Osa teadus- ja arendustegevuse riigieelarvelisest toetusest jõuab ülikooli mitte rühma- või personaalsete grantidena, vaid baasrahastusena. Ülikoolide, rektorite nõukogu ja eri teaduse rahastamise töörühmade ettepanekute tulemusel on viimastel aastatel vähehaaval suurendatud teaduse baasrahastust ja tänaseks on see eesmärk jõudnud ka möödunud aasta lõpul sõlmitud valitsusliidu aluspõhimõtete kokkuleppesse 2016.–2019. aastaks.

Teaduse baasrahastuse ehk tegevustoetuse kasv võimaldab ülikoolil tagada oma põhitegevuste stabiilset finantseerimist ja arengukavas kavandatud eesmärkide täitmist, millega ühtlasi kaasneb ülikooli missioonist tulenev kohustus pakkuda ühiskondlikele probleemidele teaduspõhiseid lahendusi. Teaduse baasrahastuse kasutamist ülikooli ja valdkondlike arengukavade täitmisel suunavad senati kinnitatud ülikooli teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni fookused.

Koos teaduse baasrahastuse mahu ja osakaalu kasvuga suurenes ka kõigi tasemete juhtide (dekaanide, prodekaanide ja instituutide juhtide) ning otsustuskogude roll ja vastutus eesmärkide püstitamises ning vastavate teaduserialade konkurentsivõimes ja rahastamises. Ühtlasi tekkis baasfinantseerimise kasvades võimalus alustada ka tulevikku suunatud «riskantsemaid» ja erialadevahelisemaid projekte, ning samuti muuta vajadusel teadusrühmade uurimisprofiili. Senine, teadlase varasema töö hindamisest lähtuv teadusprojektide rahataotluste hindamissüsteem seda ei soosinud.

Tarvis on muutusi

Ülikoolide ja teadusasutuste vaheline teaduse baasrahastuse arvestus vajab muutmist. Praegune mudel, mis peaks toetama ülikoolide sotsiaalmajandusliku mõju suurendamist, ei arvesta olulisi valdkondlikke teadmussiirde eripärasid (nt arst-õppejõu töö haiglas) ega kõiki selle tahke (nt asjatundjate panust riiklike strateegiate väljatöötamisse jmt). Lühivaatelised poliitilised seisukohad eelistavad rakendusteadusi kõrge mõjuga alusteaduste ees, mõistmata, et arendus ja uuendus põhinevad tippteadusel ja -haridusel. Nii rahvusvaheline kui ka Eesti teadusülikoolide kogemus näitavad, et ettevõtluslepingute mahu ja alusuuringute taseme vahel on positiivne seos.

Ühiskondlike uuenduste ja arengu alus on tipptasemel teadus. Piiratud vahendite tingimustes tippu jõuda on võimalik, juhul kui kõik ei tegele kõigega, vaid teeme ülikoolidevahelist erialast koostööd ning tööd on jaotatud. Teadusest lähtuva õppe tõttu peaks ülikooli mõlemat põhitegevust rahastama koostoimes. Olukord, kus ülikooli teadus- ja arendustegevuse baasrahastus oleks tugevas sõltuvuses väliskeskkonna võimalikest kiiretest muutustest, näiteks majandusharude edukusest, millest otseselt sõltub ettevõtjatega sõlmitud teadus- ja arenduslepingute maht, ei suurenda teaduse rahastamise stabiilsust.

Arengutoetuste kasutamata võimalused

2016. aastal kasvas teaduse baasrahastus oluliselt ning see tähendas ülikoolile ligi 6,1 miljoni euro laekumist. Ülikooli nõukogu eelarveotsuste kohaselt suunati kogu rahvusprofessuuride sihtfinantseerimisega seotud baasraha otse humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna eelarvesse, 40% teaduse baasraha põhiosast valdkondade eelarvetesse, 40% valdkondade tulemusrahastamiseks ja ülikooli arengufondi ning 20% investeeringuteks. Valdkondadele eraldatud baasfinantseerimise raha edasise jaotuse ja kasutuse otsustasid valdkondade nõukogud.

Ülikooli arengufondi suunati 2016. aastal kokku 2,8 miljonit eurot, mis võimaldas valdkondade ettepanekuist lähtuvalt investeerida ülikooli arengukava elluviimisse ja uutesse valdkondadevahelistesse algatustesse. Valdkondadesse jõudis ka rektori ja dekaanide tulemuskokkulepete täitmise alusel jaotatud raha (kokku 1,6 miljonit eurot). Kokku suunati 2016. aasta varakevadel ülikooli baasrahastamisest (sh varasemate aastate otsuste alusel) investeeringuid 131 finantsallikale.

Nimetatud investeeringuid on väga ebaühtlaselt kasutatud: 2016. aasta lõpu seisuga oli 16 finantsallikat, mille käsutajad olid leidnud rakenduse vähem kui 10%-le eraldatud vahenditest. Võrreldes teadus- ja arendustuludega, mille ülikooli teadurid on konkureerides saanud, on baasfinantseerimise näol tegemist väikese osaga (2016. aastal 11%) kogu teadus- ja arendustuludest. On selge, et ülikooli strateegiliste arengueesmärkide teostamiseks ei piisa ainuüksi teaduse baasrahast.

Baasrahastuse maht kasvab veidi ka 2017. aastal. Sel aastal otsustas nõukogu senisest suurema osa baasfinantseerimisest (26%) ehk 1,8 miljonit eurot suunata kapitalieelarvesse, millest rahastatakse Delta maja (arvutiteaduse instituudi ja majandusteaduskonna jaoks), spordihoone laiendust (sporditeaduste ja füsioteraapia instituudile), raamatukogu remonti ja veel üheksat objekti ning kaetakse juba valminud hoonete ehitamiseks võetud laenude makseid. See otsus täidab ka eesmärki rohkem tasakaalustada õppe- ja teadustulude panust üldkulude katmisesse. Kui 2016. aastal oli teadustulude panus üldfondi 8,8%, siis 2017. aastal on selleks kavandatud 10,2%.

Akadeemilise tipptaseme ergutamiseks

Tänu baasrahastuse kasvule, sellest valdkondade eelarvesse eraldamise osakaalu suurendamisele ja tõukefondide meetmete käivitumisele kasvavad 2017. aastal jätkuvalt ka valdkondade teadustulud. Hiljemalt märtsi alguseks tehakse valdkondadele väljamaksed arengufondist ja selle tulemusrahastamise osast (kokku ligi 2,6 miljonit eurot). Valdkondade tulemusrahastamise summad selguvad dekaanide tulemusvestlusel rektoriga möödunud aasta eesmärkide ja arengukava täitmisest ning 2017. aastaks püstitatud arenduste rahastamisest.

Dekaani käsutusse suunatud vahenditest on neil võimalik kokku lepitud eesmärke järgides teha eraldisi instituutide ja kolledžite eelarvetesse, katta muid olulisi kulusid eelarveaasta jooksul (näiteks projektide omafinantseeringut ja mitteabikõlblikke kulusid), täiendada taristut ja katta selle ülalpidamise kulusid. Loomulikult võib dekaan sellest rahast maksta tulemustasu töötajatele ja stipendiume üliõpilastele.

Veel kord tasub juhtida tähelepanu akadeemiliste üksuste finantsallikatel olevatele juba nimetatud baasrahastuse seni kasutamata vahenditele, mis kogu ülikooli peale kokku moodustavad märkimisväärse summa. Möödunud aastal eraldatud raha, mida ei kasutata tähtajaks, suunab ülikool juunis kapitalieelarvesse. Uute arenguülesannete ja tulemusrahastamise kasutamata vahendid jäävad ülikooli arengufondi.

Suurim osa ülikooli teadus- ja arendustegevuse tuludest on eraldatud konkurentsipõhiselt ja tänu meie tugevatele teadlastele oleme seda viimastel aastatel pidevalt kasvatanud. Riiklik teaduse baasrahastus peab kasvama kogu teadus- ja arendustegevuse eelarve suurendamisel, kuid mitte grantirahastamise arvelt. Ülikoolide baasrahastuse kasv sisaldab ootust akadeemilise karjäärimudeli, sh tenuuri ehk püsikindlalt ja tähtajatult rahastatud ametikohtade rakendamiseks.

Selle sisseseadmiseks peame kõigepealt kokku leppima eesmärgid, mida soovime saavutada: teadlaskarjääri atraktiivsus noortele, tasakaal teadlase kindlustunde ning ülikooli soovi vahel värvata tööle ainult parimaid, et tagada fookusalade kestlikkus, saavutada liidrite ja järelkasvu otstarbekas vahekord, siduda noori ja andekaid ülikooliga, kokkuvõttes õppe- ja teadus- ning arendustöö taseme tõus. Rahastamise viis ja allikad on nende eesmärkidega võrreldes teisejärgulised. Lähenemine, mille järgi just baasrahastamise arvelt peab looma nn tenuuri töökohti, on nõrgalt põhjendatud. 45% ülikooli akadeemilistest töötajatest on praeguseks jõudnud tähtajatu töölepinguni ja neile makstakse püsivat töötasu sõltumata finantsallika nimetusest.

Küll aga saab ülikool ka edaspidi atesteerimiste ja vabade ametikohtade konkursi korras täitmisega kaasata oma tegevustesse parimaid kaastöötajad. Püsikindluse kõrval on vajalik säilitada konkurents, mis välistab seiskumise.