TÜ nõukogu kujunes praegusel kujul ülikooli juhtimis- ja struktuurireformi käigus, mis lõppkokkuvõttes õnnestus hoolimata kohati emotsionaalsetest vaidlustest. Ülikoolist ei saanud firmat ja peale jäi akadeemilise vabariigi mudel. Samas tuli juurde uuendusi, mis tegid meie riigi tõhusamaks.

Mulle tundub, et just välisliikmete olemasolu nõukogus ja suuresti ka nõukogu esinaise Kersti Kaljulaidi isiklik panus aitasid nii mõnestki punnseisust üle saada ja leida selliseid kompromisse, mis on vaadeldavad win-win lahendustena. Ülikoolis tähendab see eelkõige erinevate teadus-  ja õppevaldkondade huvide tasakaalustamist. Toon paar näidet.

Viimase kõrgharidusreformi üks olulisi elemente oli üleminek tasuta kõrgharidusele koos tasulise õppe kadumise hüvitamisega. Viimane oli seotud ülikoolide olulise lisarahastusega. Samas jäeti vahendite täpne jaotus ja kasutamine ülikoolide endi otsustada. 

Screen Shot 2017-01-19 at 16.33.00.png

Jüri Sepp (FOTO: Andres Tennus)

Just tänu nõukogu välisliikmetele õnnestus see meie ülikoolis nii, et nimetatud reformi tõttu ei kaotanud keegi, vaid kõik teaduskonnad võitsid. Saamata õppeteenustasud hüvitati täiel määral, mis oli muidugi oluline neile teaduskondadele, kus tasuline õpe oli eelarve aluseks. Samas nõudis see vaid 40% ülikoolile 2013.–2015. aastal täiendavalt eraldatud rahast. Ülejäänud 60% tuli kasuks muude eesmärkide saavutamisele eelarve kaudu, millest räägin allpool.

Ka struktuurireform sai lõpliku viimistluse just tänu välisliikmete panusele. Nende häältega õnnestus esialgne versioon keelustada ja lõplik lahendus kinnitada. Viimane välistas siingi selgete kaotajate kujunemise. Mitmed väikesed teaduskonnad kaotasid küll iseseisvuse, kuid said teatava hüvitisena võimaluse säilitada oma nimi.

Püüdsin ka ise lähtuda erinevate valdkondade võrdse kohtlemise põhimõttest. Püüdsin seista selle eest, et lisarahastus ei oleks seotud formaalselt mingite teaduskondade või valdkondadega, vaid nende (eelkõige arengukavas) oluliseks peetavate kindlate saavutuste ja tulemustega. Esitan allpool mõned näited.

Teoks sai tulemusrahastamine

1. Juba esimesel aastal seadsime sisse lisarahastuse erialadevahelise ja võõrkeelse õppetöö eest, mis oli võimalik tänu sellele 60%-le, mis jäi tegevustoetuse kasvust kasutamata tasulise õppe kadumise hüvitamiseks.

2. Eraldasime rektorile spetsiaalsed vahendid arengukava täitmise ergutamiseks, millega tunnustada teadus- ja valdkondi kindlate ülesannete täitmise eest – sellest kasvas välja ainulaadne tulemustasustamise süsteem. 

3. Leidsime konkreetse valemi rahastamise seostamiseks õppekavade kvaliteediga. 2017. aasta eelarves moodustab see osis 10% jaotatava tegevustoetuse baasmahust ning on mullusest oluliselt suurem.

4. Õppetöö tõhus    use toetamiseks asendasime valdkondade töö mahu mõõtmisel 2017. aasta eelarves üliõpilaste arvu valdkonna õppejõudude välja antud ainepunktidega.

Üheks oluliseks erinevate eesmärkide kooskõlastamise näiteks saab pidada ka tegevustoetuse jaotamisel kasutatavat indekseerimist. Vastav valem tagab ühelt poolt rahastamise seostamise struktuuriüksuste õppetegevuse mahu ja tõhususega, kuid teeb seda määral, mis välistab põhjendamatu huvi kvantitatiivse kasvu vastu. Loodan, et see jääb ülikoolis tegevustoetuse põhimudeliks ka uue nõukogu ajal ja seda hoolimata võimalikest muutustest ülikoolide rahastamise alustes. Pigem võiks soovitada HTM-il võtta eeskuju meie mallist.

Valdkondade kõigi õpperahade (v.a residentide summad) kasv on olnud vastavuses üliõpilaste arvu muutustega – enim meditsiiniteaduste ja vähim humanitaarteaduste valdkonnas. Seos ei ole aga võrdeline. Elastsuskordaja jääb 0,5 kanti. Ja selline «pehmem» seos on olnud taotluslik, sest rahastamist vajavates kuludes on sees oluline püsiosa, mis ei sõltu üliõpilaste arvust. Paraku tuleneb siit ka paratamatu vastassuunaline seos üliõpilaste arvu ja nn pearaha vahel, mis ilmneb ka tabelis. 

See seos on saanud aluseks nähtusele, mida ülikoolis on hakatud nimetama pearaha nivelleerumiseks. Näiteks on humaniora mööda läinud loodus- ja täppisteadustest. Meie reeglite korral kasvabki pearaha enim seal, kus tudengite arv kõige rohkem väheneb.

Kahjuks ei õnnestunud mullu nõukogu veenda, et see on asjade loomulik käik, ning nõukogu kasutas vastumeetmeid, eraldades lisaraha vähem tudengeid kaotanud valdkondadele. Arusaadavalt järgnes sellele teiselt poolt valulik vastukaja. Kõigile lohutuseks tasub aga meenutada, et keskmiselt on pearaha vaadeldaval perioodil kasvanud siiski ligi poole võrra. 

Tegemata etteheiteid ühelegi komisjoni liikmele, oli nende ettevalmistus sisuliseks aruteluks siiski üsna erinev. Mulle tundub, et järgmise nõukogu loodavas komisjonis peaksid (teiste hulgas) osalema need valdkondade esindajad, kes tegelevad otseselt eelarveküsimustega.

Nõukogu – ootused ja tegelikkus

Kui tulla ka üldisemate puuduste ja kriitika juurde, siis ühinen nendega, kes ei pea piisavaks nõukogu senist nähtavust ei ülikooli sees ega ka ühiskonnas laiemalt. Muutusi võiks siin alustada nõukogu koosolekute üksikasjali­kumast protokollimisest ja lõpetada lahtiste arutelude-seminaride korraldamisega väljaspool tavapäraseid istungeid ning nõukogu liikmete sõnavõttudega meedias, vähemalt ülikooli enda kanalites. 

Juhtimisreformile eelnenud vaidlustes just nõukogu välisliikmete kaasamise üle ülikooli otsustusprotsessi oli pooldajate üks põhiargumente ülikooli suurem sidustamine ühiskonnaga nii-öelda mõlemas suunas. Välisliikmed pidid olema ühiskonna esindajad ülikoolis ja ülikooli esindajad ühiskonnas. Mulle tundus see ülepingutusena just teises pooles. Tahes-tahtmata jääb see roll siiski põhiliselt rektori kanda ning selle edukus väljendub eelkõige lepingulistes suhetes riigiga ehk täpsemalt haridus- ja teadusministeeriumiga.

Esimene pool aga pidas kahtlejate kiuste paika. Möödunud viis aastat olid kindlasti ühed huvitavamad nende 23 hulgas, mis mul on õnnestunud osaleda Tartu ülikooli nõukogu töös.