70 aastat tagasi sündinud ajalooring oli pea pool sajandit kui kõrbesaar nõukogulikus ookeanis.

25. märtsil 1946. aastal toimus ajaloo-keeleteaduskonna dekaani dotsent Richard Kleisi ja üldajaloo kateedri juhataja Julius Madissoni julge mõttena asutatud ajalooringi esimene koosolek. Kui selleks ajaks oli ülikoolis juba tosin erialaringi, siis ajalooteemalise puhul võis aimata, millist ajalugu ja kuidas uurida tohib.

Kuid nii Kleis kui ka Madisson olid EV-aegse Akadeemilise Ajalooseltsi liikmed. Ringi stalinistlikku ajajärku uurinud Tiina Hirv on kirjutanud, et nad tahtsid säilitada Eesti ajaloo uurimise ja kirjutamise järjepidevuse ka nõukogude võimu tingimustes.

Ajastu raamides

Õppejõudude algatusel ja juhendamisel alustati ettekandekoosolekuil tasapisi referaatidega. 1948. aastal asutati üliõpilasteadust kooskõlastav selts – üliõpilaste teaduslik ühing (ÜTÜ). ÜTÜ-l oli teaduskondade esindajaist nõukogu, ka vabariiklik ning liiduvabariikide esindajaist üleliiduline nõukogu. Nende ametlike sõnapaaride taga on nii aruandlus kui ka suhtlus ja tunnustus, sest saadi kokku kaugemate tudengitega, et võrrelda oma üliõpilasteadust teistega, võita auhindu.

Ajalooringil oli õppejõust juhendaja, juhatuses olid tudengid ja õppejõud, esimeheks tudeng. Esimeeste hulgas on olnud palju hilisemaid väljapaistvaid ajaloolasi, nagu Ea Jansen, Jaak Kangilaski, Jüri Kivimäe, Mati Mandel, Mart Laar, Mart Kalm, Tõnis Lukas jpt. Esimeseks esimeheks sai tulevane kirjanik Leo Metsar.

Kui algusaastail esitati koosolekuil ettekandeid, peeti koolides loenguid, kevadkonverentse, tegutseti sektsioonides, käidi ekskursioonidel, siis 1951. aastast anti välja ka laualehti referaatidega.

Laualehti analüüsinud Alo Ervin annab oma uurimuses neile kõikuva teadusliku väärtuse, kuid tunnistab, et kahtlemata tuli kinni pidada marksistliku-leninliku ideoloogia nõuetest. Kuigi oma mõtteid ei saanud eriti väljendada, julgustas ring siiski noori teadustööle, kirjandust kasutama, oma peaga mõtlema.

Parim ring

Ei saanud neid algul väljendada ka 1962. aastast ilmuma hakanud ringi kogumikus «Ajalooalaseid töid», millest viimane, kuues number ilmus 1977. aastal. Ajaloolist uudishimu sai rahuldada erapooletumate teemadega. Jaak Kangilaski tegi seda mehhiko kunstiga, Linnart Mäll Mahatma Gandhiga jne. Olulised on uurimused ettevõtetest, sest vaatamata vajalikule nõukogustamisloorile jäädvustati nende ajalugu.

1950. aastate teine pool vallandas arutelukoosolekud, ringi olid juhendama tulnud ka noored õppejõud Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäe. Algatati suur ja väike ekskursioon. Ringi ülesehitus muutus sageli – tekkis uusi eriharusid, mis vahel liitusid, mõni eraldus omaette ringiks, nagu 1977. aastal orientalistikaring. Tõus vaheldus mõõnaga, sõltudes ajastust, tudengite aktiivsusest.

Vanemteadur Heiki Valk on tudengina ringi 35. aastapäeva kirjutises pidanud uueks tõusulaineks 1970. aastaid. Tollane ringi juhendaja, praegune professor Tiit Rosenberg on esile tõstnud rohket esinemist külaliskonverentsidel liiduvabariikides, kus tartlaste töid peeti kõrgetasemelisteks. Ta on rõhutanud ka noorte ajaloolaste klubi ja vilistlaskollokviumide tegevust.

ÜTÜ ajalooringi tunnistati sageli kui teaduskonna ja ülikooli parimat humanitaarringi, ajaloolaste võistlustööd noppisid auhindu ülikooli ja vabariiklikel, ka üleliidulistel konkurssidel. ÜTÜ nõukogu esimees dotsent Uudo Reino on öelnud 1975. aasta intervjuus ülikoolilehele: «Eriti rahul olen ajalooteaduskonnaga.»

Konkurssidel pärjatute nimekirjas olid tihti Rein Helme, Villu Tamul, Urmas Sõgel, Kärt Jänes, Indrek Jürjo, Valter Lang, Mart Laar, Margus Laidre, Lauri Vahtre, Heiki Valk, Mart Kalm, Eero Medijainen, Tõnu Tannberg, Ago Pajur jpt.

Parimaks ringiks on ajaloo oma peetud veel mitmel korral. Miks? Esile on tõstetud silmapaistvalt toimekat ja korrapärast tegevust, osavõtuprotsenti, tugevaid konkursitöid, traditsioonide hoidmist. Mis aga nii sisuka ja vilka tegevuse põhjustas?

Tõnis Lukas, ringi esimees 1985.–1986. aastal, rõhutab 40. aastapäeva artiklis ringi vaimsust.

Ringi vaimsus

Ühelt poolt liitis tudengeid ajaloohuvi, teiselt poolt oli enamikul ajaloo valinutel justkui mingi teine kood, mis neid liitis. Professor Tiit Rosenberg ütles, et tema leidis ringist võimaluse vabalt mõtteid vahetada ja suhelda esmalt vanemate ja hiljem nooremate kaasüliõpilastega, samuti vanemate kolleegide-õppejõududega.

«Pluss ekskursioonidel lõbus ja kamraadlik seltskonnaelu – tervikuna ka vabameelne mässuvaim nii õppetöös kui kogu ühiskondlikus elus valitsenud tobeda korra, valskuse ja ametlike jäikade raamide vastu.»

Professor Mati Laur meenutas, et ringis räägiti n-ö lahtise tekstiga, ei häbenetud ega kardetud. Näiteks 1975. aasta väikesel ekskursioonil Kambja ja Urvaste kihelkonnas kõneldi 1932. aastal ülikooli juubelil käinud Rootsi kroonprintsist ja tammest, mille ta Kambjasse istutas.

«Urvaste kiriku juures kuulsime, kuidas pastor ja Antsla koolijuht erinevatele arusaamadele jäid, avalikult tollal nii vastakalt ju ei kõneldud.» Professor Lauri sõnul oli nn suurele ekskursioonile alati palju tahtjaid, istuti isegi bussi vahekäigus taburettidel. Neil mitmepäevastel sõitudel käidi Saaremaal, Ida-Preisimaal jm.

«Tudengid esitasid bussis ettekandeid, mida õppejõud täiendasid. Räägiti avameelselt ja see kõik kasvatas rahvuslikku vaimu.»

Professor Rosenberg lausus, et kõike, mida ta oli kogenud üliõpilasena õppejõududest juhendajate seltsis, andis ta ise juhendajana edasi. «Püüdsin omalt poolt veel hagu noorte põlemisele juurde anda, sest minu juhendamise ajal sattusid ringis olema eriliselt ärksad noored.»

Need eriliselt ärksad noored olid täis ühiskonnakriitilisust; 1979. aastal viis see osa tudengeid kodulinlikku Noor-Tartusse, mis mõne aasta pärast liigse vabadusmeelsuse tõttu keelustati.

Tõnis Lukas selgitas ajalooringi tugevust TÜ ajaloo küsimuste kogumikus sellega, et ajaloo-osakonna liidrid olid ka ringi juhid. «See tähendas, et arvamusliidrid olid samal ajal ka akadeemiliselt edukamad üliõpilased.» Nii ei kujunenud komsomolikomitees tegutsevatest ajalootudengitest teaduskonna juhte. Küll said aga ajaloo-, nagu ka ajakirjandustudengitest komsomoli vastasrindlased koosolekutel, aruteludes.

1980. aastate teisel poolel oldi juba muinsuskaitseliikumise ja fosforiidisõja algatajate seas, üliõpilasseltside ja korporatsioonide taastajad. Ajalooring oli otsekui taasiseseisvunud riigi esimeste poliitikute kasvulava, kust värsked lõpetajad suundusid riiki rajama ja juhtima, Eestit välismaal esindama. Ülikoolis ahvatlesid tudengeid seltsid ja korporatsioonid, soikus ka ajalooring.

1997. aastast tundsid ajalootudengid taas oma ringi järele vajadust ning tänavu 25. märtsil tähistati koos vilistlastega ringi 70. aastapäeva. Ringi esinaine Marilyn Mägi nentis, et praegust väikest ringi seovad nii legendid endisaegsetest ekskursioonidest ja vanast Pälsoni ühikast kui ka seni toimivad traditsioonid. «Reisidest osavõtvad õppejõud moodustavad meeleolukaima tuumiku, korraldame koos õppejõududega vestlusõhtuid ja nad käivad ka meie filmiõhtuid kommenteerimas.»

Ka professor Rosenbergil on side ringi praeguste eestvedajatega olemas. Kuid ta märkis, et ringi tegutsemistingimused on varasematega võrreldes teised. «Puudub väline sund ühte hoida (selge vaenlase kuva puudumine), üliõpilaskond on osalt kursusesüsteemi puudumisest ja osalt teistsugusest õppekavast killustunud, mis ei soodusta eriti osakonna/instituudi vaimu avaldumist.»

Professor Mati Laur, kes samuti ringi üritustel osaleb, rõhutas tegevuse järjepidevust ning noorte innukust. «Bussireisidel on ikka kohad täis ja peetakse ettekandeid, mida nüüd küll ei esitata paberlehtedelt, vaid nutitelefonist.»

Kasutatud kirjandus:

• «Ajalooalaseid töid. ÜTÜ ajalooringi kogumik». TRÜ. Tartu 1962, 1970.
• Tarmo Kulmar «Küsimustele vastavad». Ajaleht Tartu Riiklik Ülikool, nr 49, 1975.
• Heiki Valk «Ajalooringi 35 aastat». Ajaleht Tartu Riiklik Ülikool, nr 18, 1981.
• Tiit Rosenberg «Ajalooringi aastaring». Ajaleht Tartu Riiklik Ülikool, nr 23, 1981.
• Ene Paaver «ÜTÜ! ÜTÜ!». Ajaleht Tartu Riiklik Ülikool, nr 11, 1984.
• Tõnis Lukas «ÜTÜ ajalooring 40». Ajaleht Tartu Riiklik Ülikool, nr 11, 1986.
• Tõnis Lukas «Ajalooring 1980. aastatel». TÜ ajaloo küsimusi XXX. Tartu 1998.
• Alo Ervin «ÜTÜ ajalooringi laualehed 1955–1957 kui aja märk». Lühiuurimus. TÜ filosoofiateaduskond. Tartu 2015.