USA haiguste ennetamise ja kontrolli keskuse (CDC) andmetel elab maailmas 36,7 miljonit HIV-iga inimest. Missugune on HIV-positiivsete patsientide ja narkomaanide ravisoostumus ning mis seda mõjutab?

TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi spetsialist Kaja-Triin Laisaar uuriski oma doktoritöös, missugune on HIV-positiivsete patsientide ravisoostumus ja turvaline seksuaalkäitumine ning missugused tegurid seda mõjutavad. Uurimuse käigus töötati välja ka kolmeosaline ravisoostumust toetav nõustamine.

36,7 miljonist HIV-positiivsest inimesest saavad antiretroviirusravi 17 miljonit inimest. Eestis on HIV diagnoositud 9415 inimesel. Hinnanguliselt on HIV-i nakatunuid aga rohkem, sest kõik inimesed ei lähe end kontrollima. Paljud HIV-positiivseteks osutunud inimesed ei alusta ka ravi.

Laisaare sõnul ei erine Eesti n-ö suur pilt põhimõtteliselt muu maailma omast. Kõikidel astemetel ehk kontrolli käigus HIV-positiivseks osutunute, ravi alustanute ja ravil olijate seast n-ö kaob inimesi ära. Kõik ei lähegi kontrolli või ravile ja igas riigis on inimesi, kes ei teagi, et nad on HIV-positiivsed. «Tavainimesele on see võib-olla arusaamatu, miks ei minda arsti juurde ning miks jäädakse HIV-iga elama seda diagnoosi kartes.»

Laisaare sõnul on Eestis kõige suurem probleem testimisega. Kõik inimesed ei jõua arsti juurde, riskirühma kuuludes ei käida piisava sagedusega end kontrollimas ning tihti minnakse analüüse andma ka suhteliselt hilja.

Kui ravimeid ei võta, võidutseb HIV

HIV-positiivsete inimestega rääkides selgus, et mitte kõigi jaoks ei tähenda hea ravisoostumus sama, mida asjatundjate jaoks. «Oli arvamusi, et kui paar korda või paar päeva jäävad tabletid võtmata, siis see pole probleem. Probleem on pigem siis, kui vahele jääb nädal või kaks,» rääkis Laisaar. Nõustamisel selgitati patsientidele üsna piltlikult, et HIV tegutseb organismis kogu aeg ja iga kord, kui tabletid jäetakse võtmata, võidutseb viirus.

Laisaare sõnul suurendab iga võtmata jäetud tablettide kord võimalust, et HIV tõstab pead. «Isegi 30%-l antiretroviirusravi saajatest on tegelikult viirus kontrolli alt ära, sama kehtib teistel raviastmetel olijate kohta, näiteks nende puhul, kes on üldse ravist eemale jäänud või ei ole end isegi kontrollida lasknud. Eestis on selliste HIV-i nakatunute osakaal väga suur, kel pole viiruse üle kontrolli.»

Doktoritöös väljatöötatud kolmeosalises nõustamises kasutatakse metafoori, et nakatunud inimese organismis on kuri viirus ning ravimid täidavad turvameeste rolli. «Turvamehed, kes peavad olema tööl 24/7, et viirust kontrolli all hoida, ei suuda seda igavesti teha. Mitte keegi ei suuda. Turvameeste meeskonnal on aga juht ehk patsient ise. Ainult tema saab otsustada, millal värske vahetus tööle saata,» kirjeldas Laisaar. Ta lisas, et oluline on teada, et patsiendil on tegelikult kontroll enda käes. «Praegu ei ole võimalik veel viirust organismist hävitada, küll aga suudame seda kontrollida ning seda meeskonda juhib patsient.»

Diagnoos võib tunduda surmaotsusena

Doktoritööst selgus, et HIV-positiivsete patsientide nõustamise puhul tuleb inimestele kõik olulised üksikasjad lahti seletada. «Ma ei ütle, et seda varem ei tehtud, aga seda tuleb teha väga läbimõeldult. Arsti vastuvõtuaeg on piiratud, samas on inimesele teadmine, et ta on HIV-positiivne, väga raske ning küsimusi tekib palju.» Kuna tegemist on küllaltki tundliku teemaga, ongi tarvis nõustamisel kasutada juba läbiproovitud ja võimalikult tõhusaid meetodeid.

«Tavainimesed mõtlevad, et kui nemad saaksid teada, et on HIV-i nakatunud, siis nende esimene huvi oleks saada selle kohta kogu teave, et elada võimalikult kaua ja tervena. HIV-positiivseid patsiente küsitledes selgus aga, et mõnele inimesele tundus raviotsus ületamatu takistusena.»

Kuigi see võib esialgu tunduda arusaamatu, siis patsientide intervjuudest selgus, et neil inimestel oli väga palju ka muid igapäevaseid probleeme. Näiteks ei olnud inimesel tööd, ta ei käinud koolis, tal ei olnud perekondlikku tugivõrgustikku või tekitas talle probleeme narkootikumide tarvitamine. «Neile tundus, et nad ei suuda ravimeid niikuinii võtta nii nagu peaks ehk kaks korda ööpäevas, iga päev ja elu lõpuni. Paljud tundsid, et nad lihtsalt ei saa sellega hakkama.»

Kolmeosalise nõustamise eesmärk on inimestele esiteks selgitada, mida teeb HIV nende organismis, mida teevad ravimid ning mida saavad nad ise teha. «Saime aru, et inimestele tuleb anda teavet võimalikult selgelt ja meeldejäävalt. Seetõttu töötasime välja ka värvilised slaidid, mis ilmestasid juttu.»

Laisaare sõnul vajame kõik, et keegi utsitaks meid aeg-ajalt tagant, kui me parasjagu kõige tublimad ei ole olnud. «Mitte niivõrd seda, et keegi kontrolliks, vaid just toetaks. Teine asi – kui oleme tublid olnud, võiks keegi meid selle eest ka kiita. Selline korrapärane toetus on tähtis ning seda püüab ka meie väljatöötatud nõustamine pakkuda.»

Teave ja vajalikud oskused

Patsiendid käivad iga kuu või kahe-kolme kuu tagant oma ravimitel järel. «Kohtumiste sagedus oleneb sellest, kui ladusalt inimesel ravimite võtmine läheb. Kuna need inimesed on seega pidevalt meedikute vaateväljas ja kui igal kohtumisel tegeleda ravisoostumisega, siis võiks loota, et sellest on rohkem kasu. Järjepidevus on oluline.»

Tähtis on ka see, et patsient saaks peale vajaliku teabe kätte ka vajalikud oskused. «Mida patsient pakutud teabega peale hakkab ning mida ta ise teha saab, et asi muutuks. Selles mõttes püütakse nõustamise käigus inimestega võimalused läbi arutada, kuid eelkõige peab just inimene ise välja pakkuma mingisuguse väikese nipi, mis võiks tal edaspidi ravimite ettekirjutusekohast võtmist kergendada.»

Ravimite võtmisel on suurimad probleemid unustamine ja ootamatud olukorrad, kus ravimeid ei ole kaasas. «Avariiolukorrad, kus ollakse näiteks oma töökohast või kodust eemal. Nõustaja püüab patsiendiga koos leida variante, et n-ö avarii-tabletid oleksid alati kaasas.»

«Unustamise kohta on üks üsna ilmekas näide selline, et 20. eluaastate teises pooles olev noormees, kes ei õpi ega tööta ja elab üksinda, unustab õhtuti tablette võtta. Lahendus oli lõpuks see, et ema helistab talle iga päev ja tuletab ravimite võtmist meelde. Nende konkreetsete inimeste jaoks see nipp toimis.» Muidugi võib tekkida küsimus, miks ei võiks patsient panna oma mobiilile meeldetuletavat helinat. «Aga võib-olla mobiiltelefoni ei olegi, sest lepingu hoidmine eeldab korrapärast sissetulekut,või kaob telefon ära, varastatakse või pannakse panti,» selgitas Laisaar.

Narkomaania mõjutab ravisoostumust vähe

Laisaar ütles, et kuigi töös oli viiteid sellele, et HIV-positiivsete narkomaanide ravisoostumus on selle valimi põhjal halvem, siis teaduslikus mõttes ei olnud statistiline vahe oluline. «Akadeemilise mõõdupuu järgi sellist erinevust erinevuseks ei loetagi, kuigi tegelikus elus on küll viiteid, et narkomaanide ravisoostumus on veidi halvem.»

Kuna HIV-positiivne narkomaan saab tegelikult ravimite võtmisega üsna hästi hakkama, ei tohiks end lasta mõjutada mõtteviisist, et süstivale narkomaanile ei ole põhjust teistega samaväärselt antiretroviirusravi pakkuda. «Teine levinud suhtumine on, et inimene võiks süstimise järele jätta. Seesugust sõltuvust ei ole võimalik järsult katkestada. Seega ongi tarvis leida erinevaid meetodeid, kuidas inimesi toetada.»

Laisaar kuulis kunagi ühel konverentsil meeldejäävat mõtet. «Arvatakse, et süstiv narkomaan ei suuda ravimeid korrapäraselt võtta, sest tema elu on liiga korrapäratu. Kui järele mõelda, siis tavaliselt määravad inimese elurütmi perekond, kool, töö jne. Tegelikult on ka süstivatel narkomaanidel väga korrapärane päevakava, see on lihtsalt teistsugune kui meil.» Selle regulaarsuse paneb paika järgmise annuse vajadus. «Oma toetavate tegevustega peame vajadusel sobituma nende rutiini, mitte tegema asju nii, nagu oleme harjunud või ette kujutame.»

Laisaare sõnul on narkomaania ja HIV-positiivsus siiani häbimärgistatud seisundid, mis ei aita kuidagi kaasa sellele, et inimesed end sagedamalt kontrolliksid või julgeksid pärast diagnoosi saamist ravile minna. «Tegelikult saab nii HIV-positiivne kui ka HIV-positiivne süstiv narkomaan ravimite võtmisega kenasti hakkama, küsimus on lihtsalt selles, kas me tahame neile toeks olla, kui nad seda tuge vajavad.»