Geidi Raud lõpetab juunikuus oma magistriõpingud ajakirjanduse erialal. Tavapärase lõputöö asemel tegi ta aga projekti, mis on üleval ka Eesti rahvusringhäälingu Menu portaalis. Praktilise projektiga lõpetamine on võimalus, mida pakuvad mitmed erialad.

«Statistikaameti andmetel rändas 2014. aastal Eestist välja 4637 inimest, 2015. aastal oli see number juba 13 003. Kuhu need inimesed lähevad ja mida nad seal teevad?» Just nii tutvustab Raud oma lõputööna valminud projekti, kus ta tegi juttu seitsme eestlasega, kes elavad välismaal.

Kust sul tuli mõte lõpetada projektiga, mitte tavalise lõputööga?

Ma arvan, et igaüks peaks oma magistriõpingud kujundama enda nägu, ja kuna meile pakutakse võimalust teha mammutteooriatöö asemel projekt, siis kasutasin seda, sest ma ise olen rohkem praktik.

Kui palju sa üldse teadsid projektiga lõpetamise võimalusest, enne kui hakkasid seda ise tegema?

Kusjuures ei teadnudki suurt. Hüppasin lihtsalt tundmatus kohas vette.

Mis on sinu meelest projektiga lõpetamise eelised klassikalise lõputöö ees?

Eelis on see, et kõiki neid oskusi, mida ma olen õppinud, sain nüüd rakendada ja näidata, kui palju ma oskan. Minu projektis on nii videod, tekstid kui ka graafika. Samas pidin ka inimestega palju suhtlema ja kirjutama teooriaosa, sest kaaskirjas on see kohustuslik.

Räägi,  kuidas projektiga lõpetamine välja näeb peale selle, et teed tegelikult projekti valmis.

Mina kirjutan näiteks teoreetilises osas osalusajakirjanduse headest ja halbadest külgedest, sest ma kaasasin kodanikke. Nad pidid ise videoid filmima ning ma pidin neid selleks suunama ja juhendama. Peale selle kirjutan ka meediahariduslikust ülesandest, sest toon enda artiklites välja palju silmaringi avardavaid tõsiasju. Alates sellest, kui palju eestlasi nendes seitsmes riigis elab, kuni ämblike ja kiivide arvuni. Veel pidin üksikasjalikult kirjutama, mida ja miks tegin ning eneserefleksiooni osa. Kokku tuli umbes 25 lehekülge – päris nii ei ole, et teed projekti valmis ja siis ongi kõik.

Kuidas jõudsid teemani «Eestlased maailmas», mis on ka sinu projekti pealkiri?

See on naljakas lugu, sest ma pole eriline ettevalmistaja. Ma läksin kooli ja siis mulle meenuski, et täna on ideede esitamise tähtaeg. Meil oli paus umbes pool tundi ning ma läksin Toomemäele jalutama ja hakkasin mõtteid koondama sellest, mida teha tahan. Võtsin vihikulehe ja joonistasin selle skeeme täis ja läksin tagasi klassi, kus õppejõud vaatasid mind veidi kahtlustavalt seetõttu, mis ma sinna kritseldanud olin. Siis tutvustasin vist viit erinevat ideed. Ma olen ideede tootja. Mõtlesin, et mulle meeldiks väga teha oma ajakirjandusettevõte või mõni meediamajanduslik projekt, samas meeldib mulle reisiajakirjandus, sest ma elasin eelmisel suvel Islandil ja töötasin ühes reisiajakirjas. Nii ma hakkasin kuidagi mõtlema teistele eestlastele, kes elavad mujal. Mulle oleks küll meeldinud, kui keegi oleks välismaal elades minu käest küsinud, mida ma mingist teemast arvan või mida ma ühiskonna kohta veel teada tahaksin. Kusjuures tagasiside sellele projektile oli positiivne ja üks šveitsi tüdruk kirjutas, et ta on väga liigutatud sellest ideest ja just sellest, et ma väliseestlastele rõhku panin.

Kas sel põhjusel, et sa ise olid Islandil praktikal, valisidki just väliseestlaste teema?

See oli üks põhjus. Teine põhjus oli see, et kõik mu sõbrannad, umbes 90 protsenti neist, on välismaale kolinud ja mind maha jätnud. Ma räägin nendega küll üsna tihti, aga see siiski mõjutas mind ilmselt natuke, et nii paljud lähedased on ära kolinud.

Kuidas sa leidsid need seitse inimest, kes projektis osalesid?

Ma töötan Õhtulehes ja mu kolleeg Liina Metsküla teeb reisi podcast’e. Tema käest sain palju nõu küsida ja tema teab paljusid inimesi, kes elavad välismaal. Peale selle otsisin inimesi Facebooki gruppidest, näiteks Eestlased Islandil. Alguses mul pidigi projektis Islandi tüdruk ka olema, aga ta kadus vahepeal ära. Nii kahju. Pildiliselt oleks saanud väga lahedat materjali, sest Islandi loodus on muinasjutuline. Mõned kontaktid sain ka tutvusringkonnast. Üldiselt tuli igalt poolt soovitusi ega olnud raske leida inimesi, sest välismaal elab väga palju noori.

Kas sul olid ka mingid kindlad riigid, kust sa inimesi leida tahtsid?

Ma tahtsin hästi erinevaid riike: et oleks nii Euroopast kui ka väljaspool Euroopat. Näiteks üks mu allikas elab Araabia Ühendemiraatides, mis on väga huvitav koht elamiseks. Ma ise käisin seal jaanuaris reisil ning hoolimata absoluutsest monarhiast ja islamiusust on see väga läänelik ja kaasaegne riik: vähemasti Dubai piirkond, kus mina reisisin. Dubai on pilvelõhkujate paradiis, kus 85% elanikest on välismaalased. Rahvusvahelisus ja võimalus tippu jõuda meelitasidki selle neiu sinna. Mõned inimesed pidin asendama ka, sest kaks-kolm tükki kadusid vahepeal ära. Nende inimestega, kes valituks osutusid, tegin intervjuud erinevates vormides. Näiteks kasutasin videokõnet ja Facebooki Messengeri audio-sõnumeid, mis on väga praktilised. Mina saadan suuliselt oma küsimuse ja siis inimene ütleb vastuse linti ja saadab mulle tagasi. See on parem variant kui kirjalikul teel teha, sest kirjalikult lähevad pooled tunded kaduma. Videokõnes jällegi ollakse häbelik.

Kuidas sa valisid teemad, millest välismaal elavate eestlastega rääkida? Näiteks ühe osalejaga oli juttu palgalõhest.

Ma küsisin kõigepealt, mis on hobid, mis neid huvitab, kas nad loevad Eesti meediat ja Eesti uudiseid, millised teemad on neile endale silma jäänud ja miks nad Eestist ära läksid. Sealt edasi koorusidki need keskmed kuidagi küsimuste järgi välja. Ma küsisin ikkagi erinevaid küsimusi olenevalt inimesest ja sellest, milline on nende hariduslik taust ja mis tööd nad teevad.

Mis on peamised välismaale elama mineku põhjused, mis välja koorusid? 

Kui üldistada, siis mindi selleks, et kogemusi saada ja näha, mis mujal toimub. Ilmselt ikka uudishimu ajendab. Sel samal Dubais elaval neiul oli nii, et ta käis Hollandis koolis ja sealt sai pisiku sisse. Siis läks ta New Yorki praktikale, Argentiinas õppis ühe semestri, sest Hollandis oli kohustuslik üks semester mujal veeta. Sealt leidis ta sõpru ja rändas Lõuna-Ameerikasse ning lõpuks jõudis kuidagi Dubaisse välja. Mul endal on ka nii, et käin ühe korra reisimas ja siis on pisik nii sees, et kogu aeg käiks ja lendaks igale poole.

Mis oli sinu enda jaoks kõige üllatavam või huvitavam, mis nende inimeste vastustest välja tuli? 

Kõik osalejad said valida ühe inimese, kellelt nad saavad midagi minu kaudu küsida. Üks näitlejanna USA-st küsis Kersti Kaljulaidilt oma küsimuse. Ta oleks võinud küsida mõnelt näitlejalt mingit näitlemisnõu, aga ta küsis presidendilt, mis oli minu jaoks üllatav. Ta küsis, kui president saaks minna tagasi enda 20-ndatesse, siis mida ta endale ütleks või soovitaks. Ilmselt ta otsis innustust või motivatsiooni. Eriti sellepärast, et tegemist on esimese Eesti naispresidendiga ja see läks talle südamesse.

Kuidas sa jõudsid sinnani, et su projekt on ERR-i Menu portaalis üleval?

Ühiskonnateaduste instituudil on ERR-iga hea koostöö olnud ja just Marju Himma-Kadakaga. Ma mõtlesin, et lõputöö võiks ilmuda äkki tööst eraldi platvormis ja ma ei tahtnud seda tööga siduda. Kuidagi nii see läks.

Kas soovitad teistel ka projektiga lõpetada?

Kindlasti. Eriti neil, kes on rohkem praktikud ja kellele meeldib lugusid teha. Sa saad kasutada kõike koolis õpitut ja näidata, et oskad seda. Bakalaureusetöö kirjutamisest mäletan, et seda tehes ma surin seal raamatukogus ja mul polnud üldse motivatsiooni. Tegin seda lihtsalt tegemise pärast, aga see projekt lõi nüüd mul endal ka silma särama ja huvi oli suur.  Tegelikult kulus mul hästi kaua aega selle projekti peale. Vahepeal monteerisin ööd läbi, sest helid olid paigast ja nii erinevalt. Allikad filmisid ju oma osa telefoniga, mina kaamera ja mikrofoniga. Aga ma arvan, et see kõik oli seda väärt, sest nüüd on töö valmis. Tegelikult võiks projektiga lõpetamise võimalusest rohkem rääkida. Kui ma läksin magistriõppesse, siis ma olin kindel, et teen ka magistritöö, ma polnud süvenenud võimalusse, et saab ka projekti teha, aga kui uurisin õppekava ja rääkisin õppekorraldusspetsialistiga, siis mõtlesin kohe ümber. Mina sain sellest projektis ka uusi sõpru, kellega suhtlen siiamaani. Ja loomulikult kogemusi, mida saan tööellu üle kanda.