Kultuuriakadeemia tudengite perfonksipäeva inspireeris betoon.
FOTO: Maritta Anton

Betoonist teater, teater betoonist

Arvustus

20. ja 21. septembril korraldasid TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti, teatrikunsti, teatrikunsti visuaaltehnoloogia ja kultuurikorralduse tudengid Viljandi linnaruumis nn perfonksipäeva. Tulevasi kultuuritegelasi käis vaatamas TÜ vilistlane ja vabakutseline teatrikriitik Marite H. Butkaite.

Sügisel toimub nii mõndagi, mille kohta on teada, et see on nii igal sügisel: kartulivõtt, õunte korjamine ja Viljandis performance'ite päev. Selleaastane nn perfonksipäev oli alguspunktiks kaheaastasele koostööprojektile Tallinna kultuurikatla, Tallinna tehnikakõrgkooli ja kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna vahel. Kokku pandi rühmad mõlema kooli õpilastest, kes reedel valmistasid kava ette ja laupäeval näitasid oma töö tulemust, haarates kogu linnaruumi. Osa võttis umbkaudu 150 tudengit ja paaritunnine jalutuskäik-rongkäik-linnatuur kaasas ka pealtvaatajad ning juhuslikud möödakäijad.

Kuigi tegemist oli 18 rühmatöö, 18 iseseisva performance'iga, tabas siinkirjutajat meeldiv üllatus terviklikkuse näol. 18 väikest, umbes seitsmeminutilist etteastet oli võimalik vaadata ka kui terviklikku etendust. Lisaks läbivatele märksõnadele «betoon», «betoonteater» ja «teater», oli ühenduslülisid veel ning kajastatud said mitmedki päevateemad.

Näiteks valimiste-eelne propaganda ja avamisüritused ning Lätis toimunud skulptuuriskandaal, kunstnikest ehitajad ja ehitajatest kunstnikud ning eestlaste pagemine Soome, eestlaste laulu- ja laulupidude armastus, reaalsus ja privaatsus ning selle olematus tänapäevases maailmas, sotsiaalmeedia ja inimlikkus ning see, et iga objekti taga on inimene.

Laulust ja laulupidudest tuleb rääkida pikemalt: kokku olid seotud vana ja uus, kohalik ja võõras kultuur, publik ja etendajad. Algus tuletas meelde kollektiivi Stomp, sest kivide kokkutagumisel ja muudele ehitustegevusele omaste häältega loodi regilaulule taustarütm. Vähestesse minutitesse suruti kokku terve (öö)laulupeo essents, sest ka suur osa vaatajaid hakkas kaasa laulma.

Enamik minietendusi oli lahendatud huumori abil, tegemist oli päevaga, kus oli ühendatud teatraalne meelelahutus ja linnaekskursioon. Mitmedki pealtvaatajad, mina kaasa arvatud, tunnistasid, et nägid linnas kohti, kuhu polnud varem sattunud. Või nägid tuttavaid kohti värske pilguga. Paala järv muutus krimikomöödia taustaks, Vilma maja tornides aga lauldi oodi betoonile ning ühel muruplatsil tutvustati betoonitootmise uut tehnoloogiat, mis seob üsna otseselt ehituse ja teatri. Betoon koosneb kolmest osast: vesi, täiteaine ja tsement ning tsementi kuuluvad oksiidid tuleb asendada veri-higi-pisarad-oksiidiga.

Minu jaoks tõestas seekordne performance'i-päev, et viljakas ja huvitav koostöö võib sündida üllatavates kohtades ning kombinatsioonides. Mis seob betooni ja teatrit? Esmapilgul mitte miski, kuid just see teebki asja huvitavaks. Kui nii insenerid kui ka kunstnikud saavad välja oma argipäevast ja tekib koostöö, kus üks täiendab teist, siis on tulemus huvitav ka teatriteadlase jaoks. Üks pool teab üht, teine teist ja tekivad uued seosed. Tsiteerides üht etendust: kunstnikud ehitavad ja ehitajad teevad kunsti ning asi töötab ja toimib.

Peale selle, et kaasatud olid etenduskunstide ja reaalalade õppurid, oli tähtis roll ka etenduste ruumil. Septembri alguses Tartus toimunud draamafestivali alapealkirjaks oli «Ruumimaagia» ja Viljandis toimunut võib võtta kui selle mõttelist järge.

Performance'id toimusid üle linna eri kohtades ja tahes-tahtmata hakkas kaasa mängima ka linn kui selline. Erinevus lavastuse ja performance’i vahel on see, et lavastus on rohkem paigas ja kuigi igas etenduses on muutujaid, on neid võrreldes performance'iga vähem. Mööda linna jalutades oli publiku hulgast aeg-ajalt kuulda kommentaare, et enam ei teagi, mis on ette nähtud ja mis juhuslik. Etenduse osaks võis muutuda juhuslik möödakäija, hoone ja keskkond, tööle hakkav autoalarm.

Samuti oli sellise osalejate hulga puhul näha, et õhus on sarnased mõtted ja seosed. Populaarseks elemendiks olid betoonkingad ja Paala järv – veekogu ääres toimunud järjestikused lood moodustasid mõttelise terviku. Ja tuletasid meelde, et ühes linnas elavad erinevad inimesed. Üheaegselt liiguvad ühes ruumis ringi turistid, kes pildistavad vaatamisväärsusi, kuskil ehitatakse ja remonditakse ning kõige selle taustal klaarib omavahelisi arveid kriminaalsem kontingent. Ühisnimetaja on neil kõigil olemas: üks linn, üks koht, üks betoon.

Ruum on taust ja inspiratsiooniallikas ning see, kuidas see kõik toimub, on omamoodi maagiline. See, kuidas üks ja sama ruum inimesi inspireerib, see, kuidas ruum kaasatakse mängu. Meenus, et kohaspetsiifiline teater on lahe ja et seal peitub n+1 võimalust. Arvestades teemat ja kokkupandud inimesi, tuli varasemast teatrimälust meelde paar suve tagasi aset leidnud lavastuspõimik, mis oli samuti kohaspetsiifiline ning viis omavahel kokku teatri ja elektri («Ei teki ega kao», 2009 suvi, lavastaja Siret Paju. Etendusi mängiti Hiiumaal Kärdla vanas diiselelektrijaamas).

Projekti esimesest faasist võttis osa üle saja tudengi ja oma rolli hakkas mängima ka kaasatud inimeste arv. Linnaruumi laval olid esindatud nii ehitajad, insenerid, tantsijad, kultuurikorraldajad kui ka näitlejad. Pärast performance-jalutuskäiku toimus ka tagasisidevoor ja üleüldine arutelu. Sai selgeks see, et eri inimesed nägid sel laupäeval eri lugusid ning neil tekkisid eri seosed. Kuna elame postmodernistlikul ajajärgul, siis on see üpriski loogiline: tõdesid on mitmeid ja maailm koosneb väikestest isiklikest lugudest.

Oma esimesel talvel ülikoolis kuulasin Tiiu Jaago ainet «Folkloristika alused» ning sealt meenub üks mõte: «Inimesele on omane otsida seletusi». Arutelul selgus taas tõsiasi, et üht ja sama objekti vaadates näevad inimesed eri asju. Ja see tekitab juba uusi mõtteid ja vaatenurki ning kollektiivset mõtteruumi.

Siinne jutt võib tunduda üleliia positiivne või kiitev, kuid tunnistan ausalt, et seekord sattusin Viljandisse üsna juhuslikult ja üllatusin meeldivalt. Piisavalt, et minna järgmisel aasta teadlikult. Kas või sellepärast, et saada välja oma harjumuspärasest argipäevast ja mullist ning olla kaasatud mõtteid tekitavasse ruumi. Väga tähtis oli saada kätte inspiratsioonidoos, millega elada üle saabuv talv.

Marite H. Butkaite

TÜ vilistlane (kirjandus ja kultuuriteadused 2011)

Jaga artiklit

Märksõnad

kultuur