Valdur Mikita on tänavu 6.–9. mail Tartus toimuva kirjandusfestivali Prima Vista patroon.
FOTO: Andres Tennus

Taaralinna tähendust mõtestamas

Vilistlane

Kirjandusfestivali Prima Vista tänavune patroon, kirjanik ja semiootik Valdur Mikita seob oma loomingus looduse ja kirjanduse. Näide sellest on tema 2013. aastal ilmunud esseekogumik «Lingvistiline mets», mis pälvib siiani palju kiidusõnu.

Kirjanduskriitik Mihkel Kunnus kirjutas kogumiku ilmumise järel, et ei mäletagi mõnda teist sellist raamatut, mis oleks kaasa toonud nii laiaspektrilise lugejaskonna nõnda üksmeelse kuid mitmehäälse tunnustuse. «Kuigi tuumakam osa [raamatust] on vahest paras semiootika ja kultuuriteaduste kraadiõppuritele pureda, on Mikita osanud kirjutada nii humoorikalt ja lustlikult ning nõnda mitmekihiliselt, et nauditav on see ka vähesema haridustaustaga inimestele,» tõdes Kunnus.

Mikita alustas Tartu ülikoolis õppimist  bioloogina, hiljem järgnes erialana semiootika ja kultuuriteooria. Tema jaoks on see teatud mõttes olnud üks ja sama eriala, ent eri dominantidega. Loodusteadust õppides huvitas Mikitat eeskätt looduse mõtestamine, humanitaarteadust õppides kõige rohkem kultuuri ja looduse seosed. Ta peab Eesti eripäraks seda, et maailm on siin hübriidne, puudub terav piir kultura ja natura vahel.

Avastas raamatud lapsena

«Olen seda meelt, et lapse maailm kujuneb välja enne kooli. See keskkond on kõige olulisem. Minu puhul toimis seitsmenda eluaastani väga hästi maalapse loomulik vabakasvatus – lasteaias ei käinud, hulkusin mööda metsi nagu indiaanlane, ainsaks vaimuharimise viisiks olid raamatud,» meenutab kirjanik.

Nii palju, kui neljandast seitsmenda eluaastani, ei olegi ta vist kunagi hiljem lugenud. Raamatuid luges väike raamatusõltlane sel ajal läbi sadu. Nüüd, täiskasvanuna tagasi vaadates arvab ta, et mets ja raamatud ongi hilisemas elus teda kõige rohkem mõjutanud.

Ülikoolis õppimise aega meenutab Mikita kui üsna tormilist aega. Kõik muutus nii kiiresti, et tulevik näis täiesti ennustamatu.

«Alustasin õppimist nõukogude ajal ja lõpetasin juba Eesti vabariigis. Alustasin loodusteaduste õpinguid, kuid lõpetasin humanitaarina. Sisenesin haridussüsteemi interneti-eelsel ajastul, aga väljusin sealt juba arvutist mõjutatud inimesena. Aeg oli segane, kuid see-eest väga põnev, suurte muutuste ajal tehakse enamasti kõike väga suure kirega.»

Kõige tähtsamad on tema mälestustes aga inimesed. Mikita sai õppida bioloogiat nn vana kooli loodusteadlaste käe all nagu Viktor Masing, Erast Parmasto, Hans Trass, Kalju Põldvere ja Erich Kukk. Kõik nad olid renessansiinimese mõõtu õpetlased, kes teadsid enam-vähem kõigest kõike.

Tõenäoliselt see oligi viimane suurte entsüklopedistide põlvkond, mõtiskleb Mikita ja viskab õhku idee, et keegi võiks ju sellest viimasest legendaarsest klassikaliste loodusteadlaste põlvkonnast raamatu kirjutada. Kindlasti annaks neist pajatada terve raamatu jagu legende.

Legendaarsed eeskujud

«Vaatame näiteks Kuke-Eerit, kes vaatamata oma kõrgele eale on praeguseni Tartu vaimuelus aktiivne persoon. Tema õpetas tudengitele vetikateadust ja botaanikat. Endise meistersportlasena liikus ta ebaharilikult kiiresti, kõndides välipraktikumis oimetuks mitmeid aastakäike bioloogiatudengeid,» jutustab Mikita.

Räägiti, et kord olevat keegi murelik külaelanik miilitsasse helistanud, kuna kamp noori ajavat metsas üht vanameest taga. Hiljem selgus, et need olid näost lõkendavad tudengeid, kes üritasid kuidagiviisi dotsendi kannul püsida.

Mehe sõnul liikus isegi kuuldus, et Kuke-Eeri suutvat rongistki kiiremini kõndida. Nimelt olevat ta kord ühes Kesk-Aasia avaruste teivasjaamas oma tudengitest mingil põhjusel maha jäänud. Üliõpilased sõitsid järgmisesse jaama, ent suur oli nende hämming, kui juhendaja neid seal juba ees ootas.

Tartu inimesed ja tähendus on Mikita loomingus üsna palju tähelepanu saanud. Seda paljuski ka ülikooli pärast, mis on ühest küljest alati olnud teadustempel, teisest küljest aga võimas kultuurimärk.

«Tartu ülikooli rolli riiki ja rahvust kujundava sümboolse jõuna võiks hoopis rohkem näha olla, see on mõneti kõrvaliseks jäänud. Ülikoolil ei tohiks lasta riigist ja rahvast eemalduda, see oleks mõlemale poolele väga suur kaotus,» usub kirjanik.

Tartu tugevus on tema jaoks see, et siin on palju väikeseid entusiastlikke kogukondi, siin toimub palju põnevat. Teisest küljest vaadatuna on see ka nõrkus – Tartu ongi «väikeste asjade linn» ja kipub muutuma äärealaks. Siin võiks olla rohkem suuri algatusi ja ühendavaid ideid.

Mikita sõnul võib öelda, et Tartus on praegu kaks intellektuaalse tegevuse dominanti: Tartu ülikool ja ülikooli kliinikum. Ideaalis võiks kolmas mõjukeskus saada uuest Eesti Rahva Muuseumist. Ent reaalselt on enamiku Tartu inimeste jaoks funktsionaalne kese hoopis Lõunakeskus.

«Lõunakeskus kehastab paljude Tartu perede jaoks nii lõbustusasutust, loomaaeda (loomapoed), söögikohta kui ka ostukeskust. Paljud veedavad siin terve oma nädalavahetuse. Mul pole Lõunakeskuse vastu midagi, kuid ma ei taha, et Tartu ise muutuks Lõunakeskuseks. Iroonilises võtmes võiks öelda, et Tartu on muutumas asumiks, mis oma tuksikeeratud kesklinnaga meenutab üha rohkem Lõunakeskuse eeslinna, kuna linna talituslik keskus on juba ammu «Lõunakasse» kolinud.»

Uus nägu ja siili möire

Tegelikult vajaks Mikita arvates Tartu hädasti uut nägu, rohkem nüüdisaegset arhitektuuri ja linnakujundust, rohkem Emajõge, rohkem värskeid ideid. Häda on selles, et üksnes rahanumbrit vaadates on Tartu üsna vaene linn – Tartu eelarve on umbes 140 miljonit eurot. See tähendab, et Eestis on terve hulk inimesi, kelle varandus on suurem kui Tartu linna eelarve.

Tartu atraktiivseks muutmises mängib üsna tähtsat rolli Tartu märgiline mõtestamine. Praegu on ülikooli märk «teadus», ideaalis võiks see olla aga pigem «vaimsus». Kliinikum esineb rahva teadvuses kui «haiguste ravi», ideaalis võiks see aga olla pigem «tervisetempel».

Kui mõtiskleda ulatuslikumalt, siis on Mikita sõnul Tartus olemas piisavad eeldused mõlema unistuse teostamiseks, veelgi enam – isegi nende liitmiseks. Tartul on suurepärane roheline ümbrus, legendaarsed spordiüritused, maailmatasemel arstkond ja samaväärne loodusteadus.

«Lühidalt: Tartu vaim tuleks ühendada Tartu kehaga, otsida just Emajõe Ateenas võtit keha ja vaimu, kultuuri ja looduse ühendamiseks. Eesti vajab praegu vaimset renessanssi ja miks ei võiks see taaskord alguse saada Tartust või Tartu ülikoolist?» küsib kirjanik.

Tänavuse Prima Vista patroon on sellest Tartu festivalist kirjutades öelnud, et seekordne tunnusväljend «metsik sõna» kaigub maikuus Emajõe Ateenas sama hästi nagu siili möire kevadises udus.

See sõnapaar kannab Mikita jaoks kaht eri tähendust: vaba sõna ehk vaimuvabadus ja hinge puudutav sõna ehk hingevabadus. Esimene sünnib vabast ühiskonnast, teine aga vabast ja metsikust loodusest.

«Maailmas on paraku üsna vähe paiku, kus mõlema poolega oleks hästi. Demokraatiat ja metsikut loodust jääb maailmas üha vähemaks, maamuna liigub praegu suurel kiirusel düstoopia suunas. Panustada tuleks kõigesse, mis seda kannibaliseeruvat retke vähegi pidurdada võiks,» räägib mees.

Ja Prima Vista võiks just midagi sellist olla. Mikita loodab väga, et Tartu saab peagi ka UNESCO kirjanduslinnaks, sest selle nimel on Tartu rahvas kõvasti pingutatud. Prima Vista kirjandusfestival on üks üritustesari, mis sellele ideele on teed sillutanud.

«Aga «siili möire» on muidugi viide meie rahvuseepose kõige nutikamale loomale. Pealegi on Tartus Emajõe ääres olemas nii Siili tänav kui ka siili ausammas. Tartu ja Tartu ülikool on natuke siili moodi ka: tagumik teinekord paljas, aga vaim on virge!»

Vaata ka UTTV videosalvestust Prima Vista avamisest Loodusmaja pargis:

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit