ajakiri [at] ut.ee

Jaga artiklit