Viljandi kultuuriakadeemia tudengid Anna-Maria Kaseoja ja Indrek Ikkonen teevad kuni kümneliikmelistele rühmadele töötube, kus õpetatakse ehteid valmistama või parandama.
FOTO: Aivar Aotäht

Mobiilsed kullassepad toovad oskused koju kätte

Ettevõtlus

Kui juhtub, et on tarvis kiirelt kihlasõrmus valmistada, siis on abi lähedal: kaks Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku metallitöö tudengit, Indrek Ikkonen ja Anna-Maria Kaseoja, toovad kõigile huvilistele kullassepatöökoja kas või koju kätte.

Indrek ja Anna-Maria on kahe tegutsemisaasta jooksul õpetanud ligi 200 inimest. Töötubades selgitatakse ja näidatakse, kuidas ehet parandada, rahvariiete juurde sõlge teha või hoopis kihla- ja abielusõrmuseid meisterdada. Võimalusi on palju ning mõnikord on nende poole pöördutud näiteks sooviga prille parandada või hoopis hõbelusikat valmistada.

Töötoa fookuse määrab iga rühm ise. Kullasseppade sõnul võib töötuppa tulla igaüks, kuid eelistatult oodatakse kuni kümmet liiget. «Sel aastal on meie ehtetöötoas käinud väga palju eri rühmi, 10. klassi õpilastest rootsi pensionärideni välja,» rääkis Indrek.

Rootslased olevat väga entusiastlikud olnud, kuid mõte, et töötegemisel lenduvat väärismetalli korjatakse põlle sisse, neid ei innustanud. «Kui nad lõpetasid, oli terve põrand paksult tolmu täis, kuigi tegelikult on meie tööeetika selline, et püüame tekkivast jäägist võimalikult palju kokku korjata,» sõnas Indrek.

Mitu grammi kadunud kulda

Nad korjavad pärast tööd hõbedatolmu kokku, sulatavad ümber ja teevad sellest järgmisi ehteid. Peale selle, et seesugune teguviis on tööeetikaga seotud, võib hoolimatu meisterdamine muutuda raha tuulde loopimiseks. «Ükskord Olustveres juhtus meil nii, et kui tegin kontrollkaalumise, kui palju materjali oli mul alguses ja kui palju hiljem, siis see vahe oli päris mitu grammi,» jutustas Indrek. Anna-Maria lisas, et kui kulla gramm maksab umbes 38 eurot ja hõbeda gramm umbes 1 euro, siis võib see üsna tugevalt mõjutada ka hinda, mida töötoa eest küsitakse.

Ka õues toimuvate töötubade puhul tuleb arvestada, et materjalikadu on suurem. Seni on ehtetöötuba korraldatud näiteks laulupeol ja Viljandi pärimusmuusikafestivalil. «Tuulega lendabki väga suur osa väärismetallitolmust minema, kuid kokkuhoidlik tasub alati olla, arvas Anna-Maria.

Kullassepa töötoa hind sõltub rühma suurusest, ehte liigist ja sellest, kas töötuba tehakse Viljandi loomeinkubaatoris, kus asuvad Indreku ja Anna-Maria tööruumid, või on hoopis tarvis kusagile Viljandist välja sõita. Kuna tegemist on liikuva kullassepatöökojaga, võivadki huvilised ehetemeistrid endale kas või koju kutsuda. «Kui aga näiteks kümme inimest tulevad loomeinkubaatorisse ja kõik tahavad sõrmust teha, siis selle töötoa hind on ligi 500 eurot,» ütles Indrek.

Töötoa hind muutub kõrgemaks siis, kui iga liige tahab eri eset teha või parandada ning kui kliendid soovivad keerulisemaid asju meisterdada. «Kuna oleme kahekesi, siis päris kümmet inimest me täiesti eri esemete valmistamisel juhendada ei jõua. Kõigi juhendamise jaoks peakski kokku tulema väiksem rühm,» selgitas Anna-Maria.

Arvestada tuleb sellega, et algajad meisterdajad lõhuvad tihti mitu peenikest saelehte, kasutavad rohkem jootesulamit jne. «Oleme hinna peale väga palju mõelnud ja alguses tegime lausa heategevust: klientidelt saadud rahaga katsime küll kõik kulud, aga ise ei teeninud midagi. See ei ole aga aus ega kestlik ja seega hakkasime endagi töötasu hinna sisse arvestama,» jutustas Indrek.

Ootamatu auhind

Sel aastal toimunud õppivate noorte äri- ja projektiideede konkursil Kaleidoskoop võitsid tudengid Tartu maavalitsuse auhinna, mis oli 400 eurot. «Tartu ülikooli ettevõtluse õppetooli juhataja Mervi Raudsaar rääkis meile sellest konkursist ja siis mõtlesimegi osaleda,» ütles Anna-Maria. Nii käidigi Ideelaboris äriideed läbi mõtlemas. «Arutasimegi rohkem läbi selle, mida teeme. Töötasime ka enne Kaleidoskoopi, aga selles oli omajagu korrapäratust,» lausus Indrek. Kaleidoskoobil osalemine sundis läbi mõtlema kõik etapid ning aitas edasi areneda.

Auhinna võitmine oli kullasseppadele suur üllatus. «Me ei sobitunud üldse sinna kampa, sest suur osa konkursile tulnutest olid seotud rakendusmaailmaga,» selgitas Anna-Maria, miks auhinna võitmine neile üllatusena tuli.

Auhinnarahaga plaanivad nad uusi tööriistu osta ja ehete töötubade ärile firmagi vormistada, kuna praegu on tegutsetud Indreku firma nime all. «Minu firma on siiski minu eratööga seotud, seetõttu mõtlesime, et töötubade korraldamisel võiks olla eraldi ettevõte,» arvas Indrek.

Kihla- ja abielusõrmuste sügised

Kõige keerulisematest esemetest rääkides ütlevad kullassepad, et näiteks kivi kinnitamine sõrmusesse ei ole esimese töötoa teema. «Oleme siiani kõik keerulisemad asjad ära teinud: on tahetud mõnda väga uhket kaelakeed või prossigi teha,» rääkis Indrek. Kui klient enda soovitud esemega hakkama ei saa või jääb mõne koha peal hätta, aitavad Anna-Maria ja Indrek takistusest üle saada. «Oleme üsna palju ise aidanud ja väga keerulised osad ära teinud. Võib öelda, et oleme nende töötubade jooksul ise võib-olla kõige rohkem õppinud,» lausus Anna-Maria muiates.

Kuna töötoa üks lihtsamaid töid on sõrmuse valmistamine, siis just seda ongi väga paljud kliendid teha soovinud. «Eelmise aasta novembris tehti meeletult palju kihla- ja abielusõrmuseid ning millegipärast on tekkinud selline suundumus, et sügiseti soovitakse väga palju neid teha,» rääkis Indrek.

Sõrmuse meisterdamise juures pakub klientidele väga palju rõõmu, kui nad keeravad sõrmuserõnga ise kokku. Sealsamas on väga palju neid, kes soovivad rahvariiete juurde ehteid meisterdada. «Mõnikord ollakse uuritud, mida nende riiete juures kanti. Teinekord peame aga ise ERM-i fondides käima ja raamatuid lugema,» ütles Indrek.

«Inimestele meeldib just see, et kui alguses on lihtsalt mingi plekitükk, aga lõpuks tuleb sellest sõlg või sõrmus – see on nii hea tunne,» kirjeldas Anna-Maria. Indrek lisas, et nad ei osanudki alguses avastamisrõõmule mõelda, sest nad olid selle ära unustanud. Indrek alustas kullassepatöös esimesi katsetusi 18 aastat tagasi, Anna-Maria on ehteid meisterdanud 8 aastat.

«Kuna olime selle elamuse ära unustanud, siis mõtlesime alguses töötubade tegemisel väga üle, ehk tahtsime teha keerulisemaid asju. Inimestele aga meeldib just lihtsaid esemeid valmistada,» rääkis Indrek. «Oleme teinud meeletus koguses poolkumerat traati, millest sõrmuseid valmistatakse. See ei ole tapvalt raske ja materjali jootmine on ise väga äge kogemus,» ütles Anna-Maria.

Meistrid mõtlevad ise nüüd aga rohkem sellele, kuidas ehet ägedamaks muuta ja mida saaks juurde lisada. «Kuid lihtsuses peitub tegelikult ikkagi võlu ja kui teeme töötoad liiga raskeks, siis võime inimeste elamuse ära rikkuda,» arvas Anna-Maria.

Kullassepad on oma klientidelt saanud enamasti julgustavat ja head tagasisidet, kuid mõnikord ei ole kliendid rahule jäänud. «See sõltub suuresti nende endi ootustest. Kuna teeme Anna-Mariaga ise ehteid, siis on ette tulnud, et inimesed tahavad meie originaalloomingust koopiaid teha. Sellega ei ole me nõus olnud,» tõi Indrek näite. Seesugust olukorda ei osanud tudengid ette näha.

Peale oskuste lihvimise ja oma teadmiste jagamise püüavad kullassepad inimeste teadlikkust tõsta. «Alati ei pea vana ehet ilusaks tegema, n-ö ära triikima. Inimesed ütlevad tihti, et nad tahavad näiteks seto sõlest mõlgi välja saada, et lööme kohe kõik välja. Asjade väärtus on tegelikult selles, et nad on sellised, nagu nad on,» jutustas Indrek.

Anna-Maria sõnul räägivad nad alati, et hambapastaga ei tasu ehtele läheneda. «See ei ole hea, sest hambapastas on palju kraapivaid osakesi ning see võtab poleerkihi maha,» lisas Indrek. Kõige parem ja lihtsam on minna poodi ja osta sidrunhapet. «Seda müüakse paki sees. Paned potti ja teed üsna kange lahuse – see ei tee ehtele midagi,» seletas Anna-Maria.

Lahuse temperatuur peaks olema vähemalt 60 kraadi ning kui ehe sinna sisse panna, lähebki see puhtaks. See variant töötab hästi hõbeda, kulla, messingi ja vasega, kuid alati tuleb meeles pidada, et eri materjale peab eraldi puhastama.

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit