Kohalikud võtsid Bayetereki tornis järjekorda, et presidendi kulda valatud käejälge katsuda ja midagi soovida.
FOTO: Maili Vilson

Kesk-Aasia kontrastid annavad rohkesti uurimisainest

Reisikiri

Selleks ajaks, kui me juuni lõpus Kasahstani pealinnas Astanas maandume, oleme teinud piisavalt eeltööd, et mitte lasta end eesootavast liiga kergesti üllatada.

Oleme lugenud autoritaarsete juhtide ekstravagantsusest ja maapiirkondade mahajäämusest, aastasadade vanustest mošeedest-medresetest ning kitšlikest uuslinnadest, mis on loodud marmorist, klaasist ja valitsejate unistustest.

Kui me aga oma esimesel hommikul rohkem kui 30-kraadisesse päikeselõõska astume, tabab see teadmine meid siiski uue hooga: oleme Kesk-Aasias. Järgneva kuu aja jooksul saame kogeda reisiblogidest loetud eksootikat omal nahal!

Juba möödunud sügisel küpses meie peas mõte teha Kesk-Aasiasse pikem reis. Meid kannustas ühine huvi ajaloolise Siiditee vastu ning uudishimu riikide vastu, mis olid kunagi Eesti nn vennasvabariigid ja mille piirid olid vanematele põlvkondadele valla. 

Oma silm on kuningas

Politoloogidena ajendas meid muidugi soov näha ise elu režiimi all, mida toome loengus näidetena riikidest, mis paigutuvad järjepidevalt demokraatiaedetabelite lõppu. Ülikoolielu iseärasuste tõttu saame teele asuda kesksuvel. Meie marsruut kulgeb läbi Kasahstani, Kõrgõzstani, Usbekistani ja Türkmenistani.

Kesk-Aasiat on jäänud pärast Nõukogude Liidu lagunemist kummitama eneseotsingud. Äkitselt tuli saada ise hakkama riikidel, mille piirid oli paljuski meelevaldselt tõmmanud Stalin. Külma sõja järgses geopoliitilises olukorras jäid nad Kesk- ja Ida-Euroopa demokratiseerumise varju ning seetõttu suurema rahvusvahelise tähelepanuta. Selline taust kombineerituna nõukogude aja pärandiga jättis iga valitsuse oma teed otsima.

Nüüd võibki näha toonaste valikute tagajärgi: kuigi Kasahstan ja Türkmenistan on saavutanud nafta- ja gaasivarude abil teatava majandusliku edu, on sissetulekute ebavõrdsus ning läbitungiv korruptsioon kõikjal igapäevased.

Ainult Kõrgõzstan on veidi demokraatlikum. Selle riigi sisepoliitilisi heitlusi (2005. a tulpide revolutsioon ja 2010. a revolutsioon, mille tõttu muudeti riigikord parlamentaarseks) ja aeglasemat majandusarengut on naabrid siiski kasutanud oma rangemate režiimide õigustuseks.

Presidentide suur mõju on avalikkuses eriti ilmne Kasahstanis ja Türkmenistanis. Kui Kasahstanis on linnapildis tavalised presidendi kasahhi- ja venekeelsed tarkuseterad, siis Türkmenistanis on avalik ruum pilgeni täis presidendi paraadportreesid.

Suurustavad pealinnad

Kasahstani pealinna Astana süda koosneb peamiselt presidendi skitseeritud ja maailmakuulsate arhitektuuribüroode loodud hoonetest. Selline on näiteks Baytereki torn, üks väheseid kohti linnas, kus südasuvel näeb ka kohalikke. Torni tõmbenumber on mõjus arhitektuur, aga ka kulda valatud presidendi käejälg, mille puudutamine peaks tagama soovide täitumise.

Maailma ühe suletuima riigi Türkmenistani pealinnas Aşgabatis on ülekaalus valgest marmorist ja sinisest klaasist uusehitised ning laiad, kuid inimtühjad alleed, kus väsimatult patrullivad politseinikud. Üksikud hooldustöölised nühivad hommikust õhtuni isegi 50-kraadises kõrbekuumas alleesid plekituks.

Ehitised on neis suurushullustuses riikides kõige-kõigemad, olgu siis tegu maailma suurima jurta ehk Khan Shatõri ostukeskusega Astanas või Guinnessi rekordite raamatusse kuuluvate maailma suurima sisetingimustes asuva vaateratta ja suurima hobusepeaskulptuuriga Aşgabatis.

Nende linnadega võrreldes mõjub väike Kõrgõzstan palju lihtsakoelisemalt, ent sõbralikumalt. Maavarade puudus ja mägine maastik on tegurid, mis on loonud soodsa pinnase turismi arendamiseks. Õsõk-Köli mägijärve ümbrus on tulvil matkahuvilisi, kes on tulnud avastama võimsat Tian Shani mäestikku.

Ka Usbekistanis on marmorit ja klaasi märksa vähem, kuigi just see riik saab õigusega uhkustada paljude ajalooliste linnadega. Juulikuu palavuses on turiste küllaltki vähe. Tänu sellele saame peaaegu segamatult ringi jalutada ning pildistada Samarkandi ja Buhhaara pärle. Paljud neist näevad välja üllatavalt värsked – juba nõukogude ajal alanud taastamistööd peaksid tagama, et neid suursuguseid hooneid saab uudistada veel pikalt.

Tühjad kõrbed ja muuseumid

Kuu aja jooksul kogeme paljutki, mis tundub Kesk-Aasiat hästi iseloomustavat. Proovime bešparmaki-nimelist hobuselihast rooga, rahvusjooki kumõssi (küll märksa moodsamal, jäätise kujul, mis teeb selle maitse mõnevõrra talutavamaks), sööme kuhjade kaupa pilaffi ja lambašašlõkki ning üliodavaid kohalikke meloneid-arbuuse.

Näeme Karakumi kõrbes traalivaid kaamelikarju ja veedame isegi ühe öö sealsete tähtede all. Käime Mojnaqis, mis oli kunagi Araali mere lõunatipu õitsev kalatööstuslinn. Nüüdseks on veepiir taandunud ligikaudu 150 km kaugusele ning endist hiilgust meenutavad üksnes kalad linnavapil ja liivas roostetavad laevad. Need pakuvad vapustavat, kuid samal ajal kurba vaatepilti.

Külastame Kasahstanis ja Türkmenistanis presidente ülistavaid muuseume, mis on nii inimtühjad, et giidid saavad pühenduda meie üksiti jälgimisele. Ilma (mees)saatjateta reisides tõmbame kõikjal rohkesti tähelepanu. Peame tüdimuseni selgitama, kust me pärit oleme, kas me oleme abielus ja mitu last meil on.

Põgusal kohtumisel välismaalastega kohalikud poliitikast meelsasti ei räägi, piirdudes enamasti varieeruva entusiasmiga esitatud kiitusega riigijuhtide kohta. Kuuldes, et tuleme Eestist, venivad suud kõikjal kõrvuni ja meid tervitatakse kui omasid, aga ka õnnelikke, kes on jõudnud Euroopasse.

Ainus, kes meid ajaloo ja Eesti «valede valikute» teemal harida püüab, on hoopis Krasnojarskist autoreisile tulnud Igor, kellega veedame Qo‘qoni ajaloomuuseumi ees arbuusi süües üha tulisemalt vaieldes peaaegu tunni. Lahkume siiski sõbralikult, kumbki pool oma meelt muutmata.

«Astana on ilus, eks?» küsib meie taksojuht tagasiteel lennujaama korduvalt. Kuidas öelda kellelegi, kelle hääles kõlab uhkus oma linna üle, et see paik mõjub kunstliku edevusprojektina, mille mastaabid on mõeldud muljet avaldama, mitte pakkuma mugavat äraolemist?

Astana totaalne muutumine viimase 20 aasta jooksul väikesest stepilinnast uhkeks pealinnaks peegeldab kohalike silmis kogu Kasahstani edulugu. Niisiis teeme veel viimast korda head nägu ja kinnitame: «Jah, on küll.» Taksojuht on silmanähtavalt rahul.

Kristel Vits

rahvusvaheliste suhete nooremteadur

Maili Vilson

politoloogia doktoriõppekava programmijuht

Galerii: 

Jaga artiklit

Märksõnad

Kesk-Aasia