Kersti Kaljulaid
FOTO: Andres Tennus

Avastamata maastikul orienteerumine

Erinumber

Tartu ülikooli nõukogu loomine TÜ uue seaduse järgi tõi minu ellu mitu uut toredat inimest ja võimaldas senisest rohkem suhelda mitmete vanade heade tuttavatega.

Esimesest istungist peale olin väga rahul: laua ümber olid inimesed, kes hoolivad ülikoolist kogu südamest. Ei olnud enesekeskselt edevat lähenemist, oma asja ajamist ega tagamõtteid, mida pidi välja lugema laua ümber öeldust. Täpselt selline seltskond inimesi, kellega tahaksin luurele minna.

Ja eks tuligi minna. Oli ju meie ees avastamata maastik – uus seadus pani nõukogule kohustuse ülikooli juhtimist korraldada, aga ei andnud mitte kõiki hoobasid, mida tavaliselt sellise tegevuse puhuks pakutakse. Juba tippjuhti, rektorit valides ei ole TÜ nõukogul rohkem voli kui igaühe üks hääl valijameeste kogus ja enne seda kuulamised nõukogus. 

Kuulamiste käigus oleks ilmselt mõeldav vaid välja sortida ilmselgelt ebasobivad kandidaadid, aga rektorikandidaatide ülesseadmise kord tähendab ka seda, et juba igal ülesseatul on teatud määral lai mandaat valimistel vähemalt osaleda. Niisiis peab nõukogu arvestama, et töötab tippjuhiga, kelle valikutingimused ei ole nõukogu enda kontrolli all. Keeruline on ka jagada rolle senatiga, ühel pool eelarveotsus ja teisel pool kontroll ülikooli sisulise tegevuse üle.

See kõlab üsna juhtimatu olukorrana. Aga tegelikkus osutus selliseks, et me saime hakkama. Kõik osapooled ses koosluses said hakkama. Tasakaal oli ja jääb hapraks. Aga me kõik lihtsalt õppisime, kuidas sel hapral jääl käia. Iga hetk pidid kõigiga arvestama, sest ei tea ju kunagi, kes hakkab läbi jää vajuma ja kellel sel hetkel on parim võimalus abikäsi ulatada. Tõeline demokraatliku, võimaldava juhtimise kool!

Tulised vaidlused

Kahtlemata oli meil ka palju tuliseid vaidlusi. Oi, kuidas mulle meeldis neid vaidlusi algosadeks võtta ja osadest uut kokkulepet laduda! See ei olnud eriti keeruline, sest lõpuks tahtsime kõik alati paremat ülikooli. Sellepärast ei lugenud keegi kunagi punkte, et näidata, kui sageli õnnestus oma arvamusega nii-öelda peale jääda. Iga lahendus polnudki selline, et saaks aru, kelle algne seiuskoht siis lõpuks otsuseks sai vormistatud.

Tööõhkkond püsis enamasti väga hea vaidlustest hoolimata. Iga nõukogus veedetud päeva lõpuks olin mina igatahes pigem õnnelik kui väsinud. Ja tänulik meie heale seltskonnale, kust ei puudunud kunagi sõbralik lõõpimine. Lõpuks on kõikidele juhtidele äärmiselt vajalik oskus iseennast mitte liiga tõsiselt võtta. Seda häda meil ka kellelgi ei olnud.

Tõsine töö

Ülikooli arendamist võtsime siiski kõik väga tõsiselt. Kõigepealt tahtsime, et uus seadus hakkaks hästi tööle. Seejärel soovisime, et meid nähtaks ülikooli sees kui võimalikult erapooletuid otsustajaid, kelle erapooletus ei tulene siiski kõige jagamisest kõigi vahel võrdselt. Siis otsisime koos senatiga parajat vormi, kuidas ülikooli juhtimist lihtsustada.

Tahtsime jätta rektorile võimalikult suurt manööverdamisruumi, ka rahaliselt. Tahtsime, et ülikoolis tõuseksid palgad, aga ainult koos tõhususe kasvuga. Saime aru, et sellelt tasandilt, kus me oleme, ei saavuta me oma juhtimis­eesmärke, kui käitume normide järgi. Sõnastasime koos rektoriga eesmärgid, mida tahame saavutada, ja siis seisime rektori selja taha, kuniks töö sai tehtud.

Muuhulgas otsustasime, et edetabelikohti me taga ajama ei hakka. Ja ometigi – Tartu ülikooli positsioon konkurentide hulgas paranes selle viie aastaga täitsa oluliselt. Ju me siis tegime kõik koos, kogu ülikooliperega neil aastatel midagi ka õigesti. Selle üle, mida ülikoolipere neil aastail saavutas, on mul väga hea meel. Selle eest, mis tuska tegi, võtan vastutuse – eks nõukogu välisliige on alati natuke ka piksevarras. 

Mul oli rõõm need viis aastat ülikooliga veeta!

Kersti Kaljulaid

Eesti Vabariigi president, TÜ nõukogu esimees 2016. aasta oktoobrini

Jaga artiklit