Kari Olavi Raivio
FOTO: Andres Tennus

Mõtteid TÜ «uue» nõukogu viiest esimesest tegevusaastast

Erinumber

Eesti kõrgharidusreformi ning muudatuste tõttu ülikooliseaduses ja Tartu ülikooli seaduses muutus oluliselt ka Tartu ülikooli juhtimine ja rahastamine. 

Üks suurtest muudatustest oli nõukogu moodustamine ja nõukogule volituste andmine. Nõukogust sai ülikooli kõrgeim otsustusüksus (mitteakadeemilistes küsimustes) ja selle üheteistkümnest liikmest kuus pidid tulema väljastpoolt akadeemilist kogukonda. Viis liiget nimetas nõukogusse Eesti valitsus ja ühe teaduste akadeemia. Uute reeglite järgi töötava nõukogu esimese koosseisu viieaastane ametiaeg algas 1. jaanuaril 2012. aastal.

Järgnev on minu, teaduste akadeemia määratud välisliikme lühike isiklik hinnang selle kogemuse kohta. Samuti esitan mõned üsna filosoofilised mõtted kõrghariduse tulevikust üldiselt. Neist mitmed on rakendatavad ka Eestis ja paljusid on Tartu ülikooli arengukavas juba arvestatud.

Keeleküsimus

Kui Eesti teaduste akadeemiast pöörduti minu poole ettepanekuga osaleda TÜ nõukogu töös, kahtlesin oma sobivuses sellele kohale, sest ma ei oska eesti keelt ja isegi kui arvan, et saan umbes poolest kirjalikust tekstist aru, osutub see arvamus valeks. Mulle kinnitati, et kõik nõukogu liikmed räägivad inglise keelt hästi ja kõik olulised dokumendid tõlgitakse nagunii inglise keelde. Mõlemad kinnitused pidasid paika, kuid see ei lahendanud keeleprobleemi. 

Rahvusülikooli strateegilise otsustuskogu­ ­töös on esmatähtsad põhjalikud arutelud ning neis kasutatakse kõigi liikmete laialdasi teadmisi. Kui kõik üksteist liiget kõnelevad ühe välismaalase juuresoleku tõttu võõrkeelt, kaotab arvamustevahetus sügavuse. Sain sellest kohe kõige esimesel istungil aru ja tegin ettepaneku, et nõukogu töökeel oleks eesti keel – mina püüan jälgida niipalju, kui suudan, ja kui mul on märkusi, esitan need inglise keeles. 

Ülikool pakkus välja suurepärase lahenduse – sünkroontõlke. Selle eest olen väga tänulik nii ülikoolile kui ka mu kõrval istunud väga headele tõlkidele. Siiski oli niisugune töökorraldus kindlasti kulukas, pealegi pidin piiratud reisivõimaluste tõttu veetma nõukogu istungitele eelnenud öö hotellis. Tihti mõtlesin, kas mu panus nõukogu töösse on neid kulutusi väärt.

Rahvusvaheline mõõde 

Arvan, et teaduste akadeemia tegi mulle selle ettepaneku seetõttu, et ülikooli juhtimisel peeti tähtsaks rahvusvahelist kogemust. See loogika peab paika: on ju rahvusvahelistumine üks ülikooli tähelepanu tulipunktidest. Saavutamaks seda eesmärki ja samas vältimaks keeleprobleeme võiks akadeemia kaaluda mõnes välisülikoolis töötava või seal töötanud ja kodumaale naasnud eestlase kaasamist. 

Rahvusvahelise kogemuse sissetoomiseks võib aga vaagida ka teisi lahendusi. Paljudes ülikoolides on teaduslik nõuandekogu, mis peegeldab nende huvi teaduspädevuse arendamise vastu. Samas tähtsustaks see liialt teaduse rolli ülikooli oluliste ülesannete hulgas ning kohasem võiks olla akadeemiline nõuandekogu, kelle volituste ring hõlmaks ka õpetamist ja muid tegevusi.  

Juhtimiskultuur

Ametiaja alguses tuli nõukogul hakata oma tööd korraldama ja seada sisse teatud töökord. Moodustati rahanduskomisjon, kes tegeleks finants­küsimustega – need on päevakorras kõige tähtsamate hulgas. Juhtimiskultuur hakkas järk-järgult välja kujunema, kui oli lahendatud kaks vastuolu. Üks neist hõlmas nõukogu ja senati suhteid, mis vajasid mõnda selgitavat koosolekut – sellega tegeles võimekalt meie esimees Kersti Kaljulaid. Teine probleem seisnes mõne ülikoolis töötava liikme suhtumises, kel oli vahel raske hoida oma valdkonna või eriala huvide eelistamist lahus nõukogu liikme põhilisest rollist kogu ülikooli kui terviku huvide kaitsjana. See oli mõneti häiriv ajal, mil nõukogu arutas üht viie aasta suurimat saavutust, ülikooli struktuuri ümberkorraldamist. Minu arvates on lõpptulemus hea ja vastaste hääli pole ka kuulda olnud.

Eelarvega seotud otsused on teine valdkond, kus võib huvide vastuolusid tekkida, ning sellistes küsimustes on nõukogu välisliikmete ja pädeva esimehe tasakaalustav mõju eriti väärtuslik. Vastuolusid võib tekkida ka juhul, kui piiratud vahendid ähvardavad takistada ülikooli püüdlusi saavutada õppe- ja teadus­tegevuses tipptase. See on nullsummamäng, mis võib nõuda karmide otsuste vastuvõtmist ning teatud tegevuste lõpetamist selleks, et oleks võimalik arendada teisi. Niisugused otsused on akadeemilisele kogukonnale alati valulised, kuid nende edasilükkamine toob kaasa vaid kvaliteedi languse.

Välissuhted

Üks valdkond, mida nõukogu välismaalasest liikmel on olnud raske jälgida, on ülikooli välissuhted, eriti poliitilised arengusuunad, mis mõjutavad kõrgharidust üldiselt ja eeskätt Tartu ülikooli. Nõukogu teistele liikmetele, kes jälgivad iga päev ajakirjandust ja on ühenduses otsustajatega, võivad need arengusuunad olla endastmõistetavad. Nõukogule pole antud ülevaadet läbirääkimistest teiste ülikoolide, haridus- ja teadusministeeriumi ega riigikoguga, samuti pole nõukogu andnud ülikooli juhtkonnale nende läbirääkimiste asjus nõu. 

Sõltumatul ülikoolil on ühiskonna ja valitsuse­ arengu jälgimisel tähtis roll ja ülikool peaks oma arvamust avaldama isegi juhul, kui see ei ühti võimuorganite seisukohtadega («rääkima võimudele tõtt»). Niisugused arutelud nõuavad pikaajalist strateegiat, diplomaadi­oskusi ja tõsiasjadel põhinevaid väiteid, mis on ka mitteakadeemiliste kodanike jaoks arusaadavad ja veenvad. Tõenduspõhise poliitika tähtsust tunnistatakse paljudes riikides, sh ka EL riikides, üha enam ja aktiivselt töötatakse välja mooduseid, mille kaudu anda valitsustele teaduspõhist nõu. Tartu ülikoolil oleksid head eeldused võtta Eestis juhtroll, võib-olla koostöös Eesti teaduste akadeemiaga. Usalduse loomine teaduse ja poliitika vahel on pikk ja raske protsess, mis kaugemas tulevikus toob ülikoolile ka kasu, kuigi oma huvidele suunatud otsene lobitöö hakkaks seda usaldust õõnestama. 

Pikem perspektiiv  

Lühiajalise strateegia kavandamise, fookusalade määramise ja tulemusnäitajate määratlemise kord on juhtkonnal ja senatil hästi välja töötatud ning nõukogu on olnud tulemustega üldiselt nõus. Siiski arvan, et nõukogul oleks kasulik koos juhtkonnaga vaadata kaugemale tulevikku eesmärgiga analüüsida tähtsamaid suundi üleilmse ja riikliku hariduse ja majanduse valdkonnas, määrata kindlaks peamised ülikooli mõjutavad tegurid ja sõnastada ülikooli nägemus sellest, millisena soovitakse TÜ-d näha kümne või kahekümne aasta pärast. Niisugused kaalutlused on väga rasked akadeemilisele kogukonnale, kes on peamiselt mures tänase ja homse pärast.

Mõned käsilolevad tegevused näevad ette ka edasist arengut, näiteks ühise vastuvõtuga laiahaardelised õppekavad vastavad vajadusele valdkondadevahelisema teaduse ja hariduse järele. Teine tähtis teema on elukestev õpe, mis on muutunud hädavajalikuks tööelu muutuste ja kasvava vajaduse tõttu teadmiste ja oskuste uuendamise järele, isegi ümberõppe ja uute teaduskraadide järele. Läbiarutamist nõuavad veel nii täiendõpe kui ka tulevase muutuva üliõpilaskonna vajadused. Ülikooli tuleb rohkem erineva taustaga täiskasvanud õppijaid, rohkem täiskohaga töötavaid ja osaajaga õppivaid üliõpilasi, rohkem erinevate akadeemiliste võimete ja keeleoskusega üliõpilasi. Samuti on tulevikus rohkem e-õppe võimalusi nii ülikooli enda kui paljude teiste pakkujate poolt.

Tartu ülikooli kraad võib tulevikus sisaldada ainepunkte, mis on teenitud nii koduülikoolis kui teistes Eesti ja välisriikide ülikoolides, avatud ülikoolis või e-õppes (MOOC-id jms). Selliseid väljastpoolt saadud punkte oleks arukas tunnustada, sest need annavad tudengitele laialdasemaid kogemusi ning vähendavad ülikooli õpetamiskoormust ja kulusid. Samas peab kvaliteedikontroll olema range ja usaldusväärne, et Tartu ülikooli antud akadeemiline kraad oleks ka tulevaste üliõpilaste ja nende perede ning samuti tööandjate silmis endiselt mainekas.

Need olid vaid mõne eeldatava tuleviku­suuna näited, kuid kaugemat silmapiiri tuleb tõsisemalt uurida.

Kvaliteet on esmatähtis

Kui mõelda tagasi Soome kogemusele, ei ole väikesel riigil lihtne luua ja rahastada kvaliteetset ülikoolisüsteemi. Oleme silmitsi suurte raskustega, sest liiga palju on liiga arvukate ja liiga väikeste teaduskondade ja uurimisgruppidega liiga väikesi ülikoole, kes kõik püüavad konkureerida rahvusvahelisel maastikul. Sel areenil on enamik riike mõistnud kõrghariduse ja teaduse tähtsust, enamik suurendavad investeeringuid neisse valdkondadesse ning üleilmastunud tööturule astuvad üha pädevamad noored lõpetajad, igal aastal näiteks kaheksa miljonit magistri­kraadiga hiinlast. Ainus võimalik strateegia on püüelda tippkvaliteedi poole, muidu lähevad kõige säravamad noored mujale.

Rahvusvahelised edetabelid põhinevad peamiselt teadussaavutustel ja tajutaval mainel, kuid eesmärkide seadmisel ega isegi võrdluseks pole neist kasu. Teaduse tipptaset on suhteliselt lihtne hinnata, kuid teadusuuringud muutuvad üha kallimaks ning tipptase sõltub aina enam suurtest ja tihti rahvusvahelistest konsortsiumidest. Väike piiratud vahenditega riik peab hindama oma tugevaid külgi ja rahvusvahelisel tasandil tippu jõudmise tegelikke võimalusi ning suunama teadusraha otsustavalt just neile valdkondadele ja teadlastele. Sellise poliitika vastu võetakse otsekohe sõna, toetudes tavapärasele Humboldti haridusideaalile, mille järgi ülikooliõpe peab põhinema teadusel ning järelikult peab iga ülikool ja iga teaduskond saama teadusraha. 

See on eksiarvamus, sest teaduspõhise õpetamise alusmõte on juhatada üliõpilane kriitiliselt mõtlema ja pakkuda talle vahendeid üleilmsete teadusrikkuste kasutamiseks, mitte lasta tal lihtsalt kuulata õpetaja tillukesest panusest. Ülikooli õppejõu kõige tähtsamad omadused on teadustöö kogemus ja doktorikraadi saamise käigus saavutatud teaduslik kirjaoskus ning võime seda üliõpilastele edasi anda, mitte aga õppejõu käimasolev uurimistöö. Tegelikult ei toimu enamikus maailma ülikoolides mingit teadustegevust ega koolitata neis ka teadureid. 

Teaduse ületähtsustamise tõttu on õpetamine ja õppimine mitmetes ülikoolides taandunud teisejärgulisteks tegevusteks. Minu arvates on sellel hukatuslik mõju, sest ülikooli kõige tähtsam «toode» ei ole mitte teaduspublikatsioon – neist enamikul pole tegelikku mõju –, vaid hea hariduse saanud noor inimene, kes lõpetab ülikooli ja võib muuta maailma.

Ülikool peaks andma üliõpilaste vaimsele ja kultuurilisele arengule lisaväärtuse, mis saab toimuda ainult nii, et pakutakse kvaliteetset õpet, iseseisvat õppimist ja suunatakse faktide leidmise juurde, samas esitatakse tudengitele intellektuaalseid väljakutseid nende võimete piiride avardamise kaudu. Õpiväljundeid on palju raskem hinnata kui teadussaavutusi ning püüded luua rahvusvahelisi hindamismeetodeid (AHELO), mis oleksid võrreldavad keskkooliõpilastele mõeldud PISA-testidega, pole olnud edukad.

Sellest hoolimata proovitakse osades riikides võtta kasutusele õpitulemuste hindamist. Meeldiv on tõdeda, et Tartu ülikool on selle valdkonna arendamisel maailmas esirinnas. Sõltumata hindamisest saab iga ülikool oma haridusmissiooni tugevdamiseks palju ära teha. Toetada tuleks pedagoogikaõpet, sealhulgas kraadiõpet, mis on pädevuse tingimus ning võimaldab pidada sammu hariduse erinevate arengusuundadega, kaasa arvatud IT-meetoditega. Üliõpilastelt tuleb saada tagasisidet iga õppekursuse kohta ja seda tuleb võtta tõsiselt. Ka see osa areneb Tartu ülikoolis hästi. 

Edasi tuleks arendada lõpetanutelt ja nende tööandjatelt tagasiside saamise viise ning võtta seda arvesse õppekavade arendamisel. Võib-olla kõige tähtsam ülesanne on muuta nii õppejõudude kui üliõpilaste suhtumist. Sellele saab kaasa aidata, kui võtta akadeemiliste ametikohtade täitmisel arvesse õppejõudude teeneid õpetamisel ja teha üliõpilastele selgeks, et tasuta ülikooliharidus on täiskohaga kohustus, mitte midagi sellist, millega tegeleda, kui tööst või vaba aja tegevustest aega üle jääb. Minu üsna pessimistlik vaade praegu valdavale akadeemilisele kultuurile põhineb mu Soome-kogemustel ja Euroopa võrdlevatel sotsiaaluuringutel ning loodan, et need Eestis (veel?) ei kehti. Õpingute kestuse statistika Tartu ülikoolis annab siiski põhjust tunda mõningast muret.

Kvaliteedikaalutluste tähtsuse tõttu tuleks otsustada kindlalt, kes selle eest vastutab. Minu arvates peaks esmane vastutus olema valdkonna tasandil, sest osakonnad ja instituudid tegelevad nii õpetamise ja juhendamisega kui üliõpilase saavutuste hindamisega, seetõttu ei saa nad iseenda tegevust hinnata. Senat on aga otsustuskogu, kes lahendab asja probleemide tekkimisel. 

Lõpetuseks

Töötades peaaegu viis aastat nõukogu liikmena, on minus tekkinud kiindumus ja austus Tartu ülikooli vastu. Rahalisi vahendeid arvestades on ülikooli saavutused märgatavalt suuremad kui maailma teistel samalaadsetel kõrgkoolidel. Teatud teadusalad kuuluvad maailmaklassi, kuid nende arv on ja peabki jääma piiratuks rahaliste piirangute tõttu. Õpetamise missiooni võetakse­ tõsiselt ning püüded parandada ja hinnata õpiväljundeid on kiitust väärt. 

Ülikoolil on selge nägemus oma rollist rahvuskeele ja -kultuuri põhilise hoidjana, samas peetakse silmas ka rahvusvahelist suundumust ja koostööd. Võib-olla kõige muljetavaldavamad tunnusjooned on edasipüüdlikkus ülikooli põhi­ülesannete arendamisel ja koostöövaim ühise hüvangu nimel. 

Tänan oma kolleege nõukogus istungite arutleva õhkkonna, huvitavate mõttevahetuste ja suurepärase meeskonnavaimu eest! Samuti olen tänulik Eesti teaduste akadeemiale, et nad julgesid mulle teha ettepaneku hakata nõukogu liikmeks. 

Soovin Tartu ülikoolile tulevastes püüdlustes edu!

Kari Olavi Raivio

Helsingi ülikooli professor

Jaga artiklit