Doktoriõppe konverentsil olid esindatud nii ülikoolide, tööandjate kui ka riigi esindajad.
FOTO: Andres Tennus

Mõeldes Eesti doktoriõppe tulevikule

Aktuaalne

Oktoobri lõpus korraldas Tartu ülikool koostöös rektorite nõukogu, sihtasutuse Archimedes ja programmiga TIPS Tartus doktoriõppe arengule keskendunud konverentsi.

Viimastel aastatel on doktoriõpe ületanud meediakünnise mitte suurte edusammude, vaid kvaliteediprobleemide tõttu. Nii tekib küsimus, kas Jaak Aaviksoo manitsussõnad 2006. aastal toimunud konverentsil «Doktorid Eesti tuleviku arengumootoriks» pole tõesti vilja kandnud.

«Hoolimata sellest, et meie doktoriõppe kvantiteet on viimastel aastatel paranenud ja edenenud, leiame selle kvantiteedi hulgas doktoritöid, mille lugemine tuleks ära keelata, sest see mõjub kahjulikult tervele mõistusele. Kahetsusväärsel moel ei ole paljud meie kõrgete koolide otsustuskogud leidnud endas akadeemilist vastutustundlikkust niisugune makulatuur saata sinna, kuhu see tegelikult kuulub,» rääkis tollane TÜ rektor peetud ettekandes.

Tänavuse konverentsi eesmärk oli jätkata juhendajate, doktorantide, tööandjate, ülikoolide juhtkondade ning poliitikakujundajate koostöös diskussiooni Eesti doktoriõppe kvaliteedi, tulemuslikkuse ja tulevikuvõimaluste teemal ning aidata seeläbi doktoriõppes kaasa ülikoolide heade tavade leppe elluviimisele.

Aastatel 2005‒2008 toimus emeriitprofessor Väino Puura juhtimisel elluviidud projekti «Eesti doktoriõppe kvaliteedi, tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse tagamise süsteem» raames arvukalt seminare ja arutelusid, tehti mitmeid mahukaid analüüse ning korraldati kõrgetasemelisi konverentse ülikoolide, valitsus- ja  riigiasutuste ning ettevõtjate osavõtul.

Viis aastat hiljem tuleb tõdeda, et enamik tollal arutatud probleeme on jätkuvalt aktuaalsed, osa küsimusi on leidnud hoopis ootamatu lahenduse ning muutunud oludes on tõstatunud mitmed uued ühist arutelu vajavad teemad.

28.‒29. oktoobril tutvustati doktoriõppe uuringute tulemusi ning töötubades arutati ettepanekuid, kuidas töötada välja juhendamise hea tava ning lahendada rahvusvahelise doktoriõppe, doktorantide staatuse ja rahastamisega kaasnevad küsimused. Ettekandeid pidasid nii ülikoolide rektorid, doktorandid ja nende juhendajad kui ka tööandjate ja riigi esindajad. Konverentsi teisel päeval otsiti arutelu käigus vastuseid küsimusele, mida tuleks Eesti doktoriõppe tuleviku nimel järgmise viie aasta jooksul teha.

Mida teha doktoranditoetusega?

Üks suuremaid probleeme oli doktoranditoetuse määra küsimus. Praegune 383,48 eurot kuus ei ole enam ajakohane ja seda tuleks kahekordistada. Pikemas perspektiivis tuleb eesmärgiks seada doktoranditoetuse suurendamine kuni pooleteisekordse Eesti keskmise palgani, millega peaks aga kaasnema nõue pühenduda täielikult õpingutele ja teadustööle.

Selleks tuleb soodustada nooremteadurite ametikohtade rahastamist nii, et doktorantide sissetulekust moodustaks poole stipendium ja poole nooremteaduri töötasu uurimisrühmas töötamise eest.

Kuivõrd riigil ei ole võimalik lisavahendeid kiiresti eraldada, peavad ülikoolid selle ettepaneku realiseerimiseks vähendama riikliku tegevustoetuse alusel moodustatud doktoriõppekohtade arvu ning pühendama senisest enam tähelepanu doktoriõppe tõhustamisele. Sealhulgas tuleb rakendada meetmeid juhendamise ning doktorantidele mõeldud tugiteenuste kvaliteedi parandamiseks.

Rektorite nõukogu peaks vastava ettepaneku haridus- ja teadusministeeriumile tegema hiljemalt 2014. aasta alguses. Kui ülikoolide soov jõuab ministeeriumisse, on võimalik see ellu viia kiiremini kui aasta jooksul ja rakendada juba 1. septembrist 2015.

Kuidas doktorante motiveerida?

Sageli tõstatus doktorandi motivatsiooni küsimus. Leiti, et teadustöö saab olla edukas vaid sisemise motivatsiooni ja huvi olemasolul. Aga ka tõeliselt teadustööst huvitatud inimese jaoks on doktoriõpingute periood stipendiumi toel raskesti finantseeritav, seda eriti siis, kui tal on ka pere ülal pidada ja tulevikus karjääri- ega palgatõusu ei paista.

Professor Maaja Vadi tõdes, et suhtumine doktorantidesse on ambivalentne. «Ühelt poolt tuntakse aukartust, et suudan ülekoormusega töötamise ja pere kõrvalt veel ka uurimusega tegeleda. Teiselt poolt irvitatakse, sest aina enam ja enam inimesi teab, millised palgad on TÜ õppejõududel ja teadlastel. Mis sulle sellest kraadist kasu on, küsitakse. Nii sageli küsitakse, et isegi hakkan mõtlema,» ütles ta.

Samas ei saa ega tohi sissetulek olla doktoriõppesse astumise peamine motiveerija. Siiski ei ole muutunud oludes doktoriõppe ainuke funktsioon enam kitsalt teadlaste ja õppejõudude taastootmine. Ühiskond vajab doktorikraadiga inimesi ka avalikus ja erasektoris.

Selleks tuleb ülikoolidel senisest enam vastuvõtul kriitiliselt hinnata doktorandikandidaatide motivatsiooni, arendada õppekavad karjäärivõimalusi toetavateks nii akadeemilises, avalikus kui ka erasektoris ning suurendada rakendusuuringute osakaalu doktoriõppes.

Millist koostööd suurendada?

Rakendusuuringute osakaalu ning ülikoolide väliste ettevõtete ja asutustega koostöö suurendamise eelduseks doktoriõppes peab olema kahe esimese kõrgharidusastme õppekavade õpiväljundite ja muude erisuste (teoreetilise suunitlusega kraadiõpe ja rakendusliku suunitlusega diplomiõpe) kriitiline ülevaatamine.

Doktoriõppekavade arendamine ja probleemide lahendamine ei ole võimalik ilma kahe esimese kõrgharidusastme korrastamiseta. Selleks tuleb haridus- ja teadusministeeriumil koostöös ülikoolide ja rakenduskõrgkoolidega analüüsida võimalikke ja vajalikke muudatusi Eesti kõrgharidussüsteemis.

Ehkki Eestis oleks väidetavalt vaja 300 uut doktorit aastas, ei väärtusta tööandjad doktorikraadi. Ühelt poolt on poliitiline, strateegiline ja ühiskondlikus diskussioonis käibel olev seisukoht, et doktorikraadiga inimesi on Eestile vaja, ent kui asi läheb konkreetselt tööpakkumisteks ja karjääriks kraadi alusel, siis see seisukoht ei kehti.

Meie tööstus ei ole piisavalt tehnoloogiapõhine. Eesti Pank, kes koolitab doktorikraadiga analüütikuid, on üks väheseid tööandjaid, kes vajadust tunnistavad ja tegelikult selleks ka midagi teevad: teatud töökohtadel on doktorikraadi olemasolu kandideerimise eelduseks.

Kui pädevad on juhendajad?

Doktorantide tagasisidest ilmnes, et ehkki juhendajaid hinnatakse üldiselt omal alal tunnustatud teadlastena, ei peeta nende juhendamisoskusi ega konkreetse kitsama uurimisteema alast pädevust sageli piisavaks.

Programmi TIPS raames doktorantide küsitluse tulemuse kohaselt oli küll üle 90% vastanutest nõus väitega, et tema juhendaja on oma valdkonnas tunnustatud teadlane, ent samas hindasid praktiliselt sama paljud oma juhendajat ebapädevaks. Küsimus, mis vallas ebapädevaks, jäi küll selgusetuks.

See vastuolu annab uuringu tegijate arvates palju mõtlemisainet just juhendamise kvaliteedi parandamiseks.  Juhendamise kvaliteedile oli pühendatud konverentsi esimesel päeval ka temaatiline töötuba. Seal ilmnes, et ehkki järjekordse dokumendi koostamist ei peeta vajalikuks, oleks juhendamise heas tavas kokkuleppimine ning hea praktika levitamine siiski abiks nii algajatele juhendajatele kui ka juhendajate ja doktorantide vastastikuste ootuste teadvustamisel.

Rektorite nõukogu ongi praegu koostamas doktorantide juhendamise parima praktika ülevaadet, mis võiks saada aluseks nn juhendamise hea tava kokkuleppimisel.

Mis on rahvusvahelistumise eesmärgid?

Huvitav ja vastuoluline oli ka doktoriõppe rahvusvahelisust puudutav diskussioon. Tõstatati taas vanad tuntud teemad: kuidas säilitada eesti teaduskeel, kui doktoriõpe muutub ingliskeelseks ning  kas me ikka tegelikult oleme rahvusvaheliselt avatud ja tahame seda olla.

Konverentsi väliskülalised ei mõista meie emakeele kadumise hirmu. Ikka ja jälle toodi näiteid sellest, kuidas meie ülikoolide töökeskkond ei ole tegelikult välistöötajatele keeleliselt avatud: väga palju infot on ikka vaid eesti keeles. Samuti ei ole meie töökuulutused akadeemilistele ametikohtadele sageli väljastpoolt tulijatele sisuliselt avatud.

Leiti, et rahvusvahelistumise eesmärkide seadmine doktoriõppes peab tulenema püüdlusest teadustegevuse taseme tõstmiseks. Ehkki kõrgtasemel teadustegevuse kestlikkuse tagab ülikoolides piisava püsiva (kohaliku) tuumikteadlaskonna olemasolu, peavad ülikoolid korraldama välis(külalis)teadlaste ja -õppejõudude kaasamise nii, et neil oleks Eestis viibides võimalik maksimaalselt panustada.

Selleks tuleb riiklike ja ülikoolide mobiilsusskeemide kavandamisel eelmiste perioodidega võrreldes suuremat tähelepanu pöörata nende paindlikkusele ja rakendatavuse kiirusele.

Milline doktoriõpe on vajalik?

Põhjalikku laiemat arutelu vajaks põhimõtteline küsimus, kas Eestis on doktoriõpe vajalik ja võimalik kõikides teadusvaldkondades, arvestades nii inimvara kui ka muude ressursside nappust. Kas ülikoolid peavad doktoriõppes ette valmistama kitsa uurimisküsimusega tegelevaid teadustöö meetodeid valdavaid tulevasi uurijaid-teadlasi või laiemalt juhte ja mõtlejaid, kes aitaks ühiskonda edasi viia?

Ehkki üldiselt oldi nõus, et doktoriõppe eesmärgid peaksid olema laiemad kui kitsalt teadlaste ja õppejõudude järelkasvu tagamine, jäädi siiski eri seisukohtadele selles osas, milliseid pädevusi tuleks doktoriõppes arendada. Kas doktoriõpe tuleks muuta paindlikumaks ühiskonna ja tööturu vajadustest lähtuvalt? Võib-olla tuleks ehk isegi hakata eristama nn teadusdoktoreid, kutsedoktoreid ja juhtimisdoktoreid?

Doktoriõpe on ja jääb tuginema teadustööle. Iseküsimus on see, kust peaks tulema uurimisküsimus. Kas ülikoolis juba olemasolevast teadusteemast või inimeselt endalt seoses tema tööga, praktilisest elust. Selles, et mõlemad variandid peavad olema võimalikud teadustöö taset alandamata, oldi ühel nõul.

Eelnevaga seoses tuleks uuesti üle vaadata ka professori ja dotsendi ametikoha staatus ja suhe.

Mida siis edasi teha?

Nende ja paljude teiste arutlusele tulnud punktide põhjal koondati konverentsi ettepanekud ühte dokumenti. See saadeti kõigile osalejatele ja loodetavasti saame viie aasta pärast tõdeda, et nendega tegelemise tulemusena on palju paremuse poole muutunud.

Doktorant Juhan Aru tõdes konverentsil, et doktorantuur ei olegi alati lihtne, aga doktorandil võiks kuskil peas olla peidus mõte, et see on õnn ja privileeg. «Nii on lihtsam minna ka läbi keerulistest hetkedest. Mul oleks hea meel, kui igaüks leiaks endale võimaluse tegeleda millegi sellisega, mis teda köidab. Et kõikjal oleks palju säravaid silmi,» loodab ta.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Siret Rutiku

õppeosakonna juhataja

Jaga artiklit

Märksõnad

aktuaalne, doktoriõpe