Kuigi lapsevanemad arvavad, et nende lapsed liiguvad piisavalt, näitavad statistilised andmed vastupidist: lapsed peaksid igapäevaselt füüsiliselt aktiivsemad olema, et tervist säilitada.
FOTO: Ove Maidla

Liikumislabor soovib lapsed rohkem liikuma panna

Aktuaalne

Tartu ülikooli liikumislabor töötab välja programmi, mis aitab nii lapsevanematel kui ka koolil lapsi varasemast enam liikuma panna, sest praegu ei ole Eesti teismeliste kehaline aktiivsus piisav.

Vaid 14% Eesti 11–15-aastastest õpilastest on kehaliselt piisavalt aktiivsed, mis tähendab seda, et 86% selle vanusegrupi noortest on suure terviseriskiga. Liikumislaboris töötav TÜ spordipsühholoogia teadur Aave Hannus ütles, et nii ei suuda need noored tervislikuna püsida.

Liikumislabori juhataja Merike Kulli sõnul vaadati neid numbreid ja mõeldi, et olukord on läinud väga kriitiliseks ja midagi on vaja kiiremas korras ette võtta. «Väga paljudes arenenud riikides on loodud riiklikud sekkumisprogrammid, sõltuvalt kultuurilisest keskkonnast ja võimalustest. Eestis seesugust kava ei ole,» ütles Kull.

Kulli sõnul on vajadust liikumislabori järele näidanud ka see, et väga paljud inimesed on helistanud ja noorte liikumisega seotud probleemidele abi otsinud. «Näiteks helistas ema, kelle 13-aastane poeg ei tahtnud enam treeningul käia ja võistelda. Küsiti, mida poiss saaks teha, kuhu minna, sest ta tegelikult tahaks end liigutada,» rääkis Kull. Probleem, miks noormees enam treeningutele minna ei tahtnud, seisnes võistlemises. Poiss soovis sporti teha, kuid võistlustele ta minna ei tahtnud.

Kampaaniad ei toimi

«Seetõttu on meil mõte, et iga spordiklubi või kooli juures võiks olla liikumistreener ja et oleksid ka treeningrühmad, kes ei võistle,» ütles Kull. Juhataja näeb liikumistreeneri olemasolus võimalust lastel eri spordialadega tegeleda ilma, et noored peaksid või oleksid kohustatud võistlustele minema. «Praegune süsteem põhineb kahjuks sellel, et treenerid peavad lastega võistlustel käima ja tulemusi saama. Kuid paljudele noortele ei pruugi võistlemine sobida,» lisas Kull.

Spordipsühholoogia teaduri Aave Hannuse sõnul peaks noor tundma, kas tema füüsiline vorm paraneb või mitte. «Kui ta käib üksinda jõusaalis, siis ei ole see nii tõhus kui see, et treener õpetab õigeid tehnikaid ja aitab arengut ka n-ö tunnetada,» sõnas Hannus.

Liikumislaboris soovitakse laste kehalist aktiivsust suurendada teaduspõhisuse kaudu. «Sekkumisprogrammide planeerimine ongi üks variant. Tihtipeale otsustatakse teha kampaania või tervisespordipäev, trükitakse voldikuid ja see tundub olevat õige,» ütles Merike Kull ja lisas, et liikumislabor püüab lähtuda sellest, mis võiks tegelikult inimeste käitumist muuta.

«Voldikute, kampaaniate ja tervisespordipäevade korraldamisega kaasneb arvamus, et terviseedendus toimubki nende kaudu,» rääkis Aave Hannus. Tegelikult aitab aga tõenduspõhine terviseedendus, mis tähendab püsivate muutuste tegemist igapäevaelus. Tervist ei edendata vaid spordipäeval, seda tuleb teha iga päev.

Vahetunnid aktiivsemaks

Noorte kehalise aktiivsuse tõus algab Kulli ja Hannuse sõnul kodust, näiteks sellest, kuidas lapsed kooli jõuavad: kas neil on võimalus jalgsi kooli minna, kõndida kas või mingisugune maa jala või sõidutatakse nad kooli ukse ette. «Eestis on nii, et suur osa vanematest viivad oma lapsed autoga kooli. See on ühiskondlik norm, ent liikumislaboriga püüame seda muuta,» ütles Merike Kull.

Kuna vanemad ei soovi lapse füüsilist arengut pidurdada, siis tulebki neile pakkuda variante, mida ja kuidas oleks võimalik teisiti teha. «Konks on vanemate arvamus, et kui nende laps käib kolm korda nädalas trennis, siis sellest piisab ja kõik on korras,» sõnas Merike Kull ning lisas, et kui tund aega kestval treeningul õpetatakse ja lihvitakse tehnilisi oskusi, siis aktiivset aega on sellest vaid 50% – ja see on puudulik.

«Vanemad panustavad küll, aga vaadates andmeid, kui palju lapsed päevas liiguvad, siis on seda liiga vähe,» lausus Kull. Lapsed peaksid päevas liikuma minimaalselt 60 minutit, reaalselt aga liigutakse vaid 21 või 30 minutit. «Ja eriti vähe liigutakse nädalavahetustel, mil vanemad võiks just lastega matkama või jalutama minna,» lisas Aave Hannus.

Hannuse sõnul ei ole kasu loengute pidamisest lapsevanematele ja õpetajatele, tarvis on luua programm, et anda täpseid näpunäiteid ja tegevusi ning praktilisi lahendusi, mis aitaksid noortel kehaliselt aktiivsemad olla. Kuid selleks on vaja muuta ka praeguseid arusaamu sellest, missugune peaks näiteks vahetund välja nägema.

«Lastele räägitakse kehalise kasvatuse ja inimeseõpetuse tunnis, et liikumine on tervislik ning arendab kehalist ja vaimset tervist jne. Siis tuleb vahetund, ent kooli kodukorras on kirjas, et vahetunnis ei tohi joosta,» juhtis Merike Kull tähelepanu üsna vastandlikule olukorrale. Juhataja sõnul on vahetund parim võimalus, kus laps saab joosta ja mängida ning seda peaks ka iga kool toetama.

Vahetunni lahendusena toovad Kull ja Hannus välja mitu erinevat võimalust. Näiteks liikumisvahetunnid, kus lapsed saavad tantsida või läbida lihtsatest vahenditest tehtud takistusriba või luuakse võimalus mängida hoopis õues. «Lapsedki saaks välja mõelda lahendusi, mida nad teha tahaksid. Näiteks aitavad keksukaste ja takistusribasid maha kleepida jne,» ütles Kull. Seesugune võimalus kaasa mõelda loob ka n-ö oma kooli tunde ning võimaldab lastel otsustusprotsessides osaleda.

Peale selle nähakse kehalise aktiivsuse suurendamisel olulist rolli ka tundide ajal tehtavates liikumispausides. «Kui tunnis teha paar võimlemispausi, siis peale selle, et lapsed saavad vahepeal liigutada, aitab see kaasa ka keskendumisvõimele ja lapsed ei ole nii väsinud,» arvas Aave Hannus.

Seega töötabki liikumislabori meeskond välja programmi, mida saaksid kõik Eesti koolid rakendada, et laste liikumisaktiivsust parandada. «Ootame teistegi valdkondade inimesi oma ideedega panustama, sest eri valdkondade võimalusi ja lahendusi on kindlasti palju ning me ei kujuta ettegi, mis ideed võivad veel peidus olla,» lisas Hannus.

Vaata ka UTTV videosalvestust veebruaris toimunud foorumist, kus arutati, kuidas peatada laste liikumisaktiivsuse langust:

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit