Tiina Kattel otsib kaardi pealt küla nimega Siesikai. See on koht, mis on tema mällu sööbinud igaveseks, sest sealt algas tema armastus Leedu keele ja kultuuri vastu. Küla on aga nõnda väike, et seda pole kaardi peale kantud. Küll aga oskab Tiina Kattel a
FOTO: Andres Tennus

Kahe südamelähedase riigi vahel pendeldav Tiina Kattel

Persoon

Tartu ülikooli keelekeskuse juhataja kohusetäitja Tiina Kattel tunnistab jutuajamise käigus, et talle on väga lähedased nii Eesti kui ka Leedu. Arusaamatuste vältimiseks lisab ta kiiresti juurde, et on väga suur Eesti patrioot. Sellegipoolest on elus olnud ka hetki, kui Tiina Kattel on mõelnud, et jääbki piiri taha.

Südamliku ja avala naeratusega avab ta oma kabineti ukse. Tema silmatorkavalt julge lõikega soeng on värvitud erksate roosade ja lillade toonidega, mitmed hõbedast sõrmused teevad liigutamisel väikest kõlinat. «Olen sada protsenti lõunaeestlane ja sada protsenti seto,» lisab ta oma hõbesõrmustele viidates. Kõrvarõngad on täna küll väikesed, ent muidu on needki ilmekalt suured.

Tiina Kattel veetis oma lapsepõlve tõepoolest Setomaal, koolimineku ikka jõudes viis tee Jõgevale, sealt edasi Kesk-Eestisse Rapla maakonda. Liikumiseks polnud toona palju põhjusi tarvis: noored otsisid lihtsalt paremaid elamis- ja töövõimalusi. Pärast keskkooli lõpetamist astus ta Tartu ülikooli ning alustas õpinguid eesti filoloogia erialal. Näib olevat lihtne ja loogiline teekond, kuid tegelikult on elu olnud täis olukordi, mille kohta ütleb Tiina Kattel, et juhuseid ei tohiks justkui olemas olla, aga võta näpust.

Humanitaarhuvid avaldusid Tiina Kattelil tegelikult juba lapsepõlves. Eriti paelus teda ajalugu: mingil hetkel oli ta kohutavas vaimustuses antiigist, siis olid aukohtadel kreeka legendide raamatud, siis Venemaa ajalugu. Kuigi tema vanemad on «täitsa tavalised, lihtsad inimesed», on nad alati väga palju lugenud ja ühtlasi oli kodu täis suurel hulgal raamatuid. «See oli iseenesestmõistetav, et ma näiteks teki all taskulambiga lugesin, kui pidi juba magama,» muheleb ta endamisi.

Kooliajal tuli juurde huvi reaalainete vastu: ta sai käia nii eesti keele ja kirjanduse kui ka matemaatika olümpiaadidel. Ülikooli astudes käis ta veel pikalt kahe laua vahel: kas õppida eesti filoloogiat või matemaatikat. Valik langes kirjanduse ja keeleteaduse kasuks, samas tunnistab Tiina Kattel, et ei näe kahes aines vastandeid, pigem need toetavad teineteist. «Seda on ju väga palju räägitud, et lingvistile on matemaatiline loogika ja süsteemidest arusaamine üsna elementaarne ja vajalik.»

Juhused on olemas

Häbenemata tunnistab Tiina Kattel, et keskkoolipäevil ei mõelnudki ta selle peale, mis on Leedu pealinn või kus see üldse asub. Uduselt mäletab ta, et põhikoolis käis ta kolhoosibussiga seal kandis ekskursioonil ja sama ähmane on esimene mälestus Palanga kuurortlinnast.

Leedu teadvustus Tiina Katteli elus 1989. aastal, kui oli tarvis ülikooli astuda. Toona olid igale tudengikandidaadile suured ja korralikud sisseastumiseksamid. Seetõttu hakkas ta gümnaasiumi viimases klassis võtma ettevalmistuskursusi ning tegi suvel sisseastumiseksamid, kus tutvus Siiri Rebasega. Alguse sai terve rodu juhuseid, mis viisid armastuseni leedu keele ja kultuuri vastu.

Uus sõbranna tundis huvi esperanto keele vastu ja tema kaudu tekkis võimalus pärast eksameid minna Balti regiooni esperantistide tudengimalevasse. «Esperanto keelest ei teadnud ma muidugi midagi, aga ta lohutas, et ega seal seda vaja olegi.» Otsus vastu võetud, veetsid Siiri Rebane ja Tiina Kattel augustikuu Leedus, väikeses külas nimega Siesikai. Kuna seltskonnas oli vaid kolm eestlast, lisaks kahele sõbrannale üks noormees, siis enamjaolt kasutasid Kaunasest pärit malevlased suhtlemisel leedu keelt. Tiina Katteliga räägiti peamiselt vene keeles.

Külg-külje kõrval restaureeriti vana mõisa ja elus esimest korda käis Tiina Kattel linapõllul. See kõik oli tema jaoks nagu eksootika, hoopis teine maailm. Ta tajus, et leedu keel meeldib üha enam ja kuu aja lõppedes saab juba pisut aru kahtlase väärtusega anekdootidest. «Tegelikult ei saanud ma muidugi midagi aru, aga mul lihtsalt oli selline tunne.» Augusti lõpus sai ta teada, et on ülikooli sisse saanud. Samal ajal läbis kolme Balti riiki inimkett – Kaunase lähedal seisis Tiina Kattel suure Eesti lipuga inimeste rodus: ühekorraga juhtus palju, oli õnnelik aeg.

Leetu keelt õppima

«Ma ei olnud väga tubli üliõpilane,» tunnistab Tiina Kattel kohe ja vaatab häbelikult oma sõrmuseid. Kõike muud oli ju palju huvitavam teha, nagu ühel üliõpilasel ikka. Armastus Leedu vastu polnud ka järele andnud. Ühel hetkel pakkiski ta oma asjad ja uueks sihtkohaks sai Vilniuse ülikool. «Läksin dekaani juurde, leedu keeles ma rääkida ei osanud, ütlesin, et tahaksin nende juures õppida.» Toonane dekaan, kellega Tiina Kattel nüüdki aeg-ajalt kokku juhtub, olla siis pärast seda külastust arvanud, et hulle on igasuguseid.

Järgmisest õppeaastast hakkaski Tiina Kattel hoopis Vilniuse ülikoolis leedu keelt õppima. Tegevust alustas kaks rühma: nullist algajad ja edasijõudnud. Kuidagi kujunesid aga asjalood nõndaviisi, et leedu keeles põhimõtteliselt vaid «tere» ja «aitäh» võimeline ütlema Tiina Kattel pandi edasijõudnute rühma. «Ma oleksin olnud õigustatult algaja, sest edasijõudnute rühm rääkis ja töötas täiesti leedu keeles. Esimene semester oli tõsine stress.»

Suurte kolimiste käigus on konspektid küll ilmselt prügihundile hammaste vahele jäänud, kuid Tiina Kattel mäletab veel, et loengutes kirjapandu oli hämmastav. «Ma ei teadnud sügisel, kus üks sõna algab ja teine lõppeb, panin need lihtsalt kuulmise järgi kirja ja pärast üritasin aru saada.» Lootus hakkas tekkima siis, kui veebruaris liitus grupiga soomlane Iikka. Tema oligi just see inimene, kes pani muidu vene keelt purssiva Tiina Katteli rääkima leedu keeles. Soomlane nimelt teatas, et erinevalt ungarlastest ja poolakatest tema vene keelt ei oska, temaga saab suhelda vaid leedu keeles. «Mis tegelikult osutuks alatuks, aga tõhusaks valeks, nimelt oli ta vene filoloog, aga ta ütles seda mulle alles lõpuõhtul.»

Kohalikud Užupise boheemlased, kellega Tiina Kattel läbi käis, panid teda samuti üha rohkem leedu keelt rääkima. «Mitte otseselt tänavakeelt, pigem kõnekeelt, millega hakkasin õppejõude natukene šokeerima.» Kevadel tegi ta eksamid juba väga hästi ära, kartus leedu keele ees hakkas tasapisi kaduma. Selle aja meenutamine paneb pisut muhelema, sest praegu hinnates leiab ta, et ei osanud leedu keelt eriti hästi. Küll aga kasvas armastus Leedu vastu üha suuremaks. «Tollest ajast on mul meeles sellised ütlused sõpradele: Leedu on imede maa, kus päeval kunagi vihma ei saja, oh mis ajalugu – suurvürstiriik ja puha,» naerab ta. Keegi ei tohtinud toona poolt silpigi halba öelda Leedu või leedukate kohta. Innustunud Tiina Kattel otsustas jääda veel üheks aastaks Vilniusesse ja õppida nüüd juba koos päris leedu filoloogidega.

Pärast õpinguid pöördus Tiina Kattel tagasi Tartusse. «Õnnestus lõpuks ka siin ülikool lõpetada, tööde ja muude asjade kõrvalt, ja eks vahepeal viis elu ikka jälle Leetu tagasi ka, näiteks semestriks diplomitööd kirjutama.» Sel ajal sai temast Eesti ainukene litsentseeritud Leedu turismiameti giid. Seda litsentsi ei saa taotleda kõik inimesed, sellele on õigus vaid Leedu kodanikul või alalise elamisloaga inimesel. Naljakas lugu, naeratab Tiina Kattel, kumbagi tingimust ta ei täitnud, ent sellegipoolest leiti lahendus: ta sai litsentsi teenete eest Leedu riigi ees. Siiani on ta tegelikult teadmatuses, milliseid teeneid arvesse võeti, aga küllap aitas kaasa ka eksootika: leedu keelt rääkiv eestlane.

Postimehe reklaamiosakonnast, kus ta õpingute kõrval töötas, liikus ta 2002. aastal tööle täiskohaga turismifirmasse. Tegi seda just samal aastal, kui haridusministeerium hakkas välja saatma eesti keele ja kultuuri lektoreid. Esimesed kaks kohta, kuhu lektorid saadeti, olid Peterburi ja Vilnius. Kuna Tiina Kattel oli pool aastat tagasi just turismifirmasse tööle asunud ja talle seal väga meeldis, siis leidis ta, et tööandja suhtes pole aus, kui ta lahkub. Ta otsustas, et ei kandideeri enda jaoks mõneti ideaalsele töökohale. Järjekordselt hakkas tema elu mõjutama keegi teine. «Minu kolmest nooremast õest elas üks minu juures, sest ta õppis Tartus gümnaasiumis. Kuna olin pidevalt reisidel, siis pani õde nõutud dokumendid kokku ja esitas need minu eest.» Muud ei jäänudki üle, kui käia vestlusel, kus teatati, et koht on tema oma. Järjekordselt viis tee tagasi Leetu.

Algul läks ta aastaks. Eesti keel oli võõrkeelena väga populaarne, kokku tuli suisa mitu rühma. Teisel õppeaastal selgus, et võimalik on avada uus bakalaureusetasemel liiteriala «Leedu filoloogia ja eesti keel», milleks tuli koostada ka õppekava, ning mis tänu Eesti ja Leedu koostööle tõesti ka teoks sai. Kui esimene lend 2008. aastal lõpetas, oli Tiina Kattel Leedus järjepanu olnud kuus aastat. Oli murdepunkt. «Kui ma kohe Eestisse tagasi ei tule, siis ma ei tulegi, hakkasin ennast oma kodumaal välismaalasena tundma.» See kõik hirmutas teda üpris korralikult, eriti just see, et kaotab isamaa.

Tal oli Leedus ülikooli juures palju teha, sellele lisandus giidi- ja tõlketöö. Elu oli sisse seatud, tekkinud oli tugev sõpruskond. Õhku jäi rippuma küsimus: mis siis nüüd edasi saab? Otsus oli lõpuks kindel: tuleb Eestisse tagasi tulla. Isegi juhul, kui pole otseselt teada, mis saama hakkab. Alguses oli väga suur mure, kas tööd leidub ja kuidas küll kõik taristu taas üles ehitada. Lisaks olid harjumused visad kaduma. «Esimesel aastal arvutasin kõik hinnad littidesse, võrdlesin Eesti ja Leedu hindu, olin väga häiritud, et ei saa neid tooteid, mida olin harjunud Leedus ostma ja sööma.»

Kõik läks hästi: ta sai töökoha keelekeskuses, mis on kõigele muule lisaks andnud ka mitmeid võimalusi, kuidas tuua Leedu eestlastele lähemale. Tiina Katteli südamemureks on meie mõnetine  ükskõiksus lõunanaabrite suhtes. «Järjepidevus on katkenud, pole noori, kes oleks huvitatud leedu ilukirjanduse tõlkimisest või ka lihtsalt Leedu tutvustamisest, napib isegi tarbetekstide tõlke.» Käies Läti ülikoolis kolleegidel külas, leiab ta eest tõlkeid nii eesti kui ka leedu uuemast kirjandusest. Lätis tuntakse huvi mõlema naabri vastu ja ollakse nende kultuuri omapäradele avatumad – see teeb Tiina Katteli kadedaks. Tahaks, et Eestis oleks ka nii!

Kirglikkus iseloomustab Tiina Kattelit mitte ainult suhtes Leeduga – näib, et kõik, mis ta endale südameasjaks teeb, ta ka korda saadab. Niisiis pole imestada, et kodus riiulil karbi sees lebab tal Valgetähe V klassi teenetemärk, mis anti eesti keele õppe edendamise eest Leedus. Ise ta ei pruugigi oma pealehakkamise kirge tajuda, näiteks ei jõudnud talle tükk aega kohale, et on teenetemärgi ära teeninud. «Ega ma ei saanud aru küll, mis see kõik on. Selline rõõm, uhkuse tunne – see tuli palju hiljem.»

Praegu on Tiina Kattel peale keelekeskuse juhataja kohusetäitja ka doktorant ja õppejõud. Talle meeldib olla õpilase rollis, istuda auditooriumis teisel pool ja mõelda hoopis muudest asjadest. Näiteks Leedust, linapõldudest ja teistmoodi mõttemaailmaga inimestest – ja kuidas küll kõik see eestlastele lähemale tuua.
 


Kuidas ma kogemata Saatuse osa mängisin

Siiri Rebane, TÜ doktorant

1989. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogiasse sisseastumiseksameid tehes sattusin juttu ajama ühe konkurendi ehk kolleegiga. Mul oli eksamitega päris kiire, sest kohe pärast viimast eksamit oli plaanis sõita Leedumaale malevasse. Üliõpilaste ehitusmalev, Eestis tuntud lühendiga EÜE. Leedus oli kõik samamoodi, ainult et leedu keeles. Meie rühm koosnes Läti ja Leedu noortest esperantistidest, enamik vist isegi olid üliõpilased, mõned endised ja mõned tulevased hulgas.

Ja siis, tol mõnevõrra unustusse vajunud, kuid seda saatuslikumal hetkel, ülikooli raamatukogus eksamiteks tuupimise vahel lobisemisega lõdvestudes, kutsusin eelmainitud kolleegi, kelle nimi, nagu selgus, oli Tiina Kattel, endaga kaasa malevasse. Sellest sai alguse tema tutvus leedulastega ja huvi Leedumaa ning leedu keele ja kultuuri vastu. Ühtlasi järeldus sellest kogu tema hilisem edukas karjäär eesti keele lektorina Vilniuse ülikoolis ja kõik muu juurdekuuluv.

Puändile vist ei tule kasuks see, et tookord, 1989. aastal sai tema Tartu ülikooli eesti filoloogia erialale sisse, mina ei saanud, kuid suundusin järgmisel, 1990. aastal suunamisega vennasvabariiki Vilniuse ülikooli leedu filoloogia erialale, see tähendab, mina olin meist küll esimesena Vilniuse ülikoolis, kuid lõpuks siiski vähem edukalt.

Signe Ivask

UT toimetaja
signe.ivask [at] ut.ee

Jaga artiklit