Karl Siilivase (20.01.1927 – 18.11.2017)

25. novembril 2017. aastal saatsime viimasele teekonnale akadeemik Karl Siilivase. Oskasin leinajatele ja vähestele saatjatele öelda vaid seda, et maailm ei ole pärast meie kaasteeliste lahkumist kunagi endine. Pat Schweibert tunneb lausa, et kui üks inimene on puudu, siis tundub kogu maailm tühjana. Vabalt tõlgendades John Tolkieni saab aga öelda, et lein ja mälestused on kaunid tunded, kuid meeleheide ei ole nende vältimatu kaaslane. Kui eluring saab täis, siis jääb inimestest alles palju rohkem kui lihtsalt mälestus.

Vähe on neid, kes on Eesti teaduste akadeemia liikmed olnud 40 aastat. 

Karl_Siilivask.jpg

Kindlaim viis noortes teadushuvi äratada on viia nad kokku oma eriala suurmeestega. Karl Siilivask on ise öelnud, et ajaloohuvi äratasid temas hilisema akadeemiku Hans Kruusi loengud juba 15-aastasena.

Eelmisel sajandil rõhutas ajaloolane Arnold Joseph Toynbee, et ühiskond on tegelikult inimestevaheliste suhete võrgustik. Nõnda on ühiskonna koostisosad mitte niivõrd üksikisikud, kuivõrd suhted nende vahel. Need on alati olnud keerukad. Kultuurid puhkevad õitsele siis, kui tänastele küsimustele antakse vastused homse jaoks, jätkas Toynbee.

Ajaloolaste üks ülesandeid on jälgida, et eilsed vastused ei jääks meie elu määrama. See on nende eriomane panus kultuuride ja rahvaste püsimajäämisse – jällegi Toynbee sõnadega –, hariduse olemusse, mille eesmärk on õpetada inimesi ise õppima.

Suur osa akadeemik Karl Siilivase elust oli seotud Tartu ülikooliga. Peaaegu veerand sajandit (1969–1992) oli ta Tartu ülikooli professor ning kokku seitse aastat ajaloo- ja keeleteaduskonna ning ajalooteaduskonna dekaan. Keeruline saatus ja aeg panid suurele osale tema teadustööst ja loomingust oma pitseri.

Akadeemik Siilivase vedamisel sündinud mitmed jääva väärtusega tööd, nagu «Tartu ülikooli ajalugu 1632−1982» või «Eesti teaduse biograafiline leksikon».

Ajalugu on üks tänamatu teadus, mida iga põlvkond näpib sobivamaks enda arusaamistele. Kui aga küsida, mille kaudu teadusmaastik Karl Siilivaske saja aasta pärast mäletaks, siis praegu tundub sellele olevat lihtne vastus: ta oli üks eesti teadusajaloo dokumenteerimise ja lahtimõtestamise algatajaist ning selle töö pikaaegne eestvedaja. Tema vedamisel sai teaduse ajalugu Eestis teadusharuks. Selliseid teadlasi, kelle käe all sünniks uus teadusharu, ei ole meil palju.

Toynbee mõtiskles palju tsivilisatsioonide saatuste üle. Üheks kolmest kõige olulisemaks tsivilisatsioonide kokkukukkumise teguriks pidas ta ühiskondlike sidemete kadumist. Neid sidemeid me enamasti ei märka, aga nii nagu vabaduse puudumist, adume neid siis, kui sideme teist poolt enam ei ole. Surm ei ole ainult sidemete katkestaja, vaid kui kelluke, mis heliseb siis, kui tunneme, et teine pool on puudu.

Endiseid kaasteelisi hauda sängitada on alati raske, kirjutas Laurell Hamilton, aga märkis sinna juurde, et hauad on vajalikud elavatele, mitte lahkunuile. Nad tuletavad meelde, et asjadel on algus ja lõpp. Vahel on ühe asja lõpp teise algus. Vahel läheb hulga aega pärast ühe asja lõppu, enne kui teine algab. Sinna vahele mahubki lein. Kamand Kojouri on öelnud, et lähedaste lahkumine on selline kannatus, mis peakski meid mõneks ajaks tühjast-tähjast tühjendama, et oskaksime leevendust otsida elu põhiväärtustest. Sama mõtet jätkas Henrik Ibsen, kes märkis, et surma hingus kasvatab inimest tervikuna, mitte ainult tema tundemaailma, nii et mõneks ajaks käitub inimene aadlikuna. Parim, mida teha saame, on hoida endas hästi kaua seda väärtust, mis on maailmas nii haruldaseks muutunud – aadellikkust, ajaülese väärtusega intellektuaalse seisundi parimas mõttes.

Tarmo Soomere
Eesti teaduste akadeemia president
Tekst on koostatud akadeemik Karl Siilivase ärasaatmisel peetud kõne alusel.