Pildil on Margaret (paremal) koos Lut Talangiga, kes saab jõejumaluse kaudu ennustamis- ja tervendamisoskuse.
FOTO: erakogu

Margaret Lyngdoh – naine, kes uurib inimeste muundumist

Persoon

TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule doktorant Margaret Lyngdoh tuli Eestisse viis aastat tagasi doktoritööd tegema. Selle mõtte andis talle tema praegune juhendaja, professor Ülo Valk. Libatiigriks muundumist ja India musta maagiat uuriv Margaret polnud viis aastat tagasi veel kordagi nii kaua kodust eemal viibinud.

Margaret oli 26-aastane, kui ta kohtus professor Ülo Valguga ühel Kirde-Indias toimunud konverentsil, mis toimus kuulsas maagide külas Mayongis. Professoriga kohtumine andis naisele võimaluse kogeda Tartus teistsugust eluviisi ja fantastilist akadeemilist keskkonda.

«Kui otsustasin Eestisse tulla, hoiatas Ülo mind Eesti külma kliima eest,» räägib Margaret. Naine arvas, et valmistus selleks piisavalt, kui võttis veebruaris Eestisse saabumiseks kaasa kuni viiekraadiseks külmaks mõeldud jope.

«Mu kohvris oli palju raamatuid ja ainult üks jope. Kui Tartus bussist välja astusin, oli igal pool lumi. Mäletan mõtet, et kuhu küll maa on kadunud?!» Järgmise šoki sai Margaret siis, kui ta otsustas pärast duši all käimist märgade juustega õue minna. «Jõudsin Raatuse tänavalt peaaegu kaarsillani, kui avastasin, et mu juuksed olid täiesti jääs. Siis öeldi mulle, et pean mütsi ostma,» räägib ta naerdes.

Eesti ja Tartuga harjumine võttis Margaretil omajagu aega. «Kui käin poes, siis alati naeratan inimestele, aga nemad põrnitsevad mind selle peale. Mõtlesin tükk aega, et olen midagi valesti teinud.» Siis võttis ta kätte aga käsiraamatu, mis rääkis eestlastest ja nende kommetest. Raamatus olid soovitused: «Ära katsu eestlast!», «Hoia üks meeter vahet!» ja «Ütle lihtsalt tere ja see on täiesti normaalne».

Peale selle on Margaret õppinud, et eestlased on väga ausad. «Kui kellegagi tutvutakse, siis ei saada kohe suurteks sõpradeks. Eestlased ehitavad suhet vaikselt üles, nad hakkavad alles ajapikku usaldama, aga siis on nad ka sõbrad elu lõpuni. Hindan ja väärtustan seda väga.»

Inimese muundumine

Margaret uurib khasi hõimkonna uskumusi ja tavasid. Hoolimata sellest, et khasi kogukonnast on 80% kristlased, peetakse au sees khasidegi tavasid. Tema uurimistöö üks teemadest on transformatsioon ehk n-ö kuju muutmine. «Uurin tiigriks muundumist ehk Khla Phuli, aga ka muid teisendusi ja oskusi, mis on muundumisega seotud.»

Kui sellise oskusega inimene läheb magama, siis tema hingevägi lahkub kehast. Margaret selgitab, et khaside mõistes ei ole tegemist päris hingega, kuid samuti ei ole see keha ega teadvus, vaid seotud inimese võimega õnnestuda oma ettevõtmises. «Hingevägi tuleb kehast välja ja muundub seejärel tiigriks.»

Libatiiger suundub teise tegelikkusesse, tema keha jääb aga koju ja eksisteerib meie tegelikkuses. «Näiteks meestiigrid hoiatavad külaelanikke, et ärge sinna metsapiirkonda minge, seal on ohtlik tiiger.» Naistiigrid hoiavad aga esivanemate seatud klannireegleid.

Seejärel palub Margaret kujutleda keskkonda, kus on metsik loodus, puudub taristu, valitsus ja muud asutused. Seal ei ole ka telefone, internetti ega korralikke teid. Näiteks, kui juunis, aga mõnikord ka juulis on oodata väga palju vihma, siis tekib küsimus, kuidas inimesed liigelda saavad. Seal on külavaheteed küll olemas, aga vihm uhub need minema.

«Kuidas inimesed koju saavad, omavahel suhtlevad või muid igapäevatoimetusi teevad? Nad peavad ju kuidagi ellu jääma.» Lääne-Khasi mägedes tuntakse teistsugust muundumist, sangkhini, millel on pulli pea ja mao keha. Üks sangkhini ülesanne on näiteks see, et inimene muundub palgiks, mis aitab teistel jõge ületada. Ainus keeld on, et puud ei tohi mitte ühegi metallesemega puudutada, sest muidu sild upub. Sellistest juhtumitest on Margaretile välitöödel mitu korda räägitud.

Ohtlikud kohtumised välitöödel

Margaret ütleb ausalt, et tema uurimistöö üks keerulisemaid, aga ka põnevamaid osi on välitöö. «On ka n-ö tumedama poolega seotut, mida ei saa küll päris mustaks maagiaks nimetada, aga see on siiski midagi taolist. Saan tuua paar näidet, aga ainult seepärast, et need, kellest räägin, on surnud.»

Ühel välitöödest läks naine intervjueerima maagi, kes tegeles sellise maagia vormiga, mida kutsutakse Jhare. See toimib nii, et kui keegi esitab mingi elutu loodusliku objekti päritolumüüdi ja lausub selle salanime, siis saab ta objekti üle võimu. «See inimene saab objekti käsutada. Näiteks öelda, et see raviks kedagi või tooks õnne.» Objekt võib olla õli, puuvill või muu, millel on oma narratiiv.

Kui Margaret oli maagi intervjueerinud, hakkas naine toas ringi vaatama. «Algul ma toale eriti tähelepanu ei pööranud. Pärast aga märkasin, et ühes toa nurgas oli väga huvitav altar.» Seal olid pildid hindu jumalatest Kalist ja Šivast, kelle otsaesised olid verega määritud. Altaril oli ka kellegi pealuu, millel samuti punane täpp otsaees.

«Palusin tal altarit selgitada. Ta ütles, et kummardab Kalit, kes on julm ja väekas jumalanna. Maag peab igal aastal, novembris, jumalannale verd ohverdama.» Margaret uuris, kas mees ohverdab loomaverd, kuid ta raputas pead ja vastas, et see peab olema inimveri. «Küsisin, kust ta seda saab. Maag vastas, et kui ta seda kellegi käest ei saa, peab ta iseenda verd ohverdama.» Selleks ajaks oli Margaret iga maagi sõna peale aina enam hirmunud.

Altaril seisva pealuu kohta ütles maag, et ta tappis 17-aastase neiu, kes oleks keskkooli lõpetanud. Maagi sõnul pidi ta seda tegema, sest kui ta oleks neiu ellu jätnud, oleks kümme teist inimest surnud. «Küsisin, kas niisama lihtsalt tapsidki kellegi ära? Ta vastas, et politsei tuli, aga nad ei suutnud midagi tõestada.»

Hoolimata sellest, et välitööd Margareti hirmutavad, püüab ta kuuldut vaadata nende inimeste vaatepunktist. «Kui küsida minu käest, kas olen libatiigri muundumist näinud, siis ma ütleksin ei. Aga tean, et nendes libatiigrites, kellega kohtunud olen, on midagi väga erilist. Võib-olla on see vaid mu kujutlusvõime.»

Ebatavalised surmarituaalid

Margareti informant rääkis, kuidas nad 1960. aastal, kui tolle isa suri, pidid surnukeha tuhastama. Tava näeb ette, et selleks peavad olema kõik klanniliikmed kohal. «Kuidas nendega ühendust võtta? Telefone, mobiili, internetti, isegi raadiot ei olnud. Seega tuli jalgsi kõikide liikmete juurde minna, mis tähendas omakorda suurt ajakulu.»

Selle aja jooksul, mil klanniliikmeid tuhastamisest teavitati, hakkas surnukeha lagunema. Keha oli asetatud kõige auväärsemasse kohta majas: tulekolde kõrvale, kus tehakse süüa. See koht on khaside jaoks püha ja miski, mis toob pere kokku. Informandi ema pidi kogu aja istuma surnukeha kõrval, aga ta ei tohtinud seda puudutada, samas pidi ta surnukeha toitma ja selle seltsiks olema. Inimesed pidid kuu aega surnukehaga ühes toas magama ja sööma. «Ta ütles mulle: «Proua, kas teate, mis oli selle juures kõige veidram? Keegi meist ei jäänud haigeks», jutustab Margaret ja lisab, et pärast üht kuud põletatigi surnukeha kommete järgi – kõik klanniliikmed olid kohal.

Margaretile räägiti juhtumist, kus informandi onu suri väga veidral kombel. Pereliikmed kahtlustasid, et keegi oli kasutanud musta, halba maagiat. «Selle mehe keha paistetas, ta muutus aina kollasemaks, kuni ta lõpuks suri. Tema vend lõikas surnukeha lahti ja nad nägid, et kõik siseorganid olid vales kohas.» Nii saadi aru, et tema vastu oldi kasutatud musta maagiat. Surnukehast tuli kiiresti vabaneda ja tuhastada otsustati juba järgmisel päeval.

«Surnukeha põletamist alustati kell seitse hommikul, aga kella kaheks päeval polnud surnu maks ikka veel põlenud. Khasid usuvad, et tuli puhastab, aga kuna see ei mõjunud, siis lõigati maks tükkideks ja söödi ära, peale joodi alkoholi,» kirjeldab Margaret. See on viis, kuidas keha rituaalselt puhastada, et surnu hing saaks surnutemaale minna. «Tundsin end tegelikult pärast selle loo kuulmist üsna imelikult, sest ma polnud varem seesugusest inimsöömisest kuulnud.»

«Kuid ma ei taha, et inimesed arvaksid, et khasi rahvas on tagurlik. Ei ole. Nad on väga heasüdamlikud, moeteadlikud ja paljus Lääne kultuurile orienteeritud. Piirkonnakeskus Shillong on tuntud kui India rokkmuusika pealinn,» sõnab Margaret.

Ta püüab vaadata khaside uskumusi läbi nende silmade. «Jätan kõrvale vastikustunde ja mõtte, et see on metsik. Pigem kujutlen, et see on midagi väga ilusat, kui viiakse läbi õige rituaal, et surnud pereliikme eest hoolitseda.»

Küsimusele, kuidas seesugused tavad ja uskumused tänapäeva maailmas säilivad, vastab Margaret, et ta on seda ka iseendalt küsinud. «Nii veider, kui see ka pole, on need uskumused kirjas internetis. On üks leht, «Khasi confessions», kus inimesed räägivad eri kogemustest ja tavadest.» Margareti arvates võib öelda, et need uskumused ei sure, vaid liiguvad uutesse meediumitesse. 

Vaata, kuidas Margaret räägib videos oma uurimisteemast: 

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit