Egle Truska
FOTO: erakogu

Kus peidab end emakeelne ülikool?

Essee

Kirjutan meie emakeelse ülikooli ajakirja kaante vahele millestki, mis on mind tegelikult terve ülikoolis oldud aja vaevanud. Võib-olla on asi selles, et olen inimeste suhtes kõrgete ootustega, mu ema on emakeeleõpetaja või on asi hoopis milleski muus.

Kui möödunud aastanumbri viimasel kuul tähistati suurejooneliselt meie EMAKEELSE ülikooli juubelit, kerkis minu jaoks üles küsimus – kus on peidus emakeelne ülikool? Kas see on peidus õppehoonete sööklate vigastes toidumenüüdes, õppejõudude kehvas sõnapruugis või grammatikavigadest kubisevates slaidides? Jätan küll siinkohal nimed ja õppeained nimetamata, aga üht loengukursust võttes oleksin võinud vanduda, et igal slaidil oli vähemalt üks grammatiline viga, rääkimata tihti esinevast arusaamatust vormistusest. Ma tõesti ei arva, et reaalainete tudengina oleksin emakeele ekspert ning ilmselt leiab terav silm ka sellest esseest vigu. Kuid mind teeb kurvaks, et räägime emakeelsest ülikoolist, mis esineb ehk ainult väga valitud erialadel.

Toon jutu illustreerimiseks välja näiteid õppematerjalidest leitud vigadest:

positiivne laen – mõeldud oli molekuli või aatomi positiivset laengut;

eelkäia – mõeldud oli sõna eelkäija, kas see pole mitte algklasside grammatikareegel?;

konfiguarstioon – mõeldud oli sõna konfiguratsioon, õppejõu toodud versioonis oli liidetud justkui konfigu + arst + ioon;

parametrisatsioon – mõeldud oli parameetreid.

Seega võetakse sõnu inglise keelest ja pannakse neid mõtlematult eesti keelde. Sageli on komad puudu või kui need on olemas, asuvad nad pahatihti vales kohas, sõnades on tähed läbisegi jne. Esimesel kursusel tegin ühele õppejõule ise kahes aines ligi kümne lehekülje pikkuse faili n-ö vigade parandustest, mõeldes sama aine tulevaste tudengite õppekvaliteedile, ja ütlesin ka sööklas, et kotlet on ühe t-ga jne. Olen nüüdseks aru saanud, et see ei ole lahendus. Minu arvates seisneb probleem selles, et kui praegu õpivad tudengid oma eriala nii vigases keeles, siis kasutavad nad seda edaspidi samuti vigaselt ning pärandavad seda edasi, kui saavad ise õppejõuks või asuvad muule erialasele tööle.

Keelelise korrektsuse vahe tuleb minu arvates väga hästi välja siis, kui oled äsja gümnaasiumipingist ülikooli astunud. Keskkoolis õpitakse üldjuhul siiski õpikutest ning nendega on toimetajad vaeva näinud, et tähed ja komad oleksid paigas. Kes kontrollib ülikooli õppematerjalide korrektsust? Veelgi enam, minu meelest on kurb, et kui esimestel semestritel on tudengitel mälu kirjavahemärkide reeglitest veel värske, siis pärast paari semestrit on need meelest läinud. Ühel hetkel tunduvad kirjavead loomulikud ja ilma nendeta ei kujuta enam õppematerjale ettegi. Kas tudengite kahanev kirjaoskus on seotud aja möödumisega gümnaasiumist või on see võrdne ülikoolis õpitud ajaga? Kas tudengite lõputööde vormistus ja grammatika oleksid paremad, kui neile näidataks ülikoolis paremat eeskuju? Võime ainult oletada, täpset vastust ei tea õigupoolest keegi.

Õppetöö neljas või enamas keeles

Arvan, et on väga tavapärane ja loomulik, et väga palju õppetööd toimub ingliskeelsete materjalidega. Teadusloome on enamusti inglise keeles ning on täiesti arusaadav, kui slaididel on selles keeles jooniseid või tekstilõike. Ühes hiljuti võetud õppeaines oli lisaks eesti ja inglise keelele tihti ka venekeelseid jooniseid (sealhulgas näiteks mitmekümneleheküljeline venekeelne õpimaterjal) ning lõpuks tuli veel neljaski mängu: saksa keel. Sealjuures olin õnnelik, et olen ka kahe viimase keelega veidi kokku puutunud ja suudan aimata või hea õnne korral aru saada, mida kirjutatu tähendab. Mis järeldusele me jõuame? Eestikeelse loengukuruse õppetöö toimub neljas keeles. Äkki võiksime kasutada ka näiteks prantsuse või mõnda muud keelt, et tudengid saaksid veelgi rohkem oma teadmisi võõrkeeltes proovile panna?

Kirjavead vähendavad õppekvaliteeti

Minu õnn või õnnetus on, et mulle jäävad tähe- ja trükivead väga kiiresti silma. Õppides või loengus olles on mul väga tihti tekkinud olukordi, kus hakkan paratamatult kirjavigu otsima. Vahepeal omaette muiates, siis kahe käega peast kinni hoides. Nii ma siis loengi õppematerjale, otsides järgmisi kirjavigu, mida leidub. Selle tõttu ei keskendu ma tihti aine sisulisele poolele ja see pärsib minu õppetegevust, kui materjalid ei ole korrektselt koostatud.

Muidugi ei ole kõik mustvalge. Vahel on ka sinimustvalge. Olen lugenud õppematerjale, mis võivad võhikule olla väga keerulises teaduslikus formaadis, kuid sellegipoolest on slaidide pealkirjad ja alajaotused mõistlikud. Kirjavahemärgid on korrektsed, tähed on sõnades õiges järjekorras ning kui kasutatakse võõrkeelseid väljendeid, siis on need ilusasti kaldkirjas. Ühes loengus avastas õppejõud, et tal on slaididel sõnast üks täht puudu – ta muutis selle kohe ära ja vormistas korrektseks. Au ja kiitus! Ehk on see üks põhjustest, miks too õppejõud on väga palju tunnustust pälvinud. Hea, kui märgatakse, veel parem, kui midagi ette võetakse! Nukraks teeb see, kui õppejõud ei saa arugi, et tal on slaididel midagi valesti.

Mis võiks olla probleemi lahendus?

Ühe variandina näen, et eesti keelt õppivad tudengid võiksid teha koolitöö raames koostööd teiste erialade õppejõududega, parandades nende loengumaterjale. Saan aru, et erialane keel võib jääda arusaamatuks, kuid eestikeelsete sõnade, kirjavahemärkide ning slaidide ülesehituse parandamisega saaksid nad kindlasti hakkama. Võib-olla piisaks mõnele õppejõule ka sellest, kui keegi keeleoskaja vaataks vähemalt korra nende õppematerjalid üle ja teeks vajalikud parandused. Sealsamas ei saa muude erialade õppejõududele pahaks panna, et nad ei ole eesti filoloogid. Siit saakski alguse koostöö. Teisena näen, et ülikool võiks palgata toimetaja, kes vaataks õppematerjale üle. Töömaht oleks küll üüratu, kuid ehk oleks meie ülikool seda investeeringut väärt.

Loodan, et saate aru minu mure tõsidusest. Tudengid ja õppejõud, vaadakem õppematerjalid kriitilise pilguga üle ja asugem lahendusi otsima!

Egle Truska

keemia 3. kursuse bakalaureusetudeng

Jaga artiklit

Märksõnad

emakeelne ülikool