«Ülikooliaastad on parimad aastad su elus.» See on lause, mida kuuleb tihti vanemate inimeste suust, kui nad oma ülikooliõpinguid meenutavad. Gümnaasiumis käies ja seda lauset kuuldes mõtlesin alati omaette, et huvitav, mis saab ülikoolis siis niivõrd ilusat olla, et seda peetakse lausa elu parimaks ajaks. Nüüd saan aru küll.

Ma usun, et Tartu ülikooli lõpetanud inimesed mõistavad, et ülikoolist saadud teadmised on kahtlemata äärmiselt olulised, ja need, kes jahuvad sellest, kui teoreetiline meie õpe on, ei ole ilmselt ise siin kunagi õppinud. Saadud teadmised loengupingist on aga tegelikult vaid üks väike osa kogu ülikoolielust.

Loomulikult olen ma äärmiselt tänulik selle eest, et tean näiteks, mis on üld- või detailplaan. Et ma tean, milline peab olema uudise ülesehitus ning et ma pole suhtumisega, et las need kirjavead olla minu kirjutatud loos, küll maagiline toimetaja korda teeb. Kes lõpetavad ajakirjanduse eriala ja on jätkuvalt taolise suhtumisega, siis neile pole küll selle kolme aasta jooksul midagi külge jäänud.

Ja nende pärast, kes nimetavad diplomi saamist eluunistuseks, on mul lihtsalt piinlik, sest maagiline diplom ise suuri tegusid ei tee. See, mis on selle diplomi taga, on lõpuks see, mis loeb. Aga kellelegi kulbiga tarkust pähe pole võimalik kallata ja paraku on ka raske mõõta, kui palju tööd selle konkreetse paberi taga tegelikult on. 

Kuigi teadmised on peamine põhjus, miks me ülikooli astume, siis minu jaoks on saadud teadmiste kõrval vaat et olulisemadki sõbrad, kelle ma ülikoolist leidsin. Ülikool lausa soodustab heade sõprussuhete tekkimist, sest ühel erialal saavad kokku sarnaste huvidega inimesed.

Minu kursusekaaslastest on saanud selle kolme aasta jooksul minu parimad sõbrad. Nad on inimesed, kellega jutustada varajaste hommikutundideni. Arutada, mis on see, mis me tulevikus teha tahame, mida me teeksime teisiti, kui oleksime suured ja tähtsad meediategelased jne. Vahel aga ei räägi me üldse, vaid istume vaikides.

Tänavustele lõpetajatele soovin omalt poolt seda, et kui te nüüd laia ilma lähete, siis ärge unustage oma ülikoolist leitud sõpru. Nad on väärt leid. Ja tulevastele tudengitele, kes hakkavad alles ülikooli sisse astuma, soovitan olla seltskondlik ning suhelda ülikooli ajal võimalikult paljude erinevate inimestega. Lõpuks ei mäleta keegi, mis hinde ta ühes või teises aines sai, aga hommikuni veninud koosviibimised ja seiklused on tihtipeale need, mida jääme ka aastate pärast meenutama. Ilusat kooli lõppu!