São Paulo ohtlik kesklinna piirkond, mis kannab ka narkomaastiku üheks põhipunktiks olles rahvakeeles nimetust Cracolândia.
FOTO: erakogu

Brasiiliast teise nurga alt

Reisikiri

TÜ kommunikatsioonijuhtimise 2. aasta magistrant Grete Kõrgesaar õpib ISEP-i programmi raames terve 2013/2014. õppeaasta Brasiilas São Paulos Fundação Armando Alvares Penteado ülikoolis.

Võtab pea pööritama, mõeldes, kui mitu aastat on möödunud sellest, kui tahtsin esimest korda meeleheitlikult vahetusõpilasena Brasiiliasse õppima tulla. Toona, keskkooliõpilasena jäi unistus sunniviisiliselt sinnapaika, kuid kirglik soov maailma tundma õppida sai vaid indu juurde. Pulbitsev trots ja sihikindlus viisid mind seejärel hoopis kasvatajaks lastelaagrisse Kanadasse, õppima Hispaaniasse, kasutama iga võimalust ja rahanatukest reisimiseks, asuma tööle Tartu kõrgemas kunstikoolis välissuhete juhina ning lõpuks uuesti ammust unistust kätte võtma ja Brasiiliasse vahetusüliõpilaseks kandideerima.

Võitlen ühes povo’ga

Lõpuks siin kohal olles võin seesuguseid elu keerdkäike vaid tänada. Olen kindel, et seitse-kaheksa aastat tagasi vahetusprogrammi turvalistes raamides ei oleks ma suutnud avasilmi näha ja õppida mõistma selle riigi reaalsust, valu ja hingeelu. Nüüd tunnen, et olen selleks valmis. Ahmin ja talletan, süvenen ja sünteesin, loon suhteid ja seoseid. Oluline on tasakaal spontaansuse-avatuse-empaatia ning süsteemse ja kriitilise analüüsi vahel.

Tänaseks olen olnud Brasiilia mootoriks peetavas São Paulos juba kaheksa linnutiivul möödunud nädalat. Imestamist jagub igasse päeva. Ei möödu päevagi tundmata, et olen nüüd lõpuks tõesti Euroopa turvalistest piiridest ja mugavast elust välja astunud. Leian ennast aina uuesti üheskoos kohaliku rahva ehk povo’ga ühtemoodi iga päev oma õiguste, turvalisuse ja elukvaliteedi pärast võitlemas. Sealjuures ka varem selja taha jäetuna näivaid arenguetappe nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis läbi tegemas.

Kas ma tunnen kohanemisraskusi? Kas ma loon alateadlikult võrdlusmomente, mis kipuvad kalduma sihtriigi kahjuks? Loomulikult. Aga just selleks ma siin olengi. Mugavustsoon on oht, sellest väljapoole jäävad võimalused: silmad avanevad, vaim tugevneb, elukogemus ja enesekindlus kasvavad.

Kontrastirohke mootor São Paulo

Tunnen, et olen sattunud elama veel rohkem segadusse ajavasse puhvertsooni, mis ühelt poolt kogu Brasiiliat esindades mõjub Potjomkini külana, kuid laseb teisalt siiski kogeda sporaadiliselt riigi reaalsust. Elan nimelt linnas, mida iseloomustavad teravad kontrastid. Riigi majanduskeskus São Paulo on elukohaks enamikele Brasiilia miljonäridele, kelle erahelikopterid linna kohal sagedasti ringi tuiskavad. Siin on esindatud suur osa rahvusvahelistest megakontsernidest ja enamik maailma luksuskaubamärkidest. Tarbimine kasvab, inimesed võtavad laene, kasutavad järelmaksu võimalusi ning ostavad järjest rohkem ja rohkem.

São Paulos on ju võimalused piiramatud. Kõik, millest inimhing vaid unistada oskab, on olemas ja kättesaadav. Kättesaadav vaid juhul, kui raha on võimaluste piiramatusega vastavuses. Kui mitte, siis on olemas laenud ja osade kaupa tasumise võimalus. Järelmaksuga on siin võimalik osta kõike: kingi, riideid, tehnikat, reise jne. Kui pangalaenu või krediitkaardi arvet tagasi maksta ei õnnestu, siis võetakse sageli võla tasumiseks laenu järgmisest pangast. Nii see lumepall kasvab ja õieti ei tea veel keegi, mis saab siis, kui lagi kätte tuleb.

Ometi on Brasiilia riik uhke selle üle, et on suudetud suurendada elanikkonna ostujõudu, tarbimine on täies hoos ja majandus õitseb. Klassisüsteemi kirjeldamiseks on kasutusele võetud lausa tähestik A, B, C, D, E ja nüüd ka F...

Küsimus on rahas

Niisiis, kellel on finantsiline võimekus, selle jaoks on olemas kõrgetasemelised koolid, edukas karjäär, tasemel tervishoid, transport, meelelahutus, enesetäiendusvõimalused, vahendid luua ja säilitada elukvaliteeti. Kel vajalikud (loe: kõrgklassi liigituvad) ressursid puuduvad, kogevad hoopis teistsugust Brasiiliat. Rääkides elust favela’des tundub väljend «pole meelakkumine» ääretult kohatu, lausa kõlvatu.

Puudulik arstiabi (kui arste veel ehk õnnestub hankida, näiteks Kuubalt ja Boliiviast, siis infrastruktuur ei kannata kriitikat), võimatu transpordisüsteem, vägivald ja narkokaubandus, olematu ligipääs korralikule haridusele, madalad palgad, kuid ka Euroopa pealinnadega võrreldes uskumatult kõrged hinnad on vaid mõned iseloomustavad märksõnad, millega isegi madalamal kesklassil tuleb päevast päeva rinda pista.

Korduvalt olen kuulnud oma Brasiilia sõpradelt ja tuttavatelt lauset: «See elu, mida sa siin näed, ei ole reaalsus. See ei ole Brasiilia.» «Siin» tähistab São Paulot, eliitkõrgkooli ja ühte parimatest ning väidetavalt turvalisematest linnajagudest, kuhu mugavalt vahetusprogrammi raames paigutusin.

Eliitkõrgkooli võlud ja valud

Õppides vahetusüliõpilasena ISEP-i programmi kaudu ühes São Paulo kõige kallimas ja paremas ülikoolis Fundação Armando Alvares Penteados (FAAP), leian ennast ometi madalate akadeemiliste nõudmiste ja kurvastuseks vahel ka mõnede õppejõudude ebakompetentsuse üle imestamas rohkem kui tahaksin tunnistada.

Tugevate rahvusvaheliste sidemetega FAAP-il on olemas vajalik kogemus ja ressursid rahvusvahelise koostöö igakülgseks arendamiseks. Vastuvõtt on professionaalne, äärmiselt meeldiv ja läbimõeldud. Vahetusüliõpilane on varandus ning saab väärilise kohtlemise, igakülgse isikliku tähelepanu ja nõustamise osaliseks.

Isiklikul pinnal tunnen, et saan võtta välisüliõpilase staatuses ülikooli pakutavast maksimumi. Ülikoolil on kompaktses põhikampuses näiteks olemas ka teater, muuseum, spordiklubi, hiina keele instituut, vabatahtlikku tööd, ettevõtlust ja muud tegevust toetavad struktuurid.

Osalesin semestri alguses intensiivsetel keelekursustel, õpin korraga endale sobivas mahus ja kombinatsioonis koos kohalike keskmisest märgatavalt jõukamate üliõpilastega nii rahvusvahelisi suhteid kui ka kommunikatsiooni ning lisaks koos USA Union College’i tudengitega inglise keeles Brasiilia riigi, ühiskonna ja majanduse eri tahkude kohta. Järgmisel semestril on plaanis pikem erialane praktika ja ametlik portugali keele tasemeeksam.

Kriitiline analüüsivõime pole eesmärk

Ometi tunnen prestiižses, kohalikele siin õppimise mainimisel imetlevate pilkude ja tunnustussõnade osaliseks saades kurvastust selle üle, kuidas üliõpilased loengutes aktsepteerivad ilma igasuguse kriitikameeleta õppejõudude subjektiivseid seisukohti kui fakte, mis tuleb pähe õppida. Kuidas ei julgeta küsida, kui midagi arusaamatuks jääb. Kuidas vahel 75% loengust (ja iga loengut on nädalas vaid üks kord ehk 1 tund ja 40 minutit) õppejõud vestleb viivituse üle õnnelike tudengitega eelmisel nädalal külastatud kontserdist, šoppamisest või muudest isiklikest kogemustest.

Kuidas tudeng, kel on oma arvamus, kes õppejõule lisaküsimusi esitab ja viimasega diskussiooni laskub, kaasüliõpilaste seas chato’ks ehk tüütuseks tituleeritakse ja teda tagaselja kollektiivselt pilgatakse. Kuidas rahvusvahelise geopoliitika õppejõud minult juba neljandat korda järjest küsib, et kuidas üks või teine asi ikka seal Venemaal käib, ilmselt uskumata ja tegelikult ka kuulamata minu kirglikke selgitusi Eesti iseseisva riigi, EL-i liikmesriigi staatuse, eristuva keele ja kultuuri kohta.

Loomulikult on Brasiilial ka teine nägu, mida ääretult naudin ja mis kogemuse mitmekülgseks, tasakaalustatuks ja nauditavaks muudab. Selge on see, et enamik maailmast teab ja tunneb Brasiiliat eksootilisuse, samba, paradiisirandade, karnevali ja jalgpalli segapildi kaudu, ka brasiillased ise üritavad seda näidata. Tegelikkus on aga võrratult mitmetahulisem, kui kaugelt Euroopast aimata oskame. Tasapisi püüan neid tahke ka järk-järgult avada. Hoidke pilk peal, ehk satub siin või seal ajakirjanduses järgmine artikkel silma – olulist, millest rääkida, on palju ja terve aasta on ju veel ees!

Grete Kõrgesaar

TÜ magistrant (kommunikatsioonijuhtimine)

Jaga artiklit