Sakala kõrgustiku kõrgeim koht ei ole Rutu (145 m), vaid Härjassaare mäel (147 m), Pluuto on vaid kääbusplaneet...

Need uudised tahavad ümber lükata ammu kinnistunud fakte. Nüüdisaegse tehnikaga tehtud avastuste tee meediast paberõpikutesse ja teatmeteostesse on siiski pikk.

Tartu tähetorni juhataja Janet Laidla sõnul jõuavad uued teadussaavutused astronoomias õpikuisse siis, kui õpiku autori või tunnustatud teadlaste enamik on arvamusel, et fakt või teooria on piisavalt tõestatud. «Õpiku ja õppematerjalide koostamine on keeruline ja aeganõudev, seega ei pruugi iga teadussaavutus sundida õpikuid ümber kirjutama.»

Kõrgust mõõdetakse õhust

Geograafia ja astronoomia on Tartu tähetorniga seotud selle direktori Friedrich Georg Wilhelm Struve kaudu (1793–1864). TÜ inimgeograafia teadur Taavi Pae märgib ajakirjas Eesti Loodus, et esmased kõrgusandmed Eesti ala kohta on pärit Struvelt, kes määras Eesti- ja Liivimaa kõrgussuhteid. «See oli osa hilisemast Struve meridiaanikaarest, mis tänapäeval kuulub UNESCO maailmapärandi hulka.»

Struve andmete põhjal hakati hiljem koostama kaarte. Rutu mäe nimi põlistati Sakala kõrgustiku kõrgeimaks kohaks 1930. aastal Pärnumaa koguteoses. Pae kirjutab, et 1984. aasta nõukogudeaegsel topograafilisel kaardil saab juba aimu, et Rutu mäest kirdes asuva Härjassaare kõrgeim koht ulatub üle 146 meetri, kuid teatmekirjandusse see ei jõudnud. Kui Pärnumaa kõrgeimaks kohaks on peetud Pati voort, siis uusimate andmete järgi on Pae sõnul selleks Rehemaa mägi.

Geograafiaalase teabe nõukogudeaegsesse kirjasõnasse jõudmisel oli suur teene geograafil ja maastikuteadlasel Endel Varepil (1915–1988), kelle 100. sünniaastapäeva tähistati ülikoolis 3. septembril. Kuigi Varepi ajal ei olnud topograafilised kaardid kergesti kättesaadavad, olid tal ekspeditsioonidel vanad kaardid kaasas, sh 1930. aastate katastrikaardid.

Raamatus «Professor Endel Varep» meenutab Elle Linkrus, et katastrikaardid olid arvele võetud ülisalajastena ja neilt tulnud koordinaadidki välja lõigata. Varepil oli küll luba need kaasa võtta, kuid kaardid pidid olema plekiga ülelöödud lukustatud kastis.

Taasiseseisvunud Eesti tõi kaardid avalikkuse ette. Geoinformaatika ja kartograafia professori Tõnu Oja sõnul muutus nüüd ennekõike kaardi tähendus. «Kaartide tootmise arvutisse kolides muutus varem «jäik» ja «valmis asi» võimaluseks mängida erinevate kihtidega, vaadata lähemalt või kaugemalt (üldisemalt), st mõõtkava tähendus on teine, saab valida sobiliku esitusviisi (projektsiooni) jne.»

Eespool mainitud mägede kinnistunud kõrgused kuuluvad n-ö arvutieelse, täpsemalt LIDAR-eelse ajastu andmestikku. Eesti maa-ameti fotogramm-meetria osakonna juhataja asetäitja Mait Metsur selgitas, et juba kaheksa aastat kogutakse andmeid LIDAR-seadmega, mis mõõdab maapinna kõrgust laserkiire abil lennukilt.

Maa-amet on koostanud moodsa laserkiiretehnika LIDAR-mõõdistamise andmete alusel Eesti uue reljeefikaardi, mis annab teadlastele rohkesti uurimisainet. Nii näiteks selgus professor Tõnu Oja esialgse analüüsi tulemusena, et Suur Munamägi on enamlevinumast kõrgusarvust 0,7 m madalam. Taavi Pae on võrrelnud uue reljeefikaardiga Viljandi-, Pärnumaa ja kõrgustike punkte. «Meie mõõdame ja määrame, edasine oleneb juba erialainimeste uurimistööst,» märkis Metsur.

Pluuto saab selgemaks

Enne praeguse aasta suve ei teatud, milline on täpsemalt Pluuto pind. Tähetorni planetarist-pedagoogi Alar Pussi sõnul jõudis kosmosesatelliit New Horizons Pluutole kõige lähemale 14. juulil, mil see oli kääbusplaneedist umbes 12 500 km kaugusel.

Tähetorni kuraator Kadri Tinn selgitab, et nüüd on teada, et Pluuto pind on kaetud jäiste mäestike, liustike ja muuga. «See on jätkuvalt muutuv ja palju noorem kui arvati. Teame, mis värvi on Pluuto ja et sellel on õhuke atmosfäär.» Kuna tegemist on paljude laste lemmikplaneediga, siis jõuab Janet Laidla arvates suure tõenäosusega uus kujutis Pluutost mõne järgmise õpiku kaante vahele. Alar Puss lisab, et kuigi andmete saatmine kosmosesõidukilt kestab kokku 16 kuud, tuleb palju alles üle vaadata ja välja selgitada.

Pluutolt planeedi staatuse võtnud otsus ei ole aga populaarne ning selles küsimuses on endiselt teisitimõtlejaid. «Kui 1990. aastatel hakati avastama objekte Pluuto lähedusest sarnastelt orbiitidelt, seadsid need kahtluse alla Pluuto kuulumise planeetide hulka,» räägib Kadri Tinn. «2006. aasta augustis sai rahvusvahelise astronoomiaühingu otsusega Pluutost kääbusplaneet. Määratleti planeet ja selle omadused ning kõigile neile Pluuto ja teised kääbusplaneedid enam ei vastanud.»

Tänapäeva infokanalite kaudu jõuavad teadusuudised kiiresti avalikkuse ette, kuigi need võivad vahel ka pisut ennatlikud olla. Õpetamisse jõudmine sõltub õpetajaist ja teadlastest. Ülikiired muutused on toimunud näiteks asukoha määramisel seoses elektrooniliseks muutunud geograafiliste kaartidega.

Professor Tõnu Oja sõnul on ruumipõhine asukohateadmine kolinud kõikjale. «Nutiseadmed teavad, kus me oleme ja kus on teised seadmed, sellega muutub inimeste ruumikasutus.» Ta lisab, et see on ka õpetamisse jõudnud ja jõuab kõrgkooliõpikutessegi.

Kasutatud kirjandus

• T. Pae «Sakala kõrgustikul on leitud uus kõrgem koht». Eesti Loodus nr 4, 2015.
• T. Pae «Pärnumaa kõrgeim koht on Rehemaa mägi». Eesti Loodus nr 8, 2015.
• U. Käärt «Uudse lasertehnikaga mõõtmine viis Suurelt Munamäelt meetri». EPL 11. märts 2013.
• «Professor Endel Varep. Artikleid ja mälestusi». Koostanud J. Roosaare. Tartu 1999.
• https://www.maaamet.ee/