Sandra Saar
FOTO: Andres Tennus

Ärme karda äpardumist

Toimetaja

Kaastudeng muljetas hiljaaegu oma praktikakaitsmisest. Jutu käigus nentis ta, et väga paljud tema kursusekaaslased valisid praktikakoha selle järgi, mida nad juba teha oskavad. Seda sellepärast, et kardetakse läbikukkumist.

Taoline suhtumine tundub mitmes mõttes vale, aga kui selle üle mõelda, siis mitte eriti üllatav. Praktika peaks olema koht, kus tudengid saavad uusi kogemusi. Seda aga ei juhtu, kui üliõpilased valivad kohad, kus nad teavad, et saavad probleemideta hakkama.

Juba lapsest saati sisendatakse meile, et nurjumine on midagi hirmsat. Eks ta mõneti olegi, sest see tähendab, et oleme midagi valesti või kehvasti teinud. Samamoodi on ju koolis: halb hinne on läbikukkumine.

Ma ei leia, et ebaõnnestumisi tuleks karta, sest just nende kaudu õpime kõige enam. Kas teil on ka nii juhtunud, et mõnes eksamis või kontrolltöös olete pannud mööda mõne vastusega – mis tundub endale hiljem hästi piinlik –, aga õige vastus on teil siiamaani meeles? Minul on päris tihti nii olnud. Näiteks pidin ma algklassides ühes etteütluses kirjutama sõnapaari «inglise keel», aga mina kirjutasin «inglis keel». Ma mäletan siiamaani väga selgelt, kuidas õpetaja seletas, et sel väljendil on ikka e-täht ka lõpus.

Kõnesolev näide näitab väga selgelt, et ebaõnnestumised on need, millest õpitakse. Kui teeme midagi valesti, siis vead, ja seeläbi ka õiged vastused, jäävad meile suurema tõenäosusega meelde, kui siis, kui oleme töös kõik veatult teinud. Seega ongi kummaline, et kardame nii hirmsasti midagi valesti teha, eksida.

Hiljaaegu pakuti mulle üht põnevat projekti, mille peale läksid mu silmad särama. Sekundi murdosa jooksul istutas mu pähe end mõte, kas ma ikka saan hakkama. Minu jaoks oli see midagi uut, sest varem olen pigem pea ees sukeldunud sellistesse väljakutsetesse.

Ootamatud ja kiiruga vastu võetud otsused on tavaliselt olnud ühed parimad, mis ma teinud olen. Mul on hea meel, et olen pigem mõtlematult tegutsenud, sest kui liiga pikalt mõelda, siis leiab alati tohutult vabandusi, miks mitte üht või teist asja teha. Seega on minu soovitus vähem mõelda ja olla rohkem vahetu ning tulla oma mugavusalast välja.Ma arvan, et praegu olen ma kõhklema hakanud sellepärast, et olen teatavas mugavusalas. Siis tundubki natuke hirmus oma elu muuta, sest äkki teen midagi halvemaks. Samas muudab paigalseis elu ka igavamaks.

Seega soovitan ma sel aastal kõigil kiiremini oma jah-sõna öelda, kui miski paneb tõesti silmad särama. Ärge jätke hirmust ebaõnnestumise ees midagi tegemata, see võib väärtuslik kogemus olla.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit