Tänavakunstnik MTO festivali käigus loodud seinamaaling Aleksandri ja Soola tänava nurgal.
FOTO: Virgo Siil

Video: Millal tänavakunst pole tänavakunst?

Väitekiri

Tartu on Eesti tänavakunsti paradiis. Paljuski tänu tänavakunstifestivalile on kohalik kogukond hakanud nägema selles eneseväljendusviisis väärtust, olgu see siis esteetiline või mõtteaineline. See on sedavõrd tavapäraseks muutunud, et Tartu linn reklaamis ennast koguni ühe festivali käigus valminud teosega. Tänavakunstifestivali korraldaja Sirla uuris festivalide mõju tänavakunstile.

Intervjuud saab ka järelkuulata ning valikut tänavakunstiteostest vaadata:

 

Festivali käigus loodud teos Aleksandri ja Soola tänava nurgal sobib ka hästi Sirla uuringus ilmnenud tulemuste ja mõisteprobleemi näiteks. Nimelt on tegemist suuremahulise seinamaalingu ehk muraliga. Pahatihti kipub valdkonnaväline inimene – ütleme tema kohta siinkohal tavakodanik – just neid teoseid tänavakunstiks ja muud pigem sodimiseks pidama.

Sirla loobki oma uuringus mõistete eristamiseks mudeli, kus katusmõiste on avalik kunst, mille alla eraldi kategooriatena jäävad tänavakunst, muralism, (nimepõhine) grafiti ja kuskil selle äärealal toimub ka sodimine. Põhilised kokkupõrked seinale või mujale oma nägemust talletajate ning teiste avaliku ruumi kasutajate vahel tekivad valdavalt kahe viimase, grafiti ja sodimise tõttu. Ühtlasi kipuvad tänavakunsti vastased nende kahe põhjal kogu tervet tänavakunsti määratlema.

Eelmainitud põhjusel ja ka selleks, et valdkonna üle üldse arutleda saaks, on vaja mõistetes selgust. «Alguses, kui grafiti tekkis, oli see ainuke sellelaadne asi tänavapildis. Iga asi, mis on seina peale kirjutatud, oli grafiti, sest see oli ainuke kunstiliikumine avalikus ruumis. Kui juurde tulid uued tänavakunstivormid, siis inimesed olid ikka harjunud kõige avalikus ruumis oleva kohta ütlema grafiti. Nüüd on muralism veel kolmanda liikumisena juures ja muralismi kohta öeldakse nii grafiti kui ka tänavakunst,» kirjeldas Sirla segadust. Ta lisas, et avalik kunst hõlmab kogu loomingulist tegevust, mis on nähtav avalikus ruumis, muuhulgas ka näiteks linnavalitsuse tellitud skulptuure ja purskkaeve.

Avalikku ruumi tellitud teosed liigituvad avaliku kunsti alla.

Mis on tänava, mis avalik kunst?

Tänavakunsti eristab muust avalikust kunstist selle isetekkelisus, mõningane anarhilisus. See ei ole kellegagi kooskõlastatud. Siit lähtubki ka põhjus, miks suured seinamaalingud, mida kiputakse tänavakunstiks nimetama, seda siiski pole, sest kui seda teha tahta, tuleb bürokraatia kadalipp läbida, teos kooskõlastada. «Kunstnik pole siis üksi selle idee autor, seal on palju inimesi, kes annavad oma ideid ja tingimusi juurde, see pole kunstniku sõltumatu nägemus,» kirjeldas Sirla. Suur seinamaaling eeldab vaba pinda, pinna omaniku luba, rahalisi vahendeid tõstukite rentimiseks ja värvide ostmiseks. Toimub sarnane protsess nagu kunstigaleriides, kus kuraator valib kunstniku ja teosed.

Eelkirjeldatu enam-vähem välistab veel ühe tänavakunstile iseloomuliku tahu: võimaluse kõigil teosega kahekõnesse astuda. «Mulle meeldib tänavakunsti juures see, et see on vaba kõigile, et igaühel on õigus seda teha. Et kui see on kõigile keelatud, siis on see ka kõigile samavõrra lubatud. Kui keegi teeb illegaalselt töö, siis vaatajal on sama palju õigus seda üle värvida, lisandusi teha,» rääkis Sirla.

Suurte seinamaalingute puhul peaaegu puudub võimalus ükskõik kellel teost täiendada või lausa vastanduda, kuna takistuseks on teose mõõtmed ning mõõtmetest tulenevad raskused. See on ühepoolne, vaataja lihtsalt vaatab seda. On muidugi ka erandeid, näiteks paar aastat tagasi festivali raames Sõpruse silla alla loodud Eesti presidentide pildid, millest üks, Toomas Hendrik Ilvese oma, tehti omavoliliselt ümber. «See on samuti hea näide, kuna see on pigem kooskõlastatud mural, aga samas nii väike, et seda oli võimalik muuta, selleks pidi ainult redeli võtma. Aga oleks see olnud nii suur, et peaks tõstuki tooma, siis ei tehtaks selliseid lisandusi. Seda ei juhtu festivalidel eriti tihti. See oli hästi äge, pani mõtlema, kuidas sama asja saaks uuesti tekitada, ja mis on tegurid, mis seda soodustavad,» ütles Sirla.

Tänavakunstis on olukord hoopis teistsugune. Sirla sõnul on tänavakunst mingis mõttes demokraatlik ja hästi avatud. Valitseb põhimõte, et sa ei pea olema kunstnik ja see pole ka mingis kunstiringis kinni, et midagi avalikule ruumile juurde anda.

Tänavakunsti loomiseks ei pea olema kunstnik. Teose autor MinaJaLydia.

Tänavakunstifestivalid jäävad aga silma just suurte seinamaalingutega. Miks? «Enamjaolt need tänavakunstnikud, kes tegelevad kooskõlastamata ja lähevad tänavakunstifestivalile, ootavad raha – muud nagu eriti ei saa pakkuda. Teine rühm on niisugune, kes teevad alguses väiksemaid asju tänavale, lootes jõuda muralismini – see ongi nende eesmärk, nad tahavadki suuremaid töid teha. Nende jaoks on festival hea hüppelaud, kust järgmine samm on ametlik kunstimaailm: kunstigaleriid, oksjonid ja muu selline,» kirjeldas Sirla.

Tartu tänavakunstifestivalidega püütakse siiski midagi muud saavutada. Pealekauba pole meil tänavakunstiüritusel eriti raha, mida soovijatele maksta. «Tahaksime uue liikumise kaudu meelde tuletada seda, kas te mäletate üldse, miks tänavakunst lahe on. See ei ole lahe sellepärast, et on hästi suured pildid. Suurus pole üldse nii tähtis kui idee seal taga ja protsess, kuidas pilt seinale saab,» rääkis Sirla.

Uuringu tähtsus

Grafitit, tänavakunsti ja muralismi üksteisest eristada on väga vajalik, et hoiduda möödarääkimistest ja  edendada seeläbi tänavakunstiteemalist avalikku arutelu, kus saadakse ühtemoodi aru, millest keegi parasjagu räägib ning mis veelgi tähtsam – eesmärgistada tänavakunsti korraldajate tööd.

Kunagi ei ole mõjutused ühepoolsed ning tänavakunst ja muralism mõjutavad teineteist vastastikku. Üks lähenemine ei ole parem või kvaliteetsem kui teine, nad toovad vaid erinevaid muutusi kaasa. Probleemid muralismi ja tänavakunsti vahel tekivad siis, kui ühele lähenetakse teise põhimõtetega.

Tänavakunstis toimib isekorraldumine, kõigil on õigus sekkuda ning igaüks võib ümbritsevat ruumi muuta. Kui sama lähenemine laiendada muralismile, siis saaks tehtud teost teoreetiliselt muuta igaüks, aga praktiliselt vaid see, kellel on piisavalt vahendeid – enamjaolt raha. Tänavakunsti koospanustamise loogika siin enam ei tööta, sest murali tellijal, kellel on raha, ei pruugi olla kõige parem maitsemeel ja kehtib rikkama jõud.

Teine võimupositsioon, mille muralism tänavakunstimaailma toob, on kuraatori vaatepunkt. Tänavakunstifestivalidel osalemine sõltub täpselt samamoodi kuraatori otsusest kui galeriinäitustel. Tekib olukord, kus kunstimaailmale teadlikult vastanduv tänavakunst siseneb uuesti samasse maailma muralismi kaudu ning tekib vastasseis võimu ja rahaga.

Suur seinamaaling on reeglina kooskõlastatud. Tänavakunst peaks aga puhtalt autori nägemuse põhjal valmima.

Suuremas pildis täidavad nii muralism kui ka tänavakunst sama eesmärki: muuta linnakeskkond loovamaks, mõtestatumaks ja esteetiliselt nauditavamaks. Muralite tegemine on üks viis näidata kodanikualgatuse võimu muudatuste esilekutsumiseks linnaruumis. Avalik ruum kuulub inimestele, kes seda iga päev kasutavad, ja nende ülesanne on see endale meelepäraseks muuta. Kui ühiskond tunnustab seinal olevaid pilte, võib see tuua kaasa järgmised loomingulised linnaruumi kasutuse viisid, näiteks isetekkelised kohvikud, kodutäikad, pargipeod jne.

Peale suure segaduse tekitab see olukorra, kus tänavakunsti tuumideed kaovad muralismi lummu ja meediakajastuste varju. Tekib vajadus uuesti meenutada, mis teeb tänavakunstist tänavakunsti.

Tartu on parem kui Tallinn

Tartus valitseb tänavakunstnike seas üldiselt vastutustundlik hoiak. Püütakse luua hea idee ja tasemega teoseid ning välditakse sodimist – eesmärk on anda linnale ja avalikule ruumile midagi juurde, mitte ära võtta.

Tänavakunstnike jaoks on Tartu parem kui Tallinn

«Tartus on tänavakunstniku jaoks olukord hästi soodne, nii linnavalitsuse kui ka kogukonna tasemel toetatakse seda. Just asjaolu, et teos on hästi tehtud,» rääkis Sirla. Siin ilmneb taas festivali mõju: peale selle, et tänavakunstnik oma teose ühisesse ruumi loob, tegeleb ühendus selgitustööga. Räägitakse lahti, miks ja kuidas seda kunsti tehakse. Sel moel suureneb teadlikkus laiemalt nii linnarahva seas kui ka ehk vastutustunne kunstnike hulgas.

Aga näiteks Tallinnas säärast ühendust pole ja seal on ka rohkem probleeme, nagu võis järeldada mõned aastad tagasi kuulda Mart Sanderi tänavakunstivaenulikest sõnavõttudest ja ka sel suvel toimunud Edward von Lõnguse teoste ülevärvimistest. «Üks lahe erinevus Tallinna ja Tartu vahel on see, et Tartu seadustikus ei ole eraldi nimetatud sõna «grafiti». On üldine vandalism, aga sõnana ei ole seda seal sees. Kuid Tallinnas on grafiti eraldi,» ütles Sirla.

Mida selline määratlus võib kaasa tuua? See tähendab, et Tallinnas mõeldakse grafitist kui seadusrikkumisest või probleemist. «See on nii juurdunud, et hästi raske on näha grafitit või midagi, mis sarnaneb grafitiga kuidagi meeldiva külje pealt,» sõnas Sirla. Taas ilmneb siin tõlgendussegadus, mille tulemuseks on see, et ka tasemel teosed lahterdatakse sodimiseks. Hoolimata sellest, et autor Edward von Lõngus on lausa riiklikult tunnustatud kunstnik, kelle teosed on Kumus tallel ning kes käis äsja Eesti vabariigi juubeli puhul oma teoseid riikliku rahastuse toel Euroopa teistes linnades loomas. Sel moel hävitatakse linnapildis ka teosed, mis annaksid linnapildile juurde, kõnetaksid avalikkust ja parandaksid esteetilist pilti. Seega on mõistetäpsus ja määratlus tähtsad.

Magistritööd saab lugeda siin.

Tartu tänavakunstist on loodud ka kaart, mida jooksvalt täiendatakse:

Virgo Siil

UT peatoimetaja 2017–2018

Jaga artiklit