FOTO: Andres Tennus

Miks ma ei taha avalikult arvata?

Toimetaja

Eelmise kuu ajakirjast sai lugeda arvustust Märt Koigi soololavastuse «Avameelselt arvamisest» kohta, mis rääkis arvamise võlust ja valust.

Hiljaaegu sattusin sõbraga rääkima samalaadsel teemal. Täpsemini sellest, kuidas tihti tahaks mõnes arutelus sõna sekka öelda, aga kumbki meist ei tee seda. Olen tegelikult alati seda meelt olnud, et parem on oma mõtetest ausalt rääkida kui hiljem seljataga kiruda – seda eriti siis, kui miski häirib.

Ma olen alati olnud küllalt valjuhäälne ja välja öelnud, mis meelel ja keelel. Tõsi, olen inimestega selle tõttu sattunud ka pikkadesse vaidlustesse ja mõne sõbraga lausa mõneks ajaks tülli läinud, sest kumbki ei anna järele ja oma arvamust kaitsta on ju ometi nii oluline.

Viimasel ajal olen aga märganud, et isegi kui tahaksin sõna sekka öelda, siis ma pigem kuulan ja vaikin. Eriti hoian aga suu kinni siis, kui minu arvamus erineb teiste omast üsna põhjalikult – ja seda tuleb ikka vahel ette.

Miks ma siis enam arvata ei taha? Sõber tõi hea näite, kuidas ta ühe pagulasuudise all vastas ühe inimese kommentaarile. Kodanik olevat pagulasi prussakateks nimetanud. Sõber kirjutas vastu, et kedagi prussakaks nimetada pole küll viisakas. Kõik. Ei ühtegi sõna selle kohta, mida tema arvab Eesti või Euroopa pagulaspoliitikast; kas ta toetab pagulaste Eestisse toomist või mitte.

Mis aga edasi juhtus? Ta sai Facebookis oma postkasti võõrastelt inimestelt kirju, mis koosnesid laussõimust ja rassistlikest ähvardustest. Kui arvate, et mis see üks-kaks kirja ära ei ole, siis eksite. Nädal aega hiljem saadeti talle samal teemal veel sõimu. Pärast sellist vahejuhtumit tekib küsimus, miks peaks keegi üldse tahtma sõna võtta, kui vastukaja on selline? Teiseks, miks peaks üldse võõrast inimest tema arvamuse pärast sõimama hakkama?

Teine näide on tuttavalt ajakirjanikult, kes käis EKRE kongressil ja imestas oma reportaažis selle üle, et söögiks pakuti pastat. Tema arvas, et EKRE pakub rahvuslikumat sööki. Mis aga kommentaariumis lahti läks? Inimesed hakkasid sõimama jultunud ajakirjanikku, kes oli pettunud, et söögiks pakuti makarone, kuigi pool Eestit ju toitubki iga päev ainult makaronidest. Ühele ennasttäis ajakirjanikule aga makaronid söögiks ei kõlba! Kuigi jälle – midagi sellist ta ei öelnud ega isegi vihjanud sellele.

Miks ma peaksin tahtma oma arvamust avaldada, kui vastukajaks on sõim? Ma saan väga hästi aru, kui inimesed on eri meelt ja nad põhjendatult oma seisukohti kaitsevad – selle vastu pole mul midagi. Kellegi sõimamine näitab aga ainult inimese väiklust ja kahjuks on selliseid inimesi meie ümber liigagi palju.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit