Laura Zirel.
FOTO: erakogu

Primum non nocere!

Essee

On augustikuu viimane päev. Olen kolm kuud töötanud abiõena suurhaigla intensiivraviosakonnas. Päev algab täpselt nii nagu iga teinegi. Koosolekul käsitletakse põhjalikult valve ajal toimunut, räägime üle iga patsiendiga kaasnevad mured ja rõõmud, manustatavad ravimid ning kavandatavad protseduurid.

Kui oleme jõudnud palatisse, küsib arst, mitu patsienti täna vastu võtta saab, kui palju on õdesid, kas me saame hakkama. Kaks õde on haiguslehel ja koduvalve on juba välja kutsutud. Need õed, kes olid palatis eile, on platsis ka täna. Intensiivraviosakonna kaheteistkümnest voodikohast on avatud vaid üheksa. Tööjõudu ei ole, et need ülejäänud kolm lahti teha. Inimesed on lihtsalt läinud parematele jahimaadele. Ka täna oleme töötajate arvu poolest vähemuses. Osakond on haigeid täis. Peab hakkama saama. Jälle.

Arste ja õdesid jälgides tundub, nagu oleks neil vähemalt kümme paari käsi ja sada jalga. Iga minut ja sekund on määrava tähtsusega ning mõte peab olema igal hetkel kiire ja selge: iga väiksemgi eksimus või valearvestus võib lõppeda hävitavalt. Need on inimesed, keda võiks ja peaks kutsuma supermeesteks ja -naisteks, sest päevast päeva võtavad nad enda õlule inimelude eest hoolitsemise. Nad teevad otsuseid, suuri tegusid. Suured teod vajavad just neid inimesi, kes tahavad, oskavad ja julgevad vastutust võtta. Teades, et aitäh öeldakse tagantjärele. Kui üldse.

180 000 inimest järjekorras

Eelmisel kuul toimus tervishoiutöötajate hoiatusstreik, millega nõuti tervishoiu rahastuse suurendamist, et patsiendid saaksid vajalikku abi. Ei, juurde ei nõutud palka või paremaid seadmeid. Tervishoiutöötajad tahtsid – ja tahavad jätkuvalt –, et Eestis elaks palju terveid inimesi, et meie riigil oleks parem ning jätkusuutlik tulevik. Nad tahavad midagi väga enesestmõistetavat ja loomulikku.

Arstiabi pole juba praegu õigel ajal kättesaadav. Ravijärjekorras ootab 1. juuli seisuga üle 180 000 inimese, sest haigekassa eelarve on tehtud tegelikust ravivajadusest väiksem. Sellest kõigest hoolimata kavandatakse riigieelarve strateegias järgmiseks neljaks aastaks taas tegelikust vajadusest selgelt väiksemaid tervishoiukulusid, mis tähendab ravijärjekordade tunduvat pikenemist.

Meditsiin on õnneks (või kahjuks) üks kõige kiiremini arenev valdkond – uued ravimid on kallid, samuti nõuavad rohkelt raha uued ravimeetodid. On teada-tuntud tõsiasi, et Eesti rahvastik on vananev: ravikindlustuse tuludest (13% palgast) ei piisa vananeva elanikkonna kasvavateks tervishoiukuludeks.

Praegu on valida kulude vähendamise või tulude suurendamise vahel. On lubamatu küsida patsientidelt, kes maksavad oma taskust niigi ligi veerandi tervishoiukuludeks, veelgi kõrgemat visiiditasu. Kindlasti ei saa suurendada ka tasulise ravi osa. Arstiabi muutuks väikese sissetulekuga inimestele kättesaamatuks: täpselt nii, nagu praegu on hambaraviga.

Haigekassas on aga vajalik rahasumma olemas: jaotamata kasumis on üle 100 miljoni varasematel aastatel kogutud raviraha. Seega on lisaraha võimalused olemas ja ootavad poliitikute otsuseid ning tegusid.

Tervise arvelt ei tohiks kitsendusi teha

Eesti tervishoiusüsteem on Euroopas tõhususelt kahe esimese, kuid rahastamise tasemelt kahe viimase riigi hulgas. Haiglates on tegelikkuses ravitud rohkem patsiente, kui on võimaldatud, ning plaan ette näeb. Sageli on tehtud seda paraku töötajate endi tervise ja heaolu arvelt. Arstitudengi ja tulevase arstina küsin (veel) rahulikult: kaua saab nii edasi kesta?

Arstiõpingute kõigil kuuel ülikooliaastal toonitatakse pidevalt: primum non nocere! (Eelkõige, ära kahjusta!) Ükskõik, mis ravim, protseduur või sekkumine, alati peab olema kindel, et kõik, mis tehakse ja otsustatakse, on patsiendi huvides ja tema kasuks. Arstid peavad selle juhtnööri järgi toimima kogu oma karjääri ajal. Aga kas tõesti ainult arstid?

Eesti põhiseadus paneb paika meie väärtusruumi, mis seisab võrdsete õiguste alusel eesmärgiga hoida, kaitsta ja arendada Eesti riiki, rahvast ja kultuuri. Riigivõim ei saa ega tohi nendest põhimõtetest loobuda. See on ju meie endi kokkulepe ja leping, kus on kirjas piirid, mida ei ületa me ise ega lase ka teistel ületada. Nende piiride sisse jäävad väärtused, mis eeldavad meilt kaasamist, hoolivust ja armastust. Igaüks meist loeb ja meile peab korda minema igaühe käekäik. Tervis ja arstiabi kättesaadavus on miski, mille üle ei vaielda ja mille arvelt ei tohiks kitsendusi teha.

Kutsun kõiki meditsiinitudengeid, aga ka teisi üliõpilasi vaatama tulevikku ja kaasa mõtlema. See, mis toimub praegu tervishoius, puudutab ka meid. Tänapäeval on arsti töö ilmselgelt midagi enamat kui analüüside tõlgendamine või õige ravi määramine. Nii naljakas ja kurb, kui see ka ei oleks, hõlmab arstitöö ka võitlemist ja läbirääkimisi, et arst saaks oma tööd hästi teha. Juhime siis juba praegu, oleme kursis, mõtleme kaasa ja toetame omasid.

Tervishoiutöötajaid tuleb hinnata

Mitmetel kordadel oma õetöö jooksul intensiivraviosakonnas aitasin ma kellelgi elu eest võidelda. Nendes olukordades loeb iga kätepaar, iga mõtlev töötaja ja iga sekund. Iga arst ja õde, hooldaja ja abiline on väga suur väärtus, keda tuleb hinnata.

Mulle on kingitud täna 24 tundi, 1440 minutit, 86 400 sekundit ja ma kasutan neist paari, et öelda aitäh, arstid, residendid, arst-õppejõud, õed ja hooldajad, et olete olemas ja teete seda, mida te iga päev tööl olles teete, aitäh, et võitlete õige asja eest! Mina võitlen ja mõtlen koos teiega.

Austatud poliitikud, kui palju olete teie nendest sekunditest ja minutitest kasutanud, teinud ja mõelnud välja midagi, mis päriselt ka muudaks tervishoiusüsteemi paremaks? Loodetavasti räägin paljude nimel ja paljude eest – soovitan ja palun valitsusel ning Riigikogul panustada oma energiat pigem edasiviivatesse ideedesse ja lahendusi võimaldavatesse otsustesse, kui tegeleda üksteisele ärapanemisega.

Kui on üks valdkond, mille pealt ei tundu mõistlik ning jätkusuutlik kokku hoida, siis on see tervishoid. Tervise hoidmine ongi kallis. 

Laura Zirel

arstiteaduse 4. aasta tudeng

Jaga artiklit