Pealelõunati teevad Fortumo aktivistid kümneminutilise liigutamispausi.
FOTO: erakogu

Lugu sellest, kuidas ma IT-ettevõtte kapis ei nutnud

Elukool

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, olen oma senise elu jooksul töö pärast nutnud täpselt ühe korra. Olin just alustanud esimesel päris erialasel ametikohal ühes suures ja tähtsas asutuses ning sunnitud pärast korduvaid viljatuid katseid siseveebile haledalt alla vanduma.

Sain tookord aru, et olin läinud digitaalse talupojamõistusega vallutama asja, mida võis pidada loogikavabaks vaakumiks. See oli omamoodi vabastav kogemus ning võtsin sealt ellu kaasa õppetunni, et uute süsteemide tundmaõppimisele tasub vastu minna täiesti avatud meelega, aga ka valmisolekuga pikalt pusida.

Kerime pildi kiiresti olevikku. Seisan sügise hakul nii kardinaalse erialase ja valdkondliku kannapöörde ees, et kardan taas omandada elu õppetunde peadpidi seinakapis nuttes. Suundun pärast aastatepikkust juristitööd avalikus sektoris hoopis IT-valdkonda oma uut kommunikatsioonikraadi rakendama ning kardan täitsa tõsiselt, kas saan ikka hakkama.

Läbimõeldud produktiivsus

Lohutan end elutervelt, et töötavad ju IT-ski luust ja lihast inimesed, aga lähen siiski esimesele tööpäevale vastu ärevusega. Näen öö otsa unes, kuidas üritan Gruusias ühe mäe otsa ronida, aga erinevalt normaalsetest inimestest alustan ronimist õhtul, mitte päeva hakul, ning olen pimeda kätte jäädes väga hädas. Hommikul end voodist välja käristades muigan mõrult: kas tegemist on mingi metafooriga, mis puudutab minu seniseid karjäärivalikuid?

Mulle on juba enne tööle asumist saadetud 120-päevane sisseelamisplaaniga nädala teemade-tegemiste, iseseisva töö ja kavandatud eesmärkidega. Seetõttu tean ette, et esimesel paaril nädalal on tulemas hulk tutvumiskohtumisi ja -koolitusi ning keegi ei oota minult veel imetegusid. Samal ajal on see selge märk, et minu töölevõtmine on läbi mõeldud ja mõlemale poolele on selge, kuhu töösuhe jõudma peaks.

Esimese päeva suurima elamuse pakub lihtne kümnepunktiline produktiivsuse reeglite kogu, mis on oma tervemõistuslikkuses must valgel kirja panduna lausa jahmatav (näiteks et võimaluse korral tasub kõik palved kolleegile saata kirjalikult, et süvenenud inimest ei segata ja et koosolek on kõige ressurssiraiskavam arutelu vorm).

Mul tekib seda lugedes ühtaegu soe äratundmine ja ebamäärane kahtlus, et mu senine elu on möödunud kerges Stockholmi sündroomis. Kirsina tordil planeerime tiimijuhiga esimese nädala lõpus planeerimist – jah, me planeerime planeerimist! See liigitub järjekordse nohikuelamuse valdkonda.

Esimestel päevadel-nädalatel ei vaimustugi ma mitte niivõrd väga ägedast kontorist, piiritust snäkivalikust või noorest kollektiivist, vaid ennekõike igal sammul ette tulevast läbimõeldud produktiivsusest.

Lisaks eelmainitud sisseelamisplaanile ja ühistöö reeglitele näeb seda nii eesmärgipüstitustes, töö planeerimises kui ka paljus muus. Mõned märksõnad on näiteks PPP- (Progress-Plans-Problems) või OKR- (Objective Key Results) põhimõtted. Nende eesmärk on tagada pidev kiire kohanemine ja eluterve enesekriitika.

Hubane ja uudne kontor

Ägeda kontori juurde kuuluvad muidugi kõik hüved ja vidinad, mida IT-sektorilt tänapäeval oodata võib. Läbi kolme korruse ulatuvatesse ruumidesse pääseb sõrmejälje abil, kõigile on kättesaadav piiramatu kogus kofeiini ja suhkrut, aga ka tervislikumaid snäkke, ning juba esimeselt kohtumiselt väljudes astun napilt mööda ühest malbe olekuga kontorikoerast.

Kontori vaiksemas nurgas peidab ennast ka täiesti füüsiline raamatukogu, mis on täis nii põnevat kraami, et järgmise poole aasta õhtulugemised on kindlustatud. Kõigepealt võtan sealt koju ettevõtte mitteametliku piibli «The Lean Startup», mis esimestel nädalatel aju ülekoormuse tõttu küll kuidagi edeneda ei taha.

Koduse olemisega ruumid on läbi imbunud humoorikatest mälestustest ning kaetud kõikvõimalike siltide, vidinate ja muu avastamisväärsega. Hubast muljet süvendab see, et jalanõusid kontoris ei kanta ning pidevalt käib unise näoga voorimine köögis asuva elulätte vahet – täpselt nagu koduski.

Kuigi avaliku sektori kohta püsib visalt müüt, et seal käib päevad läbi üks kohvitamine, võin praeguseks kinnitada, et IT-sektori kohviarmastusele ei saa see ligilähedalegi. Tagatipuks on siinne kraam umbes kolm korda kangem ja esimestel päevadel kipub mul kruusipõhja paar lonksu alleski jääma, sest käsi väriseb tassi tõstmiseks liiga kõvasti.

Mis puutub töövahenditesse, siis kõik kangelased ei kanna keepe ja kõik IT-inimesed ei kasutagi ainult helendava õunakese logoga sülearvuteid. Siiski valin pakutud variantidest töövahendiks oma elu esimese MacBooki, mille süütuse kaotamine toob esialgu vaid peavalu juurde.

Tunnen end kui mõni eluvõõras vanaema, kes kobistab oma esimese nutiseadmega: «Kuhu ma nüüd vajutan? Oih … Issand, miks see sinna läks? Oih, oih, oih ...» Tagatipuks on see sunnik libe nagu luts ja ühel mu kohtumisel tegevjuhiga uisutab rõõmsa lennuga vastu lauanurka. Seepeale räägib tegevjuht muheda loo, kuidas ta kunagi oma esimese läpaka üldse maha pillas, ning elu läheb edasi.

Aktiivsed kolleegid

Kolleegid pole Fortumos inimkontaktist võõrdunud homogeenne siliconvalleylik IT-poiste kamp, kes päevavalguse või füüsiliste katsumuste peale tuhahunnikuks pudeneb. Nad on lihtsurelikud, seinast seina vanuse, tausta ja ülesannetega.

Üksteisega armastatakse aega veeta – ka pärast tööd bändiproovis, pubis või trennis – ja ettevõtte suurimaks plussiks peetakse just inimesi. Ennast ega elu ei võeta ka ülearu tõsiselt ning kontori eri otsad rõkkavad päeva jooksul pidevalt naerust.

Muuseas, umbes kolmandik töötajatest on naised, keda jagub nii tarkvaraarendajate, raha- kui ka müügiinimeste sekka. Samuti jääb silma-kõrva, et suur osa noori kolleege on ettevõttes töötanud juba päris kaua, nii et sobivad inimesed jäävad siia püsima ning leiavad järelikult piisavalt arenguvõimalusi.

Igal pealelõunal teeme koos aktivistidega kümneminutilise liigutamispausi, mis lööb pea jälle värskeks ja vere liikuma. Alustuseks tegeleme rahulikumate võimlemis- ja kerelihaseharjutustega, aga peagi hakkab sisse eksima ka tõsisemaid trenne – näiteks kasutame ringtreeninguks suuri veekanistreid või teeme koridoris trepijookse.

Ehkki ettevõtte töötempo on kiire, peetakse töö- ja eraelu tasakaalu au sees. Jätkan tööleminekut vanas rütmis ning laekun kontorisse kella 9 paiku, aga esimestel päevadel olen päris üllatunud, kui vastu vaatab alles hommikuselt unine ja pooltühi kontor.

Kuna kirjatööde tegemisel kujuneb sujuvalt minu lemmikkohaks fuajees asuv tugitool, jääb paratamatult silma, et juba enne viit läheb lahti aktiivne sagimine kodu suunas. See ei tähenda muidugi kella pealt pastaka kukutamist kiirematel hetkedel, aga tööd ei mõõdeta ajas, vaid tulemuses. Sageli taban ennast nädalavahetuselgi töömõtteid mõlgutamas või väiksemaid kirjatöid tegemas, sest uus valdkond on lihtsalt nii põnev.

Märkamatu kohanemine

Kohanemine uue valdkonna, äriloogika ning spetsiifiliste mõistetega tuleb tegelikult üllatavalt kiiresti ja vaat et märkamatult. Kolmandal päeval saan sissejuhataval turunduskoolitusel kainestava elamuse, kui esimesed pool tundi loobitakse mind läbisegi kõigi nende lühenditega, mida ma olen pärast ükshaaval läbiguugeldamist alles veerima õppinud.

Õnneks saadab minust kuu aega staažikam pinginaaber kiiresti lingi põhiväljenditega ning suudan kramplikult naeratades vähemalt järge pidada, mis see on, millest ma midagi ei tea. Väikse eduelamusena saan koolituse teises pooles juba mõnest valdkonnaspetsiifilisest naljast aru.

Täielikku newbie-seisusesse ei jää ma aga kauaks, sest juba teisel nädalal satun sisseelamiskohtumisele päris verivärskete kolleegidega ja nädalapikkune edumaa on palju selgem, kui endale enne tundus.

Mõistete otsa koperdan ka andmeanalüütilises osas oma tööst. Esimese hooga lähen peaaegu hulluks Exceliga, kus ma ei saa täpselt arugi, mis info mul olemas on või mida ma kätte üritan saada. Silme ees keerlevad sedalaadi sõnad nagu ARPPU, mis kõlab kui purjus soome mereröövli mörin, aga tegelikult on akronüüm väljendist average revenue per paying user.

Päeva lõpuks on aju nii kinni kui kinni, ent sellest hoolimata üritan end ülesandest jõuga läbi suruda – nagu arvata võib, tulutult. See jääb ka sisseelamisperioodi kõige kapis-nutmise-ohtlikumaks episoodiks, sest hommikul värske peaga saan arvutused juba esimesel katsel valmis.

Kokkuvõttes läheb harjumiseks üllatavalt vähe aega. Esimese nädala lõpus esitlen tiimijuhile PPP-kokkuvõttes ühe saavutusena seda, et ma kapis ei nutnud, nimetades peamiseks põhjuseks vaid kontori avatud planeeringu, ja viskan lõpus nalja, et kapi otsingud jätkuvad.

Ehkki ka kuu aja pärast tuleb uusi asju ikka veel pidevalt peale – ja ilmselt jääbki neljakuise sisseelamisprogrammi lõpuni tulema –, julgen väita, et suurem kohanemine on juba toimunud. Kõigest mõne nädalaga on tekkinud tunne, et minust on isegi kasu.

Olen nüüd omal nahal järele proovinud, et IT-sektorit ei pea kartma ja arenemishuvilisi inimesi on sinna pidevalt juurde vaja. Enamik ettevõtteid on igal juhul nii spetsiifilised, et ideaalselt nende profiiliga sobivaid inimesi polegi võimalik muidu leida, kui ise juurde kasvatada. Samuti on pidev kerge võhiklus kiiresti muutuvas sektoris paratamatus, mida peaks aktsepteerima ja armastamagi. Ennekõike on vaja tahtmist ja pealehakkamist, et pöörata sellele kiire arengu teele.


Mida võhikuna IT-sektorisse sattudes teha tasub?

  • Naerata ja nooguta. Ja siis küsi hästi palju küsimusi. Kõige kohta. Kogu aeg. Mina pidasin oma sisseelamisplaani kohta isegi konspekti, kust siiamaani on väga hea räägitut üle korrata.
  • Loe kõike. Päriselt. Loe kõike, mida kätte saad, nii ettevõtte, konkreetse töö kui ka sektori kohta üleüldiselt. Kas mäletad kooliaega, kui koju jõudes tuli kodutöö veel otsa? Umbes nii võikski elada. Ideaalis võiks huvi enesearendamise ja valdkonna vastu olla nii suur, et see jääbki harjumuseks, aga algus on kindlasti topeltintensiivne.
  • Mõtle kogu aeg. Kuigi levinud müüdi kohaselt pidi inimene tavaliselt kasutama 10% oma ajust, valmistu esimestel nädalatel kasutama 120%. Tunne, et aju hakkab pärmitainana kohe kõrvadest välja paisuma, on täiesti loomulik (ja see võib mööda minna, aga ei pruugi).
  • Ära unusta tarbida piisavalt vedelikku. PS! Kohv ja kokakoola ei anna su kehale vedelikku, vaid kuivatavad ajurakke veelgi. Ja kui tuju väga ära läheb, siis mõtle, millal sa viimati sõid. Maslow’ püramiid, eks ole.
  • Guugelda häbenematult kõike. Alguses on guugeldamissagedus umbes iga teine sõna, mida sa loed või kuuled, aga see normaliseerub üsna kiiresti. Kolleegid on tõenäoliselt ka ise samas olukorras olnud ja aitavad hea meelega.

Krõõt Olo

TÜ õigusteaduse (2013) ja kommunikatsioonijuhtimise (2018) magister

Alates augustist 2018 Fortumo uus sisuturunduse spetsialist

Galerii: 

Jaga artiklit