13. oktoobril 55. sünnipäeva tähistav humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan Margit Sutrop on ettevõtlik ja empaatiline inimeste ühendaja, kes innustab oma eeskujuga.

Margit Sutropi ema, emeriitprofessor Marika Mikelsaar ütleb, et tütrele iseloomulikud jooned – suur tahtmine kõigest osa saada, visadus ja esinemisjulgus – avaldusid juba varakult.

«Ta pidi kõik koolis nõutu selgeks saama. Sageli tuli mul esimesest unest ärganuna veenda tütart voodisse minema. Igal sügisel oli mure huviringidega, sest tal oli tahtmine astuda paljudesse,» meenutab Mikelsaar.

Sutropi väljaku- ja meeskonnatunnetus, mis on juhirollis väga oluline, on arvatavasti pärit lapsepõlve võrkpallitreeningutest treener Juta Kama juures. Koolivaheajal töötas ta sanitarina Maarjamõisa haigla lastekirurgia ja traumatoloogia osakonnas ning sünnitusmajas, et teha tutvust meditsiiniga.

«Mulle kiideti tema helli käsi ja kohusetruudust, aga ta ise arvas, et oleks parem haiglas nähtust – ka ebakõladest igapäevatöös – hoopis ajakirjanduses kirjutada. See kirjutamise vajadus on tal vist juba mitmest isapoolsest sugupõlvest sisse programmeeritud,» jutustab ema.

Soov elu paremaks muuta

Kümmekond aastat noorema õe Eva Piirimäe üks varasemaid mälestusi Margitist ongi see, kuidas too toetab õhtul selja vastu vanemate magamistoa kahhelahju ning räägib, mida oli sanitarina haiglas töötades näinud ja teinud.

«Margit on hiljem ise öelnud, et just sel perioodil märkas ta, et mõtted lähevad haiguste ja nende ravi asemel pigem sellele, kuidas saaks paremini korraldada haiglatööd ning arstide, õdede ja patsientide suhteid,» räägib Piirimäe.

Keskkooli ajal hakkas Margit tegema ajalehtedele kaastööd. Ta kirjutas teatri- ja filmikriitikat ning käsitles õpetamist koolis ja põlvkondade maailmavaatelisi erinevusi.

Sutropi sulest ilmunud artikli, mis oli oma põlvkondadevahelise konflikti teemaga märguanne eesti noorte uuendusmeelsusest, märkis 1980. aastate keskel ära näiteks tollane Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik Toomas Hendrik Ilves.

Kui Tallinnas peeti 1980. aastate lõpul noorsoo foorumit, julges tugeva kriitikanärviga neiu ühel oma esimestest ühiskondlikest esinemistest süüdistada demagoogias lausa tolleaegset Rahvarinde juhti Edgar Savisaart.

Sutrop on meenutanud, et pärast keskkooli kõhkles ta kaua, kas minna õppima arstiteadust või ajakirjandust. Peale jäi siiski huvi ühiskonna ja kirjutamise vastu, mis tõi ta Tartu Riiklikku Ülikooli ajakirjandust õppima.

Ülikooli ajakirjandusosakonnas määras tema vaimse arengu suuna kõige enam professor Marju Lauristin, kes äratas Sutropis huvi filosoofilise hermeneutika ja fenomenoloogia vastu.

Lauristin kutsus appi filosoofiaprofessor Ülo Matjuse ja nende ühisel juhendamisel kirjutas Sutrop diplomitöö Martin Heideggeri hermeneutilisest lähenemisest kunstiteosele.

Ajakirjandusest filosoofiasse

Lauristini sõnul võlus Sutropit eelkõige uurimuslik ja teoreetiline lähenemisviis, mida filosoofia pakkus ajakirjandusest rohkem. 

«Margit oli huvitatud kultuurikriitikast ning liikus sealt edasi kultuuriteooria ja -filosoofia poole. Juba enne diplomitöö tegemist oli näha, et tema võimed ja mõttelaad sobivad selle suunaga väga hästi. Julgustasin teda minema jätkuõppesse edasi just filosoofiasse, sest tal olid selleks väga head eeldused,» meenutab Lauristin.

1986. aastal, pärast ajakirjanduse eriala lõpetamist, asuski Margit Sutrop õppima ja töötama TÜ filosoofiakateedris. Aspirantuuri kõrvalt õpetas ta üliõpilastele filosoofiat ja esteetikakursusi.

Pärast avardavat enesetäiendust Oxfordis ja Oslos ning magistrikraadi saamist suundus Sutrop Lõuna-Saksamaale Konstanzi Ülikooli, kuhu teda tõmbas 1970. aastatel sinna rajatud retseptsiooniesteetika koolkond. Seal kaitses ta doktorikraadi esteetikast ja alustas uurimistööd eetikast. Mitu aastat õpetas ta ka saksa tudengeid.

«Kohtusingi Margitiga esimest korda arvatavasti 2000. aastal Konstanzi Ülikoolis mõnel sealsete eesti tudengite ühisel lõunasöögil,» meenutab filosoofia ja semiootika instituudi filosoofia osakonna juhataja Bruno Mölder, kes on samuti saanud doktorikraadi Konstanzi Ülikoolist.

Sutrop oli doktoritöö kaitsnud 1997. aastal ja Konstanzist juba lahkunud, kuid külastas ülikooli aeg-ajalt. Ta tundis muret, et ei kaoks tema algatatud tava korraldada eestlaste ühiseid lõunasööke ja tähistada Eesti tähtpäevi. Uue aastatuhande algul oli Konstanzis päris palju eesti tudengeid ja endiselt oli kombeks kord nädalas kokku saada.

«Margit on alati pooldanud filosoofia eriala ja osakonna rahvusvahelist avatust. Arvan, et siin on avaldanud mõju välismaal õppimise ja töötamise kogemus. Filosoofiaga ei ole heal tasemel võimalik tegeleda muust maailmast isolatsioonis. Margit on oma tegevuses lähtunud sellest põhimõttest,» räägib Mölder.

Ettevõtlik ja empaatiline ühendaja

Inimeste ühendamise on Sutrop ka Tartus oma hingeasjaks võtnud. Kolleegide kinnitusel on tal kombeks korraldada oma kodus uutele välisõppejõududele õhtusööke, et külalised kiiremini kohaneksid.

Konstanzi Ülikooli head mõju on Mölderi sõnul selgelt näha Sutropi algatusel rajatud eetikakeskuses. Selle asutamisel oli abiks Konstanzi professor Jürgen Mittelstraß, kes on praegugi TÜ eetikakeskuse rahvusvahelise kuratooriumi esimees.

«Aastate jooksul olen ikka ja jälle imetlenud Margiti vastupidavust ja ettevõtlikkust, nähes, kuidas ta jaksab ennast üha uuesti proovile panna – praktilise filosoofia professorina, eetikakeskuse juhatajana, osakonna ja instituudi juhatajana, dekaanina ning rektorikandidaadina,» ütleb Mölder.

Maailmakirjanduse dotsent Liina Lukas, kes on töötanud koos Margit Sutropiga filosoofiateaduskonna dekanaadis, toob samuti esile, et Sutrop on suurepärane juht. Lukase sõnul oskab ta luua väga hea töökliima ja meeskonna, milles kõigil on oma ülesanded.

«Ta usaldab ja austab kõiki oma kaastöötajaid – see on juhtimisanne. Ta tegutseb probleemi lahenduse nimel ja otsib alati parimat varianti. Margit rullib probleemi lahti veidi laiemal kaardil ja kaasab lahendusse rohkem osalisi, kui näib esmapilgul tarvilik. See on aeganõudvam, aga sel moel võivad tekkida hoopis uued lahendusteed,» kirjeldab Lukas.

«Margit oskab eri pooli ära kuulata ja püüab leida tasakaalustatud lahendusi. Ta suudab end ümbritsevaid inimesi innustada ja panna neid hea tulemuse nimel pingutama,» lisab Bruno Mölder.

Oma suures suguvõsas on Margit Sutrop üks kindlamaid ühendajaid, kes on hooliv, helde, andestav ja armastav. Lähedased hindavad tema erakordset ühiskondlikku algatusvõimet ning soovi ja oskust elada samal ajal tavalist pereelu. Margitil on koos abikaasa Urmas Sutropiga kolm last ja viis lapselast, kes armastavad koos tema õe ja venna lastega Pangodi maakodus koos tegutseda.

«Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond võib olla uhke oma äärmiselt energilise, targa ja empaatilise dekaani üle. Margiti võimuses on liigutada mägesid!» kinnitab tema õde Eva Piirimäe.