Sügissemestri lõpp peaks olema piduderohke aeg, kuid paljudele seostub see eelkõige stressiga.
FOTO: pixabay.com

Üliõpilaspsühholoogid tulevad appi

Aktuaalne

Kuigi sügis on tudengitele põnev aeg, võib see samas kaasa tuua ka omajagu segadust ja vaat et masendustki. Kes ei saa üksi oma murega hakkama, sellele tuleb appi üliõpilaspsühholoog.

Tartu ülikoolis on kõigil tudengitel võimalik saada tasuta psühholoogilist nõustamist. Nõustajatena töötavad üliõpilaspsühholoogid Mailis Sults ja Lea Nagirnaja, kes kinnitasid, et nende poole võib julgelt pöörduda kõigi teemadega.

Mailis Sults rääkis, et mõnikord tulevad tudengid nende juurde hästi tagasihoidlikult, öeldes, et nad pole kindlad, kas nende mure on üldse piisavalt tõsine, et sellega vastuvõtule tulla.

Sults rõhutas, et alati tohib tulla ja mingit valikut teemade alusel ei toimu: kui tudeng ise tunneb, et usalduslikus keskkonnas erapooletu ja toetava inimesega koos probleemi uurimisest ja lahenduste otsimisest võiks talle kasu olla, siis ongi ta teretulnud. Ta mainis, et seda võib küll ette tulla, et koos tudengiga saadakse aru, et mure on tõsisem ja vaja oleks pöörduda ka psühhiaatri poole.

Sults rääkis, et õppeaasta alguses pöörduvad nende poole paljud esmakursuslased, kel on kohanemisraskused.

«Mõnikord jäädakse õppeaasta alguses üsna üksi ja siis on mure, kuidas leida enda ümber inimesi ning mida teha selleks, et siin, uues keskkonnas, tekiks n-ö turvavõrgustik ning tunne oleks julgem ja kindlam,» rääkis Sults.

Lea Nagirnaja arvates on üks levinuim murekoht üliõpilaste seas ka õppetööga seotud kohustuste edasi lükkamine, ja lõpuks nende kuhjumine.

Sults seletas, et üks põhjus, miks töid edasi lükatakse, seisneb ilmselt selles, et paljud ülesanded ja kodutööd tuleb teha arvutis ning internetis on palju segajaid, näiteks sotsiaalmeedia. «Niimoodi kaobki ära harjumus millessegi pikemalt süveneda ja pidevalt hüpatakse ühelt teemalt teisele,» lausus ta.

Nagirnaja rääkis, et tihti pöörduvad tudengid nende poole ka suhete loomise ja hoidmise probleemidega. «Üliõpilastel on selline iga, kus hakatakse püsi­suhteid looma ja see ei pruugi alati kohe õnnestuda või kui on õnnestunud, siis aga hakkab suhe lagunema. Ka sealt tulevad erinevad probleemid,» sõnas ta.

Tartust pärit Kertu (täisnimi toimetusele teada – S. S.) rääkis, et gümnaasiumis oli ta viieline õpilane, keskkool sai lõpetatud suisa medaliga ja tema jaoks oli loogiline samm minna edasi õppima ülikooli. Kui alguses oli kõik põnev ja tore, siis maa peale tulek saabus esimese eksamiga, millest ta läbi kukkus.

Kertu rääkis, et see lõi ta korralikult rivist välja. Ta ei saanud aru, kuidas see võimalik oli, sest varem polnud ta ühtegi kehva hinnet saanud. Tal tekkis tunne, et äkki on ta hoopis vale eriala valinud.

Kertu pöördus ka üliõpilasnõustaja poole ja sai aru, et tegelikult ei osanud ta lihtsalt õppida. Kui keskkoolis jäi kõik erilise pingutuseta külge, siis ülikoolis tuli rohkem vaeva näha, et häid hindeid saada.

Ülikoolis nii lihtsalt läbi ei saa

Lea Nagirnaja rääkis, et heatahtlikult öeldes nn oivikud on üks rühm üliõpilasi, kes käivad ka aeg-ajalt nõustamises. Psühholoog seletas, et nad on hästi tublid ja võimekad, aga varasematel kooliaastatel pole neil vaja olnud õppimisega pingutada. Neile on piisanud tunnis kuulamisest. Ülikoolis nii lihtsalt enam läbi ei saa ja seega jäävad nad jänni. Siis oleks vaja oma õpioskuseid täiendada.

Sults ütles, et kui noore õpitulemused on olnud oma kooli parimad, aga ülikoolis hoopis tublid keskmised, siis sellega võib inimestel olla raske kohaneda. Ta sõnas, et teistega võrdlemine ei pruugi olla mõistlik, sest ülikooli tulevadki väga erinevate taustadega noored kokku ja oluline on isiklik areng.

Krislin (täisnimi toimetusele teada ¬– S. S.) aga rääkis, kuidas tema oli omale vale eriala valinud ja see tekitas temas palju segadust. «Ma tahtsin tegelikult juba pärast esimest semestrit ülikooli pooleli jätta, aga vanemad ja vana­vanemad olid väga vastu sellele mõttele, sest nad arvasid, et ma ei viitsi hiljem enam uuesti õppima minna,» rääkis ta.

Seda, et midagi on valesti, sai aru sellest, et ei tahtnud enam midagi teha. Ei õppida, ei väljas käia. Kooli vastu oli tekkinud kohe eriti suur vastumeelsus. Vabal ajal tahtis ainult magada ja omaette olla.

Ühel hetkel sai aga aru, et päris normaalne see pole ja pöördus üliõpilaspsühholoogi poole. Lõpuks otsustas ta, et teeb õppeaasta ikka lõpuni, aga kevadsemestril võttis mitmeid erinevaid aineid erinevatest valdkondadest, mis tundusid huvitavad, ja suvel astus ta sisse hoopis teisele erialale.

Üliõpilaspsühholoogid seletasid, et abi peaks inimene otsima siis, kui tal on mingisugune probleem ja see segab tema igapäevase elu toimimist. Kui meeleolu on muutunud või kui õppimisega tekib probleeme, näiteks tähelepanuhäired, kus inimene ei suuda loengus räägitut jälgida, või kui mäluga on suuremaid probleeme.

Sults ütles, et ohumärk on ka see, kui tegevused, mis pakkusid varem rõõmu, ei huvita enam.

Nõustaja rääkis ka, et kui inimene elab perest eemal, siis võib juhtuda, et pere ei saa pikka aega aru, et midagi on valesti. «Vahel ei taheta perega sellest rääkida, sest proovitakse neid säästa, et nad ei muretseks,» lausus Sults.

Nagirnaja ütles, et tavaliselt pereliikmed ikkagi märkavad, kui midagi on teistmoodi.

Või siis panevad sõbrad tähele, kui inimene ei taha enam väljas käia või pole nii rõõmus kui varem.

«Teinekord ei saa inimene ise arugi, et tal võib midagi valesti olla, aga lähedased inimesed kõrvalt näevad,» sõnas Nagirnaja.

Psühholoogid soovitavad, et kui inimesel on mure, siis vana hea soovitus kuulata on see, mis ikkagi kõige paremini toimib.

Sults kirjeldas, et kui inimene saab aru, et tema sõbra või lähedasega ei ole kõik päris korras või ta käitub kuidagi teistmoodi, siis tasub lihtsalt küsida, kuidas läheb, ja kutsuda sõber juttu ajama.

Sotsiaalmeedias on lihtsam rääkida

Ta soovitas, et võib ka sotsiaalmeedias kirjutada ja uurida, kuidas inimesel läheb. «Mõnikord inimestel ongi lihtsam sellistel teemadel interneti vahendusel rääkida,» sõnas Sults.

Lea Nagirnaja rõhutas omaltpoolt, et oluline on see, et me ei ütleks kellegi mure kuulates, et ah, ei ole midagi ja küll läheb üle, sest teise mure ei tohi pisendada.

Üliõpilaspsühholoogid soovitavad abi otsida pigem varem kui hiljem. Varem, kui probleemide lumepall ei ole veel väga suureks paisuda jõudnud, on lahendusi leida lihtsam ning tõenäoliselt jagub ka rohkem energiat ja entusiasmi lahenduste elluviimiseks.

Tartu ülikooli üliõpilaspsühholoogide juurde on keskmine ooteaeg kaks nädalat, vahel natuke rohkem, vahel natuke vähem. Psühhiaatri juurde peab aega ootama umbes kaks kuud. Keeruliste olukordade kiiremaks lahendamiseks on psühholoogidel loodud ka e-posti aadress (psyhholoog [at] ut.ee), kuhu võib kirjutada ükskõik millal. Sel juhul saavad üliõpilaspsühholoogid juba aegsasti mõelda, millist nõu pakkuda tekkinud olukorrast väljapääsuks.

Mailis Sults ütles, et nõustamisvõimalused ülikoolis on järjest paremad. Eelmisest kevadest töötavad nad suurema koormusega ja Tõnu Lehtsaar on nüüd eraldi töötajate nõustaja.

Lea Nagirnaja lisas, et kui raamatukogu lõpuks valmib ja nad saavad sinna kolida, siis muutuvad töötingimused veelgi paremaks. «Usun, et kui me raamatukokku tööruumid saame, siis meie ootejärjekorrad ka lühenevad,» sedastas ta.

Raamatukogu avamist oodatakse

Sults seletas, et raamatukogu pikk valmimine on üpris suur probleem ka tudengitele, kelle jutust jääb kõlama, et hetke, mil lõpuks jälle raamatukokku pääseb, oodatakse pikisilmi.

Nagirnaja ütles, et paljude jaoks on see suur mure, sest neil ei ole kusagil õppida, kuna ühiselamus on enamjaolt toakaaslane ja see on segav tegur. Raamatukogu on aga see keskkond, kus segajaid on vähem.

Sults mainis, et raamatukogus ei saa näiteks suvalisel hetkel endale võileiba teha ja kui kõik ümberringi õpivad, siis on ebamugav näiteks Facebookis olla. See kutsub korrale ja seeläbi ollakse tulemuslikumad kui kodus.

Nõustajad leiavad, et ühiskonna suhtumine vaimsesse tervisesse on viimaste aastatega muutunud pigem positiivsemaks ja seda teemat tõstatatakse pidevalt. «Tundub, et see on muutunud teemaks, millest võib kõva häälega rääkida, ja see pole enam häbiasi,» ütles Nagirnaja.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit