Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur Reet Hiiemäe kaitses aasta alguses doktoritöö, mis räägib sellest, kuidas inimesed kaitsevad end oma pärimuslikele eelteadmistele tuginedes hirmsate olukordade või üleloomulike olendite eest. Doktoritöö annab vastuse ka küsimustele, kuidas ja miks muutuvad pärimuslikud enesekaitsemehhanismid ajas.

Hiiemäe alustas kaitsemuistendite uurimist üle 20 aasta tagasi. Esialgu keskendus ta katkupärimusele ja eelkõige sellele, kuidas käsitletakse surma ja hirmuga seotud teemasid. «Tol ajal huvitas mind rohkem hirmupool. Kuid ma uurisin neid hirmsaid teemasid lõpuks liiga palju, ühel hetkel jõudsin sadistliku folkloori uurimiseni ja siis tuli enesekaitse mõttes selline kaitse vaatenurk esile,» kirjeldas ta. Nii hakkas ta uurima hoopis seda, kuidas inimesed end hirmude eest kaitsevad ja kuidas nad tekitavad endas tunde, et seesugustes olukordades jäädakse siiski olukorra peremeheks.

Kaitsemehhanismide mõiste on Hiiemäe sõnul mitmeti mõistetav. Ta toob näite, et psühholoogias on Sigmund Freud selgitanud kaitsemehhanisme kui inimesele omast reageerimisviisi, mis on universaalne. «Mina uurisin aga just seda, kuidas see kultuuriliselt erineb ja kui palju see sõltub inimese usundilisest taustast.» 

Näkid, vaimud, ufod ja tulnukad

Usundilised kaitsemehhanismid sõltuvad konkreetsest ajastust. Näiteks kardeti veel sada aastat tagasi näkke ja kratte, tänapäeval on need olendid asendunud näiteks UFO-de ja tulnukatega. «Kui sada aastat tagasi nähti taevas lendavat valget objekti, arvati, et eks see kratt ole, kes lendab varandust tooma. Nüüdisajal taevas midagi sellist märgates ei mõtle isegi mitte üks inimene tuhandest, et see võiks olla kratt. Ikka tekivad mõtted UFO-dest või salateenistuste sõjanduslikest objektidest. Inimeste hirmud muutuvadki ajas ja kultuurides, samamoodi muutuvad kaitsemehhanismid,» lisas ta.

Hiiemäe mõistab kaitsemehhanismide all usundilistest tõekspidamistest lähtuvaid käitumis- või mõtlemisviise, mis aitavad inimesel end hirmutavas olukorras turvalisemalt tunda. «Minu eesmärk on välja selgitada, kas sellele inimesele tundub, et need mehhanismid aitavad teda või ei ole neist abi.» Näiteks kui inimene kõnnib surnuaiast läbi ja teeb ristimärgi ette, siis kas see tekitab temas kindlama tunde või mitte. Mõne teise inimese puhul seesugune mehhanism ei tööta ja tuleb midagi muud ette võtta – näiteks hoida pihus talismani või loota väledatele jalgadele.

Hiiemäe eristab doktoritöös kahte sorti mehhanisme: teadlikult kasutatav kaitsemaagia ning alateadlikumad käitumis- ja sõnastamisviisid. Teadlikult kasutatav kaitsemaagia on näiteks ristimärgi tegemine, meieisapalve lugemine, amulettide ja talismanide kaasas kandmine, kolm korda üle vasaku õla sülitamine jne. «Selliseid rituaale on väga palju ja neid tekib aina juurde, sest meile jookseb koju kätte kogu maailma meedia. Nii võtame üle ka teiste kultuuride võtteid.» 

Näiteks ei pruugi eestlane enda kaitsmiseks lugeda enam eesti loitsu, vaid kasutab hoopis india mantrat, mis on lisandunud kohati võrdväärsena meie vana pärimuse kõrvale. «Võimaluste hulk on mitmekesistunud ja nii võtame muuhulgas üle ka välismaised hirmud.»

Teine kaitseviiside valdkond on alateadlikum. «Kuigi nende viiside kasutaja ei pruugi endale teadvustadagi, et ta seda teeb, siis on kõrvalt vaadates ja analüüsides siiski märgata korduvaid käitumisviise.»

Üks kõige levinumaid enesekaitsemooduseid peitub ainuüksi viisis, kuidas kogemusi sõnastatakse ja jutuvormis mõtestatakse. Näiteks läheb inimene üksinda öisesse metsa ja tunneb ühel hetkel, et keegi jälitab teda. «Õudne hirm tuleb peale, ta läheb muudkui paanikaga võideldes edasi ja jõuab lõpuks metsast välja. Siis selgub, et ta nägi iseenda varju, sest kuu paistis ja nii tekkis tunne, nagu mingisugune vari jälitaks teda.» 

Hiiemäe on täheldanud, et selliseid kogemusi hiljem teistega jagades võidakse neile anda teistsugune värving. Inimene võib end metsas olemise hetkel tunda väga abitu ja hirmununa, kuid tihti lisab ta seda lugu edasi rääkides juhtunule juurde huumorinoodi, paisutab mõnda pisiasja üle ja esitab seda lõpuks siiski vaatenurgast, nagu ta oleks olnud olukorra peremees. «Seesugune olukorra sõnastamine aitab luua tunde, et ta ei jäänud olukorrale abitult alla, vaid haldas olukorda ja teadis, mida teha.» 

Hiiemäe jaoks oli kaitsemaagia uurimisel kõige üllatuslikum see, kuivõrd kõikehõlmav selle kasutamine tegelikult on. «Kui vaadata tagasi vanimatele figuraalsetele arheoloogilistele leidudele Eestis või mujalgi, siis on arheoloogid sageli oletanud, et neil oli mingisugune kaitsemaagiline tähendus.» 

«Kaitse on ilus sõna ja neid rituaale tehes tunnebki inimene end kaitstult. Samas vihjab kaitsmine ikkagi sellele, et kusagil on rünnak, sest muidu ei peaks end kaitsma.» Inimeste alateadvuses on jätkuvalt hirm ootamatuste ja rünnakute ees ning seetõttu tuntakse, et end tuleb kuidagi kaitsta.

Rituaalid muutuvad ajas

Paljud kaitserituaalid püsivad aastasadade jooksul praktiliselt muutumata, sealsamas osad neist kaovad. «Näiteks sada aastat tagasi ujuma minnes tuli vette visata mingisugune ohver, vette tuli kas või sülitada, et veevaim või näkk oleks lepitatud ja et inimene saaks ilma uppumist kartmata vette minna.» Tänapäeval on seesugune komme asendunud näiteks päästevesti või kätiste kandmisega ehk kaitseprintsiip on säilinud, selle mehhanism ja põhimõte ise ei ole kuigi palju muutunud.

Hiiemäe sõnul mõjutab meedia väga otseselt inimeste käitumist ja uskumusi. «Kui mõnikümmend aastat tagasi algasid UFO-jutud, siis jõudis meediasse jutt sellest, et need laevad on sigarikujulised. Pärast seda hakkasid kõik nägema sigarikujulisi UFO-laevu.» 

Teaduri arvates on väga huvitav, kuidas inimeste meediast mõjutatud uskumused võivad hakata suunama nende tegelikku käitumist. «Näiteks Slender Man, kes tekkis ulmehuviliste veebisaidil. Seal korraldati võistlus, kes mõtleb välja kõige kõhedust tekitavama ja üleloomulikuma olendi.» Nii tuligi keegi välja Slender Man’iga, kes on kõhetu, varjukogu moodi, pikk ja peenike mees ning tema läheduses tekib Slender Man’i haigus. «Haigus väljenduvat selles, et inimesed kaotavad mõistuse, muutuvad vägivaldseks jne.» Inimesed hakkasid saatma korda kuritegusidki, öeldes, et Slender Man käskis neil nii teha.

Seesuguse nähtuse taga on Hiiemäe sõnul huvitav psühholoogia – inimestes võivadki olla varjatud pinged ja seega vajavad nad ettekäänet, et need pinged päevavalgele tuua. «Minu arvates on sel põhjusel oluline uurida usundiliste kaitsemehhanismidega seotud teemasid: kuidas sellised mehhanismid tekivad ning inimeste mõtlemist ja käitumist mõjutavad. See aitab meil inimeste käitumist paremini mõista ka näiteks mõne suure kriisi või epideemia tulekul.»

Ohule on tarvis anda kuju ja vorm

Silmaga nähtamatu ja kõikehõlmavana tunduva ohu puhul on pärimus püüdnud seda kuidagi määratleda, et see hoomatavamaks muuta. Näiteks katkupärimuses on epideemiale antud enamasti inimese või loomana ilmuva Katkuvaimu kuju, mis võimaldas selguse selle üle, millisena, kust suunast ja millal võiks oht saabuda.

«Arvati, et Katkuvaim käib ringi inimese kujul, kepp käes, ning keda ta puudutab, see sureb. Katkuvaim käib enamasti öösel ja seega oli kaitseviis järgmine: tuli heita põrandale põhu sisse magama nii, et seal, kus on ühe inimese pea, on teise inimese jalad.» Kui katk astub keset ööd sisse ja näeb inimesi vaheldumisi magamas, arvab ta, et tegemist on sigadega ja läheb ära. 

«Üks arst ütles mulle selle kohta, et tegelikult võis sel väga mõistuspärane põhjus olla, miks nii tehti. Sel moel magades oli veidi vähem võimalust hingeõhu kaudu toimuvaks nakatumiseks. Seega võib ka kõige kummalisemana kõlava uskumuse taga olla loogiline tekkepõhjus.» Hiiemäe lisas, et talle on eesti pärimustekste uurides hakanudki silma eelkõige see, et eestlaste kaitsemehhanismide puhul võib märgata palju mõistuspärast. 

«Eestlastel on toimetulev suhtumine. Kui on oht, tuleb kasu­tada ükskõik mida, olgu see siis kristlusest, paganlusest, vanast või uuest usundist, budismist või esoteerikast, aga kui on vaja, tuleb abi otsida. Ei mingit liigset hala.» 

Mentaalsed ohukaardid

Hiiemäe kirjutas oma doktoritöös ka mentaalsetest maakaartidest ehk sellest, kuidas tajub inimene vastavalt oma hirmudele mingit maastikku või piirkonda ohtliku või ohuna. «Kui järele mõelda, siis paljudel inimestel on kindlad trajektoorid, kuidas nad liiguvad näiteks oma kodulinnas. Kõndides tekib vahel tunne, et mingil põhjusel ei tohi ühest kohast minna ja pean teistkaudu minema.» Vahel toimub see objektiivsetel ajenditel, näiteks, et üks tee on paremini valgustatud, teistel juhtudel aga loogilist põhjust ei ole. Seesugused valikud toimuvad justkui iseenesest, kuid kui neid analüüsida, selgub, et ka need on seotud mingisuguste usundiliste eelteadmistega.

«Üks inimene rääkis mulle, kuidas ta ei käi Tartus mööda ühte teatud tänavat, sest seal olevat kunagi toimunud autoavarii ja seal kummitab. Ta ise ei näinud seda ja oli kuulnud sellest kellegi käest, kuid ka seesugused teadmised võivad alateadlikult mõjutada inimese teekonnavalikut,» rääkis teadur. 

Kui vanasti räägiti, et metsas elab metsavaim ja teati täpselt, millisest kohast alates algab metsavaimu ala, kus tuleb kasutada kasutada erilisi kaitseabinõusid, siis nüüd kehtib sama näiteks pimedate autoparklate ja ohtlike kiirteelõikude osas.

Hiiemäe sõnul on oluline uurida, missugused teadmised määravad meie käitumist, sest nende tõttu võime vahel jätta märkamata hoopis reaalsema ohu, mida me ära ei tunne. «Nende sissejuurdunud mudelite kirjeldamine aitab märgata, kui valikulised sellised mehhanismid tegelikult on. Otstarbekam oleks tajuda kogu ümbritsevat, mitte pöörata tähelepanu ainult valitud hetkedele sellest.»

Mõnikord saavutatakse kaitse­mehhanismide abil end ohtlike olukordade eest kaitstes ka vastupidine efekt. «Nii kummaline kui see ka ei ole, aga turvalisuse tagamise huvides kirjeldame vahel elu hirmsamaks, kui see on. Selleks, et end siis nendesamade hirmude eest kaitsta.»