«Vihm meid peseb ja tuul meid kuivatab»
Tartust sõideti välja öise postirongiga, matkati ja järgmisel ööl sõideti rongiga edasi. Öömajades aitas õlgedest põrand.
Nii on kirjutanud üliõpilaste 1920. ja 1930. aastate geoloogilistest õppeväljasõitudest osakonna ajalugu uurinud loodusmuuseumi geoloogiakogu peavarahoidja Mare Isakar. 1921.–1940. aastal korraldati geoloogia õppijaile pea igal aastal retki. Vähemalt kümneliikmelise rühma puhul maksis ülikool juhendajale sõidu välja. Raudteevalitsusele vastava avalduse esitamise puhul saadi sõita 50-protsendilise hinnaalandusega.
Aegade jooksul on muutunud nende erialade, mida pole võimalik n-ö tuppa tuua, suvepraktika kestus, kohad, elu-olu. Ökoloogia ja maateaduste instituudi juhataja vanemteadur Leho Ainsaar ütleb, et majanduslikult eriti raskete 1990. aastate algul polnud raha, et bussi tellida ning maateaduste aluste praktika sõideti läbi jalgratastel, osalt rongiga.
Botaanika osakonna vanemlaborant Mare Toom märgib, et kui varem telliti buss, siis nüüd peavad tudengid tulema kas oma või ühistranspordiga. «Seetõttu on harvaks jäänud ka lõbusad ja vaimukate etteastetega praktikumi lõpuõhtud, sest tudengid lahkuvad eri aegadel eri suundades, igaüks oma võimaliku transpordivahendiga.»
Auditooriumist välja
Magistrantuuri lõpetav Kaarel Mänd leiab, et kurb oleks mõelda geoloogiatudengist, kes on näinud Eesti tähtsamaid geoloogilisi ja keskkonnakaitselisi objekte ainult projektorist. «Tööandjal oleks ka vähe põhjust tööle võtta geoloogi, kelle teadmised puursüdamike/paljandite kirjeldamisest, geoloogilisest kaardistamisest jmt on vaid teoreetilised.»
Geoloogia ja keskkonnatehnoloogia esimese kursuse tudeng Riho Tammearu peab oma esimest praktikat Eesti maavaradest ja kaevandamisest nii põnevaks, et läheks igal aastal tagasi. «Ilmselt iga kord õpiks midagi uut.» Eriti masendasid teda suured tuhaväljad. «Ja näiteks Kukruse aherainemägi põleb seestpoolt ca 300-kraadise kuumusega, ühe külje pealt on mägi äärmiselt varinguohtlik ja kui keegi sisse kukub...»
Geoloogia osakonna juhataja professor Tõnu Meidla sõnul ei olnudki varem päris praktikavaba suve. Põhilised välipraktikumid olid alati jaotatud kõigile õppeaastatele. «Eksmatrikuleerimise tõttu pärast bakalaureuseõppe lõpetamist jääb nüüd üks suvi paratamatult vahele.» Ka Leho Ainsaar pidas probleemiks kolmanda ja neljanda aasta vahel kaduma läinud suve. «Kuigi tudengid rõhutavad tagasisides praktika vajadust ja selle suuremat mahtu, siis kerge seda lisada pole, kuna suvel teenitakse ka raha, käiakse reisimas jne.»
Mõneti on muutunud 3+2 õppesüsteemi tõttu ka botaanikute praktika. Näiteks floristika kahenädalane praktika kestab vaid kümme päeva ning on teisigi muudatusi. Mare Toom leiab, et veidi pikem aeg oleks kindlasti parem. «Aga ainepunktid on kallis vara, mille peale käib teataval viisil «jaht».» Seepärast tuleb tema sõnul valida kuldne kesktee. Toom lisab, et nad ei taha nõudeid vähendada, pigem on need aegamisi karmistunud ja arvestus on erinevalt varasemast hindeline, mistõttu on üliõpilaste õpimotivatsioon vägagi hea.
Ida asemel läände
Botaanikute suvepraktika möödub tavaliselt Eestis – esimese kursuse suvel enamasti Eesti mandriosas, teisel kursusel lääneosas või saartel. Ka geoloogide alusõpe toimub Eestis. 1970. aastate teise poole praktikaaegu meenutades räägib loodusmuuseumi varahoidja Tõnu Pani, et esimese kursuse neljanädalasel praktikal tuli näiteks topograafias kõik käsitsi teha. «Polnud ju GPS-i ega arvuteid.» Teise kursuse järel kaardistati Püssi ümbrust, kus asus TA geoloogia instituudi välibaas (kunagine akadeemik Karl Orviku kodu). «Tudengid jaotati rühmadesse, maa anti kätte ja kaart tuli valmis teha.»
Geoloogide varasemate välispraktikate sihtpunkt oli Eestist ida pool. Paariks nädalaks sõideti Krimmi, mis oli aastakümneid kindel praktika piirkond. Leho Ainsaar selgitab, et kuna tudengid peavad saama ka mägisemate piirkondade kogemusi, siis Krimmi asemel käiakse nüüd Püreneedes, Skandinaavias, Tšehhis jm. Varasemat menetluspraktikat täidabki professor Meidla sõnul magistrantide regionaal- ja struktuurigeoloogiline välipraktikum Eestist diametraalselt erinevate geoloogiliste oludega riikides.
Nõukogudeaegse menetluspraktika kohta lausub Tõnu Pani, et pärast kolmandat kursust saadeti geoloogid Siberisse. «Kaugel Venemaal olid meie tudengid oodatud, seal olid ettevõtetega mitmeks kuuks lepingud sõlmitud, kus Eesti tudengite teadmistest ja töökusest oli palju abi. Sügise lõpus, peale välitööde hooaja lõppu võtsid geoloogid tookord (ja teevad seda praegugi) suve kokku Tuva õhtul.»
Leho Ainsaare sõnul on ka kaasajal mitmed välipraktikad ühendatud partneritele kasuliku tegevusega. «Näiteks osalevad geoloogiaüliõpilased Eesti geoloogiakeskuse riikliku kaardistamise protsessis. Vahel on tehtud välitöid, mille tulemused huvitavad keskkonnaametit jne. See toob praktilist tulu ning aruanded on kasulikud nii ametkondadele kui ka teistele uurijatele.» Professor Meidla lisab, et toimib veel arvukalt suvekoole, üliõpilasvahetuste jt programme, mis on viinud kraadiõppureid välipraktikatele-töödele üle maailma, näiteks Islandile, Marokosse ja Prantsuse-Guajaanasse.
Tegusatel tudengitel on lisaks tavapärastele praktikatele Eestist ja väljaspool võimalus saada osa uurimisreisidest mujal maailmas. Nii on geoloogia magistriõpinguid lõpetav Kaarel Mänd saanud osaleda juba uurimisretkel Namiibias, Marokos ja Karjalas-Koolas.
Ka botaanikatudengid külastasid varem Nõukogude Liidu erinevaid paiku. Neljanda kursuse suve nn vööndilisel praktikumil käidi Karjalas, Kesk-Aasias, Polaar-Uraalis, Kaug-Idas, stepipiirkondades jm. Nüüdsel ajal pääseb Mare Toomi sõnul tudeng bakalaureuse õppeaja jooksul Eestist välja harva. «Kraadiõppurite võimalused välisriikide loodusega tutvuda on küllaltki erinevad, kuna sõltuvad töörühma uurimisteemast, suundadest ja võimalustest, ka tudengi algatusvõimest.» Ta mainib, et rühm doktorante on käinud näiteks Kanaaridel (Tenerifel), mõned Mongoolias, Prantsuse Guajaanas jne. «Võimalust maailma näha pakuvad ka erinevate erialade tudengite ja teadlaste ühisekspeditsioonid.»
Sisu ei muutu
Kuigi välipraktikad olid varem pikemad ja oluliselt põhjalikumad, on professor Kalle Kirsimäe sõnul nende sisu ja tegevus ikka samaks jäänud. «Välja arvatud kaasaegsemad meetodid. Kui meie pidime 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses kaardistamisel orienteeruma tihti enam kui 30 aastat vanade topograafiliste kaartide järgi, kus võsast oli mets saanud või vastupidi, ja õige suuna/koha otsimine oli üsna segane ülesanne, siis tänapäeval on GPS juba enamikus telefonides.»
Ka praktika eluolu on muudatusi teinud. Tõnu Pani meenutab, et tema tudengiajal tehti ise süüa. «Püssi praksis oli iga päev kaks inimest toimkonnas. Ülikoolist antud 50-kopikalise päevaraha eest saime täitsa korralikult süüa, kui kodust toodu juurde lisasime.» Professor Kalle Kirsimäe täiendab, et geoloogia praktikumides on toiduvalmistamine tänaseni tudengite enda korraldada ja ikka on pikematel praktikatel iga päev üks rühm toimkonnas. «Ka enamatel juhtudel lõkkel valmiv menüü on arvatavasti üsna muutumatu: tatar, makaronid, hernesupp seapõsega ja «tee».»
Mare Toom ütleb, et varem valmistasid neil tudengid ise toitu. «Tänapäeva praktikumide ajal on elatud peamiselt põhikoolides (Sihva, Ala, Vihasoo, Krabi), kus mõnes valmistas koolitoitu ettevõte, kes tudengeid oma köögi valdusesse ei lubanud, ja seega oli vaja toit firmalt tellida.»
Vaatamata sellele, et praegused tudengid on harjunud mugavamate tingimustega, teevad praktika tagasihoidlikud tingimused, vahel ikka veel lõkkel toidu tegemine ja taevalaotuse all või telgis magamine, magistrant Kaarel Mändi arvates välipraktika koos kursusekaaslastega ja õppejõududega äärmiselt meeldivaks. «Tavapäraselt kõlab praktikumile eelnevas teabetunnis Jaanus «Firemanile» omistatud tsitaat «vihm meid peseb ja tuul meid kuivatab».» Esimese kursuse tudeng Riho Tammearu leiab, et praktikumis unustad oma argimured ja saad aru, kui tühine, kui väike osa sa oled kogu maailma süsteemist.... Ja seda maailmasüsteemi nad uurivadki.
Kasutatud kirjandus:
- Mare Isakar «185 aastat geoloogia õpetamise algusest Tartu ülikoolis» – Eesti Loodus 2005, nr 10.
- Tartu riikliku ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna geoloogia osakonna lugu aastatel 1945–1960. http://www.egeos.ee/egeos/wp-content/uploads/Orasp%C3%B5ld-PDF_18FEB2014...
Varje Sootak
varje.sootak [at] ut.ee
Lisa kommentaar