Aprillikuu UT persooni­lugu on meditsiini­genee­tik Sander Paju­salust, kes pälvis hiljaaegu Ernst Jaaksoni mälestusstipendiumi. Sander rääkis, et ta läks õppima arstiks, sest teda huvitab inimene tervikuna. Selleks, et inimest uurida, ei pea muidugi just arstiks saama, aga Sandri jaoks tundus see parim võimalik variant.

Kui see teema intervjuu ajal üles kerkis, siis noogutasin tema jutule hoogsalt kaasa, sest aeg-ajalt taban end mõttelt, kui põnev loom see inimene ikkagi on. Meditsiini poole pealt huvitab mind inimene ehk vähem, sest mina pole ju arstiteadust õppinud, aga inimeste mõttemaailm on mind küll alati köitnud. Mul on hea meel, et ajakirjanikuna saan justkui pugeda teiste inimeste pähe, see annab mulle veidi aimu nende mõtteviisist.

Paraku valitseb ühiskonnas suhtumine, et kui inimene ei mõtle nii nagu meie, siis ta mõtleb valesti. Vahel isegi püüame vaest lollikest ümber veenda ja näidata talle kätte õige suuna.

Mulle tundub selline käitumine natuke naljakas ja arusaamatu. Selle asemel, et kedagi ümber veenda, kui ma temaga ei nõustu, on palju huvitavam kuulata ja püüda aru saada, kuidas ta mõtleb, miks ta mõtleb just nii ja kuidas on ta jõudnud just selliste mõteteni.

Samamoodi on ääretult põnev jälgida, kuidas inimesed eri olukordades käituvad. Ilmselt on see ka põhjus, miks mulle meeldib lugeda raamatuid ning vaadata filme ja seriaale. Minu arvates on siis tegu hea raamatu või filmiga, kui ma haaran vahepeal kahe käega peast kinni ja kutsun taevast appi, sest mõni tegelane on tõesti rumal.

Teistmoodi tegelased haaravad mind kaasa, sest ma mõtlen, kuidas ise käituksin, ja katsun siis aru saada, miks mõni tegelane käitus samas olu­korras hoopis teisiti. Inimesed äratavad minus tohutut huvi ja see, kui erinevalt nad maailma mõistavad, on veel põnevam. Mõelge, kui igav oleks, kui kõigil oleks iga asja kohta sama arvamus.

Arutan oma sõpradega tihti päeva­kajalisi teemasid, aga kuna mu lähedasemad sõbrad on paljuski minu moodi, ei teki meil väga tuliseid vaidlusi, sest mõtleme üldjoontes sarnaselt. Sellistes olukordades võtan vahel meelega mõne harjumatu seisukoha justkui omaks, üritan mõista, kuidas võiks mõelda asju teisiti tõlgendav inimene, ja proovin siis sõpradega selle üle vaielda.

Usun, et on tähtis osata kujutleda end teise inimese asemele, et mitte kohe kedagi hukka mõista, vaid püüda temast aru saada.