Aprillikuu alguses toimus Keenias Moi ülikooli Garissa kolledžis terrorismirünnak, milles kaotas elu 147 tudengit ning haavata sai vähemalt 79 inimest.

Veretöö Keenia kirdeosas Garissa ülikoolilinnakus on riigi ohvriterohkeim rünnak pärast USA saatkonna pommiplahvatusi 1998. aastal. Rünnak algas koidu ajal granaatide heitmisega ülikoolilinnaku väravale ning lõppes tund enne pimeduse saabumist, kui Keenia sõjavägi vallutas tormijooksuga tudengite ühiselamu, kuhu varjunud terroristid olid 12 tundi vastupanu osutanud.

Euroopa ülikoolide liit tegi üleskutse pühendada 27. aprillil vaikusminut Garissas ja mujal ülikoolihariduse vastu suunatud rünnakutes kannatanute mälestusele ning võtta endale aega, et mõelda ülikoolide väärtusele ja väärtustele.

Ka Tartu ülikooli rektor Volli Kalm kutsus ülikooliperet üles vaikusminutiga ühinema. Nii seistakse üheskoos vastu igasugusele sallimatusele ja vägivallale, mis nõrgestab akadeemilist vabadust, hävitab teadustööd, takistab õpetamist ja piirab ligipääsu haridusele. See kõik aga pärsib ühiskonna arengut.

«Tartu ülikool peab oluliseks akadeemilist vabadust ja autonoomiat. Sama oluline väärtus on meie jaoks ka sallivus. /…/ Tartu ülikool jagab tõekspidamist, et selline vägivald on rünnak ülikoolide põhiväärtuste vastu,» kirjutas rektor.

Praeguseks on vastutuse rünnaku eest endale võtnud terrorivõrgustikuga Al-Qaeda seotud Somaalia islamiäärmuslaste rühmitus Shebab. Kurb tegelikkus on aga see, et Garissa ei ole esimene koht, kus sellised rünnakud on toimunud, ega jää ka viimaseks.

«Garissa ründamine ei tähendanud enam ainult sõda keerulises olukorras olevas piirkonnas. Küsimus pole vaid poliitilises tegevuses, üliõpilasi rünnates rünnati ka vaimsust, haridust ning riigi ja ühiskonna tulevikku tervikuna,» vahendas BBC uudisteportaal.

Keenia koolides, ametiasutustes ja kirikutes korraldatakse nüüd rutiinseid turvakontrolle, et järgmist seesugust tragöödiat ära hoida. Kas ja kui, siis mida tuleks teha aga teistes maailma ülikoolides? Naiivne oleks arvata, et mujal maailmas toimuv meid kuidagi ei puuduta. Samasuguste turvameetmete kasutusele võtmine nagu kriisipiirkondades tundub aga liialdus.

Alustame kaastunde avaldamisest. Mõtteainest aga, mida teha, et (ülikooli)maailm oleks turvalisem, jagub kindlasti pikemaks ajaks.