FOTO: Merilyn Merisalu

Kirjanikuna ülikooli, ülikoolist kirjanikuna

Ajalugu

End Unesco kirjanduslinnaks võidelnud Tartu ei saa üle ega ümber ülikooliga seotud kirjanikest ega kirjandusrühmitustest.

Kirjandusteadlane Janika Kronberg leiab Loomingu artiklis, et kirjanduslinna tiitel ei tohi saada monumendiks minevikule /.../, vaid pigem tuleviku rajamise vundamendiks. Kui mõtiskleks siiski kirjanduslinna kandevundamendi üle?

Eesti esimest suurluuletajat Kristian Jaak Petersoni ülikool palju ei mõjutanud, sest andeka noormehe pea sajand hiljem ilmunud eestikeelsed luuletused olid valminud enne ülikooli. Aga Toomemäel seisev maarahva laulik andis oma sünnikuupäeva emakeelepäevaks.

Seltsid ja rühmitused

Kui Kristian Jaak oli veel n-ö üksiknähtus, siis Kalevipoja muistendite kogumist alustanud Friedrich Robert Faehlmann ja eepose autor Friedrich Reinhold Kreutzwald pole mitte ainult Tartus õppinud arstid, vaid ka Õpetatud Eesti seltsi (ÕES) liikmed.

Kas ÕES polegi nagu üks esimesi kirjandusrühmitusi? Faehlmannile ja Kreutzwaldile oli ÕES mõttekaaslastega suhtluskoht, ka rahvavalgustusliku loomingu avaldamisvõimalus kalendrites ja eraldi väljaannetena. Loomeinimesi sidusid samuti üliõpilasseltsid ja korporatsioonid.

Suurema tähenduse omandasid rühmitused 20. sajandi esimesel poolel. Eesti kirjanduse lektori Mart Velskeri sõnul on mitmeid näiteid, kuidas tekivad «ülikooli pinnalt» kirjanduslikud rühmitused või hägusamate piirjoontega grupid. «Näiteks Kirjanduslik Orbiit oli küll osalt «ülikooli pinnalt» tekkinud rühmitus, kuid pigem oli üheks algtõukeks siiski vastandumine akadeemilisele haridusele, mida kõige silmapaistvamalt kehastas sel ajal Gustav Suits.»

Soomes ülikoolihariduse saanud Noor-Eesti ühe vaimse juhi Gustav Suitsu luulest oli suur osa ilmunud enne, kui temast sai legendaarne Tartu ülikooli kirjanduse õppejõud. Kas ülikooli ajaloos ongi Suitsu kõrval kedagi teist, kes oli ühtaegu nii suur looja kui ka õpetaja?

Noor-Eestis oli vaid osa ülikoolis õppinud või töötavaid kirjanikke (Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala jmt). Ka teistes rühmitustes ei olnud kõik ülikooliga seotud. Mart Velskeri sõnul polnud ka arbujad rangelt võttes rühmitus ja mitte kõik ei õppinud ülikoolis. «Kuid mingis mõttes oli antoloogiale «Arbujad» ja tollasele noorte autorite sõpruskonnale tekkepinnaseks ikkagi ülikool.»

Velsker toonitas, et arbujate puhul on seos akadeemilise haridusega kindlasti teistsugune kui orbiitlastel. Akadeemilisi kalduvusi oli mitmel autoril (Uku Masing, Bernard Kangro jmt). Professor Ants Orase koostatud antoloogia autoritest oli osa üliõpilasseltsi Veljestosse kuuluvast luuletajate sõpruskonnast: Heiti Talvik, August Sang, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, Ilmar Talve jmt.

Kõik sõpruskonna liikmed ülikooliõpingute lõpuni ei jõudnud, kuid kirjanikeks kujunes enamik. Velsker sõnas, et mõnda ülikool toetab, aga on ka näiteid, kus kirjanduse tõlgendamine on hakanud kirjutamist segama. «Ülikool on alati tähtis olnud seltskondliku koondumiskohana – sarnaste huvidega inimesed saavad siin kokku kergemini kui mujal ja siis tekib ka ülikooliga seotud kirjanduselu.»

Noore vabariigi ajal oli kirjandusrühmitusi üksjagu, samuti tekkis tollal mitmeid teisi kirjandusinstitutsioone, kes kõik on oma jälje jätnud.

Üksiküritajatest almanahhideni

Sõjajärgsetel aastatel olid keelatud igasugused rühmitused väljaspool ametlikke organisatsioone. Sestap muutus väga tähtsaks kirjandusõpetajate roll, kes korraldasid kirjandusringe, asutasid koolialmanahhe ja suunasid andekaid õpilasi ülikooli. Paljude peades võis tekkida ettekujutus, et ülikoolis õpitaksegi kirjanikuks. Mart Velsker selgitas, et see, kas kirjanduse sügavam tundmine aitab luuletada või romaane kirjutada, on mitme otsaga küsimus.

1950. aastatel hakati ülikoolis korraldama kirjandusvõistlusi, töid avaldati ülikoolilehes, nende üle arutleti. Üliõpilaste loomingut avaldas ka rajoonileht Edasi. 1960. aastal oli võimalik ENSV 20. aastapäeva sildi all välja anda ülikooli oma kirjanduse ja kunsti almanahh «Loov mõte». Autorite hulgas olid tulevased kirjanikud Tõnis Lehtmets, Jüri ja Ülo Tuulik, Rudolf Rimmel, Lehte Hainsalu, ajakirjanikud Elmar Uuk, Sulev Uus, Vello Lään, Peeter Hein jt.

Tartus sai peale ajalehetoimetuste noorte suhtluskohaks ka kirjanike liidu Tartu osakond. Lehte Hainsalu on meenutanud, kuidas õpetaja soovitas tal kooliõpilasena selle üritustele minna. Osakonna juht Erni Hiir julgustanud teda luulekogu kokku panema ning pärast selle ilmumist sai 18 aasta vanusest Hainsalust 1957. aastal kirjanike liidu liige. 1980. aastail julgustas ta ise osakonna juhina kirjandusse pürgijaid.

1960. aastate algul ühendas kirjandushuvilisi õpilasi filoloogiatudengite Andres Jaaksoo, Udo Otsuse jt eestvedamisel ilmuv ülevabariigiline käsikirjaline ajakiri Noorte Looming. Selles ilmusid nii esimesed trükiproovid kui ka kirjanikena tuntuks saavate Leelo Tungla, Ingvar Luhaääre, Asta Hiire (Põldmäe) luule ja proosa.

Sellel väikeseformaadilisel masinakirjaliseks muutunud ajakirjal oli õpilastele suur hariv tähendus. Kokkutulekutel Tallinnas, Aegnal, Otepääl jm kohtuti kirjanikega, toimetustega, analüüsiti loomingut jne. Et eesotsas olid tudengid, siis pürgisid õpilaskirjanikudki ülikooli.

Ilma oli tegema hakanud ka kassetipõlvkond, kus Leelo Tunglalt ilmus juba enne ülikooli luulekogu. Mati Unt oli aga enne ülikooli astumist kirjutanud ja koolialmanahhis ilmununa palju vaidlust tekitanud «Hüvasti, kollase kassi!».

Kümnendit ilmestas ärgas Tartu vaimuelu Vanemuises ning ülikooli kohvikus ja klubis. Küünlavalgusõhtutel lugesid luuletusi Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Ly Seppel jt. Ametlikke rühmitusi polnud, kuid kujunesid välja sõpruskonnad, oma mõju oli Artur Alliksaarel ja Uku Masingul, kodustel salongiõhtutel.

Avalikult ja poolsalaja

Seisakuaastail hakkas avalik kultuurielu sumbuma, nappis avaldamisvõimalusi. Ülikoolilehe toimetaja Rein Veidemann pidi Tartu noorte autorite koondise (NAK) lehekülgede pärast tihti rektori juures aru andma. Vahel nõudsid ülikooli juhtorganid, et kogu lehes avaldatavale ilukirjandusele annaks enne ilmumist hinnangu kirjandusprofessor Harald Peep.

Aeg soodustas omakirjastuslike, põrandaaluste väljaannete teket. Kui koolialmanahhid ja Noorte Looming olid veel n-ö süütu loomingu avaldajad, siis 1970. ja 1980. aastate omakirjastuslike väljaannete (Marm, Hees, Kamikadzed, Noor-Tartu, Tartu Sügis, Poolpäevaleht jmt) mitteametlik ilmumine oli juba ise kui vastupanu valitsevale ideoloogiale.

Maailmakirjanduse lektor Kersti Unt, kes on kirjutanud magistritöö omakirjastuslikest väljaannetest, ütles, et neis võis täheldada varjatud ütlemisi ja teematõstatusi, mida ametlikus ajakirjanduses poleks saanud ilmuda. Vahel lõppes osalus tudengite eksmatrikuleerimisega, nagu tänase professori Jaanus Paali puhul.

Kersti Unt märkis magistritöös, et Tartu oli omakirjastuse peamine keskus ennekõike tänu ülikoolile, kuhu koondusid andekamad noored ka Tallinnast. Oma osa oli ka Tartu kohviku- ja õllekakultuuril. «Kolmandaks teguriks võiks olla ka Tartu kui koht, kultuuriajalooline kese, teisitimõtlemise kandja läbi Eesti ajaloo.»

Mida enam okupatsiooni lõpp lähenes, seda enam muutusid avalikuks vaimset vastupanu osutavad rühmitused. Üsna kirjuks muutus pilt vabaduse ajal, enne kui taastusid või tekkisid uued kooslused ja siis juba ametlikena.

Kirjanduslinna vundament on tugev. Tartu ülikoolis on õppinud sajad eesti kirjanikud, enamasti eesti keelt ja kirjandust. Anton Hansen Tammsaare, Jaan Kross, Ardi Liives, Henn-Kaarel Hellat, Rudolf Rimmel, Indrek Hargla jmt on aga õppinud õigusteadust, Vaino Vahing arstiteadust, Madis Kõiv füüsikat, Tõnu Õnnepalu bioloogiat, Rein Põder geograafiat jne.

Selline vundament jõuab kanda ka Prima Vista kirjandusfestivali ning sütitada ja harida uusi kirjanikke.


Kasutatud kirjandus

  • «Eesti kirjanduslugu». Tallinn 2001.
  • Janika Kronberg «Kirjanduslinn». Looming nr 1, 2016.
  • Oskar Kruus «Bernard Kangro elukäik ja looming». Tallinn 2003.
  • Valeri Ränik «Lehte Hainsalu: Miski peab olema püha». Tartu 2004.
  • Kersti Unt «Omakirjastuslikud väljaanded diskursiivsete muutuste kandjana nõukogude eesti kirjanduses». Magistritöö. Tartu 2005.
  • «Loov Mõte». Kirjanduse ja kunsti almanahh. TRÜ. Tartu 1960.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

kirjandus