Natalija Joonas naudib õpetamist täiel rinnal.
FOTO: Andres Tennus

Aasta õppejõud: tahan õpetada elu lõpuni

Persoon

Aasta õppejõud Natalija Joonas on äärmiselt õnnelik, et elutee on teda just õpetamise juurde viinud. Natalija ei kujuta ette, et ta võiks peale õpetajaks või õppejõuks olemise mingit muud ametit pidada.

Tartu ülikool annab igal aastal välja aasta õppejõu auhinda, mille eesmärk on tähtsustada head õpetamist ja tunnustada üliõpilastelt kõrgemaid hinnanguid saanud õppejõude.

Natalija Joonas, olles üks neist, kes sai 2017. aastal auhinna, rääkis, et talle saadeti enne rahvus­ülikooli aastapäeva aktust kiri, kus oli mainitud, et just tema on üks selle auhinna saaja.

«Mul jäi selle uudise peale hing kinni. Mõtlesin, et vastan kohe, kui suur au see minu jaoks on, aga siis mõtlesin, et pean maha rahunema, sest muidu saab kiri liiga tundeküllane,» rääkis Joonas sellest, kui rõõmustav oli tema jaoks see teadaanne.

Ta seletas, et eks igaühele meist meeldib, kui tehakse pai ja öeldakse, et oleme tublid. Samamoodi ka talle.

Aasta õppejõu tiitel tuleb üliõpilaste tagasiside põhjal. Igas õppevaldkonnas tunnustatakse üht õppejõudu, kes on vastaval õppeaastal õppejõudude ja õppeainete hindamise küsitluses saanud üliõpilastelt kõige kõrgemad hinnangud ja kelle õpetatud aine(t)e kohta on õppeaasta jooksul täidetud vähemalt 50 küsitlust.

Joonas rääkis, et vahel ikka kimbutavad mõtted, kas peaks õppetöös midagi teisiti tegema, aga auhinda saades sai ta aru, et teeb õiget asja ja seda ka hinnatakse.

Valik oli kahe eriala vahel

Õpetajaks või õppejõuks saada ei olnud Joonase lapsepõlveunistus. Vähemalt ta ei mäleta, et oleks sellele niimoodi mõelnud.

Kui ta lõpetas gümnaasiumi, siis jäi sõelale kaks eriala: kas eesti keel võõrkeelena või vene filoloogia. Valik langes viimase kasuks.

Ülikooli sisse astudes ei mõelnud ta, kes temast tulevikus saada võiks, vaid proovis kohaneda ülikooli eluga nagu kõik teised tudengid.

«Ma ei tea, millal ma otsustasin, et nüüd saab minust õpetaja. Hoopis elu viis mind selleni ja mu valikud olid tagantjärele vaadates tehtudki just niimoodi,» rääkis ta.

Joonas leiab, et teekonnale, mille ta on üsna juhuslikult valinud, sattus ta paljuski tänu õpetajatele, kes õpetasid talle erinevaid keeli. Näiteks oli tal hästi tore eesti keele õpetaja, kes tegi selgeks eesti keele grammatika.

Anne Jänese Tartu ülikoolist aitas Joonasel aga üle saada keeletõkkest ja tema tõttu hakkas ta kasutama eesti keelt suhtluskeelena.

«Ma olen talle siiamaani väga tänulik, sest just tema pani mind eesti keeles rääkima,» sõnas aasta õppejõud.

Oma õpetamiskarjääri alustas ta Kesklinna koolis ja Forseliuse gümnaasiumis, kus tuli õpetada nii põhi- kui ka keskkoolinoori. Ühel hetkel kutsuti ta aga ülikooli tööle ja siis tuli valik langetada, sest kahes kohas korraga polnuks võimalik töötada. Nii langeski valik Tartu ülikooli kasuks.

Joonas ei leia, et koolilaste ja üliõpilaste õpetamises oleks väga suur vahe. Küll aga ei pea ülikoolis tegelema korraküsimustega, kuid õpetamine on tema sõnul ikka õpetamine – nii põhikoolis, gümnaasiumis kui ka ülikoolis.

Oma õppeainetes lähtub Joonas alati sellest, miks inimesed on tema juurde õppima tulnud, mida nad saada soovivad ja mida ta saab neile pakkuda. Tema jaoks on see oluline koostöökoht.

Jäikadesse raamidesse ei jää

Kui ta näeb, et miski ei sobi, siis ta muudab seda, mitte ei jää jäigalt raamidesse. Ise nimetab ta seda kompamismeetodiks.   

Vene keele kohta ütles Joonas, et see ei ole lihtne keel, aga seda selgeks saada ei ole ka võimatu. «Minu üliõpilased ilmselt tunnevad mind väljendi järgi «vene keel on tore keel»,» rääkis ta.

Joonase sõnul on vene keeles oma võlu ja loogika ning kui viimasest aru saada, siis saab hakkama. «Aga loomulikult, kui me õpime midagi, siis peame pingutama, sest iga keel vajab pingutust. Ja praktikat, mida paraku on natuke vähe.»

Joonas õpetab peale üldkeele ka erialakeelt ja selles on tema sõnul eriti oluline, et ta teaks, mida tudengid ainest saada tahavad, sest tundide arv on piiratud ja ta tahab oma õpilastele anda just selle tuuma, mida nad vajavad.

Joonas tõi näite, et kui on erialane vene keel, mis on mõeldud füsioterapeutidele, siis ta ise on alati patsiendi rollis ja palub, et tudengid teda aitaksid ja suunaksid.

Oma materjalid sellistes ainetes valmistabki ta ette niimoodi, et tulevased füsioterapeudid saaksid oma patsientidega suheldud – seda peab Joonas kõige olulisemaks.

Grammatika on tema sõnul teisejärguline. Loomulikult ei saa selleta ja ka grammatikaosa saab loengutes puudutatud, aga see pole ta meelest kõige olulisem.

Joonas rääkis, et kui õpetada algajatele vene keelt, siis seda teha on natuke lihtsam, aga samas on ka vähem mängimisruumi. Muidugi tuleb selgeks saada tähestik ja edasi püütakse jõuda suhtlustasemele – et saaks natukenegi rääkida.

Õppejõud seletas, et alguses on dialoogid lühikesed ja lihtsad:

– Kes sa oled?

– Ma olen üliõpilane. Kes sa oled?

– Väga meeldiv. Ma olen kah üliõpilane.

Niimoodi lihtsate vestlustega arenetakse ja tunnetatakse, et saab hakkama ja polegi midagi võimatut.

Joonas rääkis, et üks neiu, kes õpib algajate rühmas ja töötab riide­poes, rääkis just hiljaaegu, et ta saab nüüd aru, kui kliendid tööl ütlevad маленький või большой. «See on nii tore, kui nad ise tunnevad mingil hetkel, et õppimine tuli kasuks.»

Vene keele loengud on ülikoolis äärmiselt menukad ja õppekohad saavad kiiresti täis. Joonas usub, et noored on selle keelega kokku puutunud ja tunnevad vajadust vene keelt õppida ning sellepärast see ongi nii populaarne. Ta leidis, et keelteoskuse vajadus on üldse aastatega kasvanud.

Paljud tudengid on varem vene keelt õppinud ja tulevad ülikoolis alguses üldkeele kursusele ning liiguvad seejärel edasi erialakeele kursusele. Neil on Joonase sõnul õppima tulles väga kindel eesmärk ja mõte, miks nad keelt õppida tahavad.

Päevad on väga erinevad

Joonas rääkis, et õppejõu amet on tore, sest ükski päev ei sarnane eelmisega. Peale selle õpib õpetades ka ise tohutult palju. Eelkõige suhtlemist ja usaldust, sest kui puudub usaldus, siis ei saa suhelda.

Joonas seletas, et loengutes tuleb rääkida erinevatel teemadel, näiteks oma perekonnast, ja ka ise arvamust avaldada. See kõik vajab õppejõu sõnul julgust ja usaldust.

Joonas leidis, et tema töö on äärmiselt huvitav ja ta on väga õnnelik, et saab õpetada. Talle pole kordagi tulnud pähe mõtet, et äkki õpetamine ikkagi pole tema jaoks.

«Vaadates tagasi, saan ma aru, et olen teinud õiged valikud, sest olen jõudnud välja siia, kus ma praegu olen,» lausus ta.

Õpetaja amet pole tema jaoks ka üksluiseks muutunud, sest aeg muutub, üliõpilased muutuvad ning kogu aeg tuleb midagi uut välja mõelda ja ajaga kaasas käia. Samamoodi ka ise areneda. «Ma tahan igavesti olla õppejõud, sest see on töö, mis hoiab toonuses,» ütles Joonas.

Aasta õppejõud rääkis, et aja jooksul on talle väga mitmeid üliõpilasi ka pikemaks ajaks meelde jäänud.

Näiteks mõni on võtnud vaevaks pärast aine läbi saamist veel tükk aega hiljemgi kirjutada talle, et mingi materjal töötas.

Aine õppimise ajal ei saanud tudeng sellest võib-olla aru, aga hiljem mõistis ja on tahtnud seda teadmist ka õppejõuga jagada. Joonas peab seda äärmiselt toredaks.

«Üliõpilased ei ole minu jaoks hall mass, kes olid ja läksid. Igaüks neist andis mulle midagi,» ütles ta.

Ka ei põlga Joonas ära ÕIS-i anonüümset tagasisidet. Ta loeb seda, sest tagasiside on üks osa tööprotsessist ja ta tahab saada tudengite käest märkusi selle kohta, et üks või teine asi oli hea, aga miski vajaks hoopis ümber­tegemist.

«See ei tähenda, et ma hakkan kohe kõike muutma, aga see on märk ja ma mõtlen, kas nii oleks mõistlik teha või mitte,» ütles Joonas.

õisi tagasiside on kellegi vaev

Üht-teist on ta ÕIS-i tagasiside tõttu ka muutnud. Näiteks tehti kunagi märkus, et sõnavara oleks teisiti parem õppida.

Joonas pakkuski siis oma loengutes väikest lisa juurde, sest see pole tema jaoks raske ja inimeste õppimismeetodid ongi väga erinevad.

«Lihtne on panna linnuke ja mitte kirjutada midagi juurde, aga need, kes viitsisid kirjutada, nägid vaeva ja tahtsid millestki märku anda. Seega, miks ma ei peaks seda lugema?» küsis Joonas.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit