Helle unistab maailmast, kus pole mõttetuid kannatusi, kus iga inimene saab vabalt arendada oma teadvuse ja taju kõiki võimalusi.
FOTO: erakogu

Füüsik õpib psühholoogiat, et maailmast paremini aru saada

Persoon

Helle Kaasik, kellel on doktorikraad füüsika erialal, tuli viis aastat tagasi ülikooli psühholoogiat õppima ja omandas sel erialal bakalaureusekraadi. Praegu laiendab ta psühholoogiaalaseid teadmisi magistrantuuris õppides. Miks? Vastus on lihtne: «Sest õppida on huvitav ja psühholoogia võimaldab iseendast ning oma kiiksudest pisut paremini aru saada.»

Helle tuli 1988. aastal Tartusse füüsikat õppima, soovides selle abil maailmast paremini aru saada. Ta imetles seda, kui hästi mõni lihtne füüsikaseadus kirjeldab suurt osa tajutavast tegelikkusest. «Loodusseadused on nagu tajutavast reaalsusest sügavam kood, mis seda tegelikkust loob ja juhib. Tahtsin saada kontakti sügavama tõelisusega,» ütleb ta.

Side füüsikaga tekkis Hellel 15-aastasena, kui Õpilaste teaduslikus ühingus juhendas teda Alo Linntam, kes arendas teooriat selle kohta, kuidas kõik elementaarosakesed on ühtse välja ilmingud. «Tema õpetas mind 15-aastaselt programmeerima. Istusime kord nädalas ligi poole ööni Tallinnas küberneetika instituudis ja modelleerisime tollasel arvutil tema teooria järgi elementaarosakesi,» jutustab ta. Helle uskus, et kui maailm koosneb osakestest, siis tähendab osakestest arusaamine ka maailmast arusaamist. Nii oligi füüsika õppimine tema jaoks toona loogiline jätk.

Seejärel möödus kaheksa aastat ja Helle tuli ülikooli tagasi. Psühholoogia valis ta seetõttu, et vaatleja peaks oma vaatlusinstrumenti tundma. «Kui kogu minu maailmatunnetus käib läbi inimteadvuse, siis oleks hea teada, kuidas see teadvus toimib. Tahtsin aru saada nii maailma ainelisest kui ka vaimsest poolest.»

Õppimine kui ökoloogiline lõks

Helle ütleb, et ta oli noorena raamatukoi ja kontakt maailmaga käiski suuresti läbi loetu. Ta luges palju ka ebatavaliste kogemuste kohta. «Näiteks psühholoogia klassikast William James’i «Usulise kogemuse mitmekesisust», mida käisin Moskvas lugemas, sest internetti polnud. Selles raamatus on imeline kogu müstiliste ja ekstaatiliste kogemuste kirjeldusi. Mõtlesin, kas sellised kogemused on tõesti võimalikud või on see fantaasia.» 

Nii saidki Helle lemmikteemaks psühholoogias teadvuse muutunud seisundid, müstilised ja ekstaatilised kogemused. «Selgus, et psühholoogias ei ole selliste kogemuste kohta korralikku teooriat ja tundus, et oma küsimustele vastuste saamiseks tuleb see ise luua. Mõtlesin füüsiku moodi: kui teadlased mõistavad kunagi selliseid kogemusi, siis oskavad nad neid ka tekitada. Paned juhtmed pähe ja käid läbi terve kogemuste ruumi, mida aju võimaldab – natuke nagu ulmekas,» kirjeldab Helle.

Et seda selgitada, arvaski Helle, et kõige jaoks peab esiti teooria olema. «Teooria loomiseks on vaja teadusharidust ja kõige lihtsamalt saab seda alma mater’ist. Nii tulingi keskealisena uuesti ülikooli.» Helle sõnul on õppida üleüldse huvitav ja see on omamoodi ökoloogiline lõks. «Arvan, et liigõppimine on samamoodi võimalik nagu liigsöömine. Tegelikult tuleks õppida samamoodi nagu süüa: just seda, mida vaja, ja nii palju kui tarvis.»

Ka õppimise tase on Helle sõnul suures osas õppija enda teha – kas võtta pakutavast maksimum ja endale vajalik või lihtsalt läbi saada. «Ülikooli astunud tudengile antakse üks eriti uhke pulgajäätis, mille sees oleval pulgal on kirjas «diplom». Mõni ahmib selle jäätise nii usinalt sisse, et maitset ei tunnegi ja hakkab paha – peaasi, et pulgani jõuaks. Teine poetab jäätise lillepotti või söödab sõbrale, et aga pulk kätte saada. Mina olen seda «jäätist» igatahes väga nautinud ja «pulga» pealekauba saanud,» ütleb Helle psühholoogiaõpingute kohta.

Teadvus ja tahkiseteooria

Helle uurib magistritöös ayahuasca tarvitajaid Eestis. Ayahuasca on Lõuna-Ameerika metsade taimedest saadav psühhedeelne tee, mida juuakse erilistel tseremooniatel, et terveneda ja teadmisi saada. «Oma töös uurin ayahuasca tarvitajate vaimset tervist, isiksust ja elukvaliteeti. Tulemuste põhjal on need üldiselt korras: neurootilisuse, masenduse ja ärevuse näitajad olid neil keskmiselt madalamad kui kontrollrühmal, aga avatus, sotsiaalsus ja eluga rahulolu kõrgem.» 

Psühhedeelikumide uurimine on Helle sõnul väga kiiresti taaselustuv uurimissuund ja uusi häid teadustöid lisandub järjest enam. «Praegu tekitab see suund veel eelarvamusi ja ebatervet huvi, aga küllap inimesed harjuvad sellega ja hakkavad seda normaalseks teemaks pidama. Ma ei usu, et viis aastat tagasi oleksin saanud sel teemal magistritööd teha, isegi praegu ei ole see tegelikult väga iseenesestmõistetav.»

Helle ei usu, et on olemas üks suur imeline kogemus, kuhu kõik n-ö õiged vaimsed teed lõpuks viivad, sest võimalikke kogemusi on tohutu hulk ja nende võimalikke tõlgendusi veelgi rohkem. «Mida erinevam on kogemus tavaseisundist, seda raskem on seda kirjeldada ja seda rohkem kipub selle kirjeldus olema tõlgendus, tundmatu seletamine tuttava kaudu.» 

Helle ettekujutuses ei ole kogemuste ruum mitte üks särava tipuga mägi, kuhu oleks vaja ükskõik, mis küljest kindlasti üles ronida. «Pigem sarnaneb see vihmametsale, kus on väga palju ilusat ja huvitavat, aga mõndagi seal on parem mitte puutuda.»

Peale magistrantuuris õppimise töötab Helle ka TÜ tahkiseteooria laboris teadurina. «Alguses olin teoreetilise füüsika laboris ja uurisin neutriinosid, aga see teadussuund kippus instituudis kiratsema ja minust polnud selle püstihoidjat. Sain aru, et nii ma kraadi ei kaitse, ja palusin naaberlaborist varjupaika. Sealsed inimesed võtsidki mu oma tiiva alla,» kirjeldab Helle tahkiseteooria laborisse tööle sattumist. «Seal ma alles nägin, kui tõsine on teadus ja kui tark tuleb selle tegemiseks olla. Praegu tegelen tahkiseteooria kvantoptikat puudutava osa, dünaamilise Casimiri efektiga.» 

Laboris arvutab Helle koos oma juhendajaga tolle teooriate järgi, kuidas näiteks mingis resonantses protsessis tekkiva valguskiirguse intensiivsus sõltub selle sagedusest ja suunast. «Natuke tuleb tegeleda ka õppetöö, arvutiabi ja asjaajamisega. See viimane on mõnikord omaette absurdimaailm: teadlane kirjutab poole tööajast projekte, teise poole aruandeid ja ülejäänud ajal teeb teadust.»

Missuguse erialaga sooviks Helle aga veel lähemalt tutvust teha? Ta ütleb naljatledes, et ta õpiks neid kõiki, kui elu oleks piisavalt pikk. «Eks mu psühho­loogiadiplom ongi üsna kirju, sest aineid saab võtta ju kogu ülikoolist. Võiksin rohkem teada biokeemiast, meditsiinist, psühhiaatriast ja usuteadusest, mis ühilduks hästi mu lemmikteemadega psühholoogias. Aga tervet eriala uuesti otsast peale õppida ei ole lihtsalt realistlik.»

Unistus unistamatust

Vabal ajal käib Helle reisimas ja erinevatel mõttemaailma laiendavatel üritustel. Ta on palju käinud Eesti metsades ja rabades. Lapsepõlves käis Helle näiteks Baikali ääres ning siis oli ka lihtne minna Nõukogude Liitu, nüüd Euroopa Liitu ja edasigi. «Tsiteerides üht hipide laulu: «Enda sees ja endast väljas, seigelda saab igal pool.» Mul on väga hea meel, et olen palju reisida saanud,» sõnab ta.

Helle ütleb, et oma mõttemaailma laiendamiseks võiks igaüks teha enda jaoks midagi uut. «Mõnedel üritustel peab ette vaatama, et mõttemaailm liiga ära ei laiene – pärast ongi laiali ja kes ta siis kokku korjab?» Helle on käinud näiteks üritusel «Olemise vabadus», mis oli grupiteraapia sarnane ja mida korraldas üks naine Iisraelist. «Eks neid asju tehakse erinevalt, tahtsin näha, kuidas tema seda teeb. Meie ülikoolis õppinud psühholoogidel on mõned, näiteks eetilised, piirid peal, aga igaühel päris nii ei ole.»

Samuti käis Helle ungari psühhiaatri, doktor Ede Frecska populaarteaduslikul loengul, mis rääkis šamanistlikust ravist. «See oli minu magistritööga seotud teemadel ja biokeemia osa oli minu jaoks hariv. Vaatasin õppimise mõttega ka näiteks seda, kuidas ta küsimustele vastas.»

Kui küsin, millest Helle unistab, vastab ta: saada aru sellest, mis tegelikult on. «Unistan maailmast, kus pole mõttetuid kannatusi, kus iga inimene saab vabalt arendada oma teadvuse ja taju kõiki võimalusi. Unistan millestki sellisest, millest unistadagi ei oska.» 


ÜKS KÜSIMUS: Missugune inimene on Helle?

Psühholoogia õpetab muuhulgas seda, kuidas eelarvamused võivad petlikud olla. Helle on selle teadmise kehastus. Kui nägin teda esimest korda auditooriumi tagumises nurgas istumas, pani tema peapael kulme kergitama: vana kooli lillelaps on teadusilma koridoridesse eksinud? 

Järgmisel aastal oli ta rebaste tutvumispeol pidutsevate noorte seas taas ootamatu kontrast. Kuid õige varsti näitas Helle, kui küündimatu minu kummastus oli. Suur oli see üllatus, kui tema loolt lõpuks loor langes. Füüsik! Doktorikraadiga! Mitme lapse ema! Psühholoogia bakalaureus! Ja millised huvid! Peapael varjas tõelist teadusmusklit. Tore ja piinlik oli omal nahal kogeda, kui rumal võib olla eelarvamus. 

Nii sai Hellest üks psühhodest, oma malbe hääle, hõljuva kõnnaku, laia naeratuse ja lõikava mõistusega. Meie jutuõhtutele tõi ta elukogemust, vaimset pagasit ja toitu. Aastate jooksul oleme lahanud teemasid õppekvaliteedist ja veebiõppest laste kasvatamiseni, teaduse institutsioonide kriitikast vooseisundini. Ta on aidanud internetis vaielda, kolimismuresid lahendada, rattakohti loendada, raamatuid leida jne. Ühesõnaga, tõeline semu. Psühholoogide kogukond oleks temata kahtlemata vaesem.

Kaspar Kruup
kaastudeng ja sõber

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit

Märksõnad

füüsika, psühholoogia