Väikesest peale õpetatakse meile, et sõna «ei» tähendab, et tegime midagi valesti või juhtus midagi lubamatut.

Nagu stoppmärgi punane värv võiks «ei» tähendada seda, et aeg on hoog maha võtta ja edasi tegutseda pärast seda, kui edasine olukord on läbi mõeldud. Mõned meist paistavad aga olevat värvipimedad.

Novembrikuu vältel meelelahutusmaailma raputanud skandaalide lainega uhuti minema mitme nimeka näitleja ja meelelahutaja aastakümnetega ehitatud maine: Kevin Spacey’st koomik Louis C.K’ni. Vaadates üldist suundumust ja ka eelnevat nimepaari, siis paistab, et just mehed on tihtipeale need, kellest on mööda läinud arusaam sõnast «ei».

Kui prominendid suudavad hoida selliseid asju vaka all aastaid ja aastaid, siis mis  võib toimuda meie keskel? Mõned lugejad on kindlasti näinud kõrvalt või kogenud ise olukorda, mis sarnaneb ühega enda nähtust.

Istusin ühel haruldasel ilusal Eesti sügisõhtul väljas ja nautisin sõprade seltskonda. Järsku sadas meie sekka keegi, keda me ei teadnud, ning kõnetas ühte inimest meie seast: tegi ühe imala komplimendi ja ütles, et ostaks heameelega neiule tassikese teed ja ajaks juttu. Neiu vastas eitavalt. Naersime hetkeks olukorra üle ja jätkasime oma juttudega.

Kell liikus väsimatult edasi ja ühel hetkel märkas üks sõber, et neiu, kes ennem ütles ära, et ei soovi tassikest teed ega kolme sõna juttu ajada, on sattunud vestlema sellesama mehega. Ehk oli asi meeleolu muutuses, aga seekord märkasin, et nad jutustavad juba omaette ja üsna elavalt. Midagi tundus aga sõbra olekus valesti – ta tundus veidi ebalev –, aga kuna jutt paistis kulgevat, siis mis seal ikka, las noored jutustavad.

Ühel hetkel otsustasime minna oma teed ja sõbranna, kes jäi eelnevalt juttu ajama, tahtis koos meiega vehkat teha. Jalutades kodu poole, rääkis ta, et vestluskaaslane polnud saanud korduvatest otsestest märkustest aru, et sõbral puudus igasugune huvi, ja ta tundis end väga ebamugavalt, erinevalt mehest, kes oli näiliselt olnud väga pealetükkiv lootuses, et ehk just nüüd saab see huvi alge mulda pandud.

Selliseid olukordi ei saa vaadelda vaatevinklist «aga poisid jäävad ju poisteks». Poisid ei jää poisteks, vaid nad kasvavad üles lapsikuteks meesteks ja mõtestavad maailma enda jaoks lahti läbi samade väärtuste, mis tagavad järjepideva ja põlvkondadepikkuse väärarusaamade kestvuse.

Sihikindlus ja järjepidevus on hindamatud omadused eluks, ent nõuavad endaga koos ka taktitunnet ja inimlikkust, et tunda ära, kui teises osapooles tekitatakse soovimatut ebamugavust. Siinkohal ei räägi ma muidugi mitte sellest, et peaksime võtma suuna tagasi keskaegse kangelase arhetüübi juurde, olles helded, õilsad ja suuremeelsed ­– kõigil ju ikkagi omad vead –, vaid pigem tasub tähelepanu pöörata sellele, millise inimesena tahaksime, et meid endid koheldaks. «Ei» ei pruugi olla see vastus, mida keegi meist kunagi kuulda tahab, aga see on sellegipoolest vastus ja seda tuleks austada.