Ilmar Kruusamäe juhatab kunstikabinetti üheksakümnendate algusest
FOTO: Virgo Siil

Kunstikabinetis saab argielust välja murda

Aktuaalne

Selle aja jooksul on olnud kabinetil kolm juhatajat. Ilmar Kruusamäe sattus sinna seitsmekümnendatel: ta tuli 1975. aastal ülikooli ning aasta hiljem kabinetti. Seda tänu sellele, et sõbrad tahtsid kunsti teha.

«1975. aastal tuli ka kunstikabineti juhiks Andrus Kasemaa. 1993. aastal läks ta Austraaliasse ning palus 1995. aastal, et ma teda asendaksin. Nii ma olengi sellest ajast peale Andrust ilusti asendanud,» rääkis Kruusamäe. Üliõpilasmajast küsitavat temalt igal aastal, kas ta ikka jätkaks kabineti juhtimist.

Tema sõnul on kunstikabinet nüüd küll 60 aastat järjest tegutsenud, kuid ajalugu on tegelikult pikemgi. Juba mõnisada aastat tagasi loodi joonistuskool ja rektor Parrot kutsus Saksamaalt Karl Senffi joonistusõpetajaks. «Kui 1803. aastal see joonistuskool asutati, siis võtsid sellest osa teaduskonnad, kus oli vaja joonistusoskust. Fotograafiat ju veel polnud. Kindlasti oli vaja arstidel, bioloogia või geograafiaga seotud inimestel osata joonistada,» sõnas Kruusamäe. 1809. aastal loodigi koos peahoone valmimisega ülikooli kunstikabinet ja siis võimaldati kõigil teaduskondadel joonistamise ja kunstiga tegeleda. Kunstikabinet pandi kinni sama sajandi lõpul, sest oli tekkinud fotograafia ja nii ei pidanud kõike ise joonistama

Taasavamine

Kunstikabineti taasavamine toimus aga 1957. aastal, samas avati ka Tartu kunstnike liidu osakond ja käivitusid mitmed teised osakonnad. «Tol ajal räägiti Oktoobrirevolutsiooni 40. aasta tähistamisest, ilmusid igasugu foto- ja kunstialbumid, need asjad käivitasid selle,» leidis Kruusamäe. Seitsmekümnendatel oli tema sõnul reeglistik, et inimfiguuri ei joonistatagi. «Nõukogude ajal kirjutati figuuri asemel «elus pea»,» sõnas Kruusamäe. Tehti ka natüürmorti ja muid siiani kasutusel harjutusi.

Neli juhatajat

Kunstikabinetti juhatas 1957.–1962. aastal Juhan Pütsepp, kuni 1975. aastani Kaljo Põld ja kuni 90-ndate alguseni Andrus Kasemaa. «Kabineti käima tõmbamine oligi Kaljo Põllu ja Andrus Kasemaa isiklik kunstniku professionaalne saavutus Eesti kultuuris. Samas ka paljude õpilaste kaasamine,» sõnas Kruusamäe. Koos kultuuri ja ühiskonna arenguga on muidugi ka kabinet arenenud ja muutunud ning igal ajastul on ta andnud ka Eesti kultuurile mõjusaid isikuid: skulptor Ahti Seppet, disainer ja sisearhitekt Uko Künnap, Mati Karmin, kelle skulptuure võib Tartuski näha, filmimees ja filosoof Mart Raukas, Kursi koolkonna rahvas, kunstikriitik Heie Treier ja kunstiteadlane Harry Liivrand, kunstnik Albert Gulk ning maalikunstnik Peeter Allik jt. Nimekirja võib lõputult jätkata. Nüüdisajal moodustavad suure osa kunstihuvilistest ülikooli liikmed, nii tudengid, töötajad kui teadustöötajad, ka vilistlased.

Kaheksakümnendad ja üheksakümnendad olid põnevad ajad, mil kunstikabinet töötas seitse päeva nädalas. Aastas käis ligi 40 inimest. Eelmisel aastal oli neid 85.

«Üks õppejõud käib ülevalt usuteaduskonnast, väga hea joonistaja on. Neile, kes on teaduse või pingsa õppetegevusega seotud, on joonistamine hea enda lahustamise viis,» kirjeldas Kruusamäe. Tema sõnul on läbi aegade kõige usinamad osalejad olnud filoloogid – seda sel lihtsal põhjusel, et nemad olid peahoonega kõige rohkem seotud.

Praegu käib kabinetis paar korda nädalas kätt harjutamas mõniteist joonistamishuvilist. Seda ei olegi nii vähe. «Viisteist on meeletu arv. Vanasti, nõukogude ajal õpetati õpperühmas kaht inimest: ERKI-s oli üks Eesti õpilane ja üks vennasvabariigist. Umbes kaheksakümnendate alguses võttis Tiit Pääsuke esimest korda viiese rühma. Kui siis sellest üks või kaks viitsis kohale tulla, oli õpetaja õnnelik, et ta ei ole üksi,» meenutas Kruusamäe.

Kabinetti palju rohkem ei mahugi, mõnikord peab juhataja ise püsti joonistama, sest istekohti ei jagu.

Vajalik alastus

Seintel visandeid vaadates jäävad silma valdavalt aktid, krokiid. «Küsitakse, miks modellid alasti on: tead, kui raske on sel inimesel, kes joonistama õpib, näha nende riidevoltide all proportsiooni pikkust, kasvõi näiteks seda, kuidas küünarnukk seal parasjagu asetseb,» rääkis kunstikabineti juhataja.

Tema sõnul tullakse sageli jutuga, et ei olda kunstnik, kuigi samas oleme kõik vähemalt lasteaias ja koolis joonistanud – küsimus on vaid harjutamises. «Kui oled kolm-neli korda läbi joonistanud seisvat inimest, kolm-neli korda lamavat, kolm-neli korda istuvat, siis toimub kohe hüppeline areng,» sõnas Kruusamäe.

Midagi hullu pole ka sellest, kui joonistamisse on pikem paus jäänud: kunstniku sõnul on joonistamine nagu ujumine või rattasõit, see ei unu naljalt.

Digi versus pliiats

Kas digiajastu vaat et iidset kunstiliiki välja ei sureta? «Arvuti jääb mingis mõttes selliseks… tehniliseks, tunne kaob ära. Muidugi näed ka arvutis tehtust ära, kes on andekas. Kel on värvinägemust, kel kompositsioonitaju – seda saab kindlasti arvutis õppida. Aga kui sul need oskused on, samas joonistusoskust pole, siis oled nagu ratastoolis kunstnik – sa ei saa kõike teha,» ütles Kruusamäe.

Virgo Siil

UT peatoimetaja
virgo.siil [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

kunstikabinet