Deivi Tuppits Hollandis.
FOTO: erakogu

Neli ja pool kuud vahetusõpilaselu Hollandis

Reisikiri

Hilissuvel kodusest Eestist lahkumine ning veidi alla poolt aastat kestvate õpingute alustamine kauges tuulises Hollandis tekitas minus esialgu kõhedust. Nagu ikka enne uut ja tundmatut eluetappi juhtub.

Maa, kus vihma on rohkem kui päikest, ja tuuled, mis puhuvad Murphy seaduste kohaselt alati vastu – nii olin ma Madalmaade kohta kuulnud. Ent saabusin hoopis päikselisse ning sooja Groningeni, mis lubas veel septembri lõpus ligi 27-kraadise leitsakuga päikest võtta ning ujumas käia. Ei meenu, et oleksin hetkekski tundnud end võõra, kohanematu ja tõrjutud idaeurooplasena või saamatuna Euroopa ühes hinnatuimas ülikoolis. Oktoobris selgus, et viibin kontinendi kõige õnnelikumas linnas ja tagantjärele oma kogemust vaadates ei leia põhjust selle paikapidavuses kahelda.

Avaaktusel linna suurimas kirikus, mille võlvide all olemine meenutas vägisi Sigatüükas viibimist, andestatagu mu säärane võrdlus, võttis sõna vana ja auväärne halli habemega professor, kes pidas võrratu kõne. Ta ütles, et esialgu tabab meid eufooria kõige selle tõttu, mis on teistsugune ja kodust parem, seejärel jõuame aga kultuurišokini kõige selle tõttu, mis on teisiti ja kodust halvem. Aga et me oskaksime neid kogemusi hinnata, neist midagi õppida. Sest kui me kord läheme, siis hakkame puudust tundma just sellest, mis oli erinev ja eriline ning mis kodus on kättesaamatu. Jah, Groningen on Euroopa suurima baaride arvuga linn elaniku kohta, jah, seal asub ka Euroopa suurim pubi. Ning kui me oma vahetusajal igal õhtul eri lokaalis käiksime, ei satuks me kordagi samasse kohta. Ent seda väidet ei tohtinud võtta kui väljakutset, sest sama palju, kui oli võimalusi pidutseda, oli ka kohustus õppida.

Olin kuulnud üüratust lehekülgede arvust, mida Hollandi kõrgkoolides nädalaga pidi läbi töötama. See kippuvat neljakohaliseks. Olin valmis selles osas kultuurišokiks, jäädes siiski veidi skeptiliseks, kas asi ikka on nii hull. Jah, kuid ma ei nimetaks asja hulluks, vaid pigem põhjalikuks. Tõsi, peaasjalikult kulus kooliväline aeg iseseisvale uurimistööle ning sadade lehekülgede teadusartiklite lugemisele, analüüsile ning järgmiseks seminariks ettevalmistamisele. Olenevalt tunniplaani võetud ainete arvust, oli kuni 1000 lehekülje läbinärimine nädalas ootuspärane. Seminarid olid sealjuures mitte niivõrd jutustava, kuivõrd arutava ja õpilasi eranditult kaasava iseloomuga. Tudengitelt eeldatakse (vähemalt magistriastmes) pädevat, argumenteeritud ning põhjalikku analüüsi- ja interpretatsioonioskust.

Et minu huvid Groningeni ülikooli minnes ei olnud üksnes teoreetilised, tundsin rõõmu, kui mind suunati minu jaoks seni täiesti tundmatut uurimis- ja õppimismeetodit rakendavasse ainekursusse – kunstipraktikasse. Valisin teatrisuuna ning leidsin end distsipliinist, mille metoodika mind vaimustas ja mille puudust ma Eestis teatrit õppides olen tundnud enam kui küll – teaduslik uurimus praktilise töö ja eneseanalüüsi kaudu.

Tegemist oli kreeklannast etenduskunstniku juhendatava ainega, kus tegeleti tänapäeva dramaturgia, selle analüüsi ning lavaletoomisega, kursus päädis etenduse ning selle loomisprotsessi käigus püstitatud teadusliku probleemi analüütilise käsitlemisega eraldi essees. Vaatlesin laval elu mõtte võimalikkust loojutustamise kaudu ning kirjutasin töö teemal «Representing the Self: in the twilight zone between life and science». Ma ei mõistnud kaasõpilaste protesti, kes teatripraktikute tekste lahkavates ning mõtestavates seminarides leidsid selle meetodi olevat pidetu, teaduskauge ning liialt põhjendamatu. Minu eesmärk sellel kursusel oli õppida teaduskeeles mõtlema praktilistest ning esmapilgul liigintuitiivsetest asjadest, sellest suurest tabamatust, mida me teame teatri nime all. Ja mulle näib, et sama eesmärk oli ka õppejõul, ning et mina täitsin selle.

Lisaks teatripraktikute, -klassikute ning tänapäeva etenduskunstnike tööde ja kirjutiste lahtimõtestamisele, enese jaoks oluliseks mõtlemisele, pidime vahetut koostööd tegema näitlejate, lavastajate ning dramaturgidega ka nn reaalajas ning käima üsna palju teatris. Vaadata ja kogeda võõrkeelset teatrit, sest enamik oli siiski hollandikeelne, oli minu jaoks täiesti uus ja mõnes mõttes hoopis uut silmapaari avav väljakutse. Kuidas mõista ning tõlgitseda laval nähtavat, seda kultuurilist ja eripärast lavakeelt ilma sõnu tundmata? Ilmselt olin võrreldes hollandlastest kursusekaaslastega täiesti erinevas lähtepunktis, ka minu tõlgendused olid seetõttu abstraktsemad, teoreetilisemad ning filosoofilisemad.

Seda, et minu teadmised ja lähenemine on raskepäraselt teooria- ja mõttekesksed, kuulsin enamikelt õppejõududelt. Olin saanud selle Tartu ülikoolist, ning et see sai minu suurimaks tugevuseks ja ühtlasi ka nõrkuseks, oli paljuski mu varasema akadeemilise pagasi vili, mille eest olin siiski üha enam tänulik. Mõistsin, et Eestis antav haridus on Euroopa mastaabis kõrge väärtusega ja hinnatud. Tõepoolest, selle läbematult kiiresti läinud niigi üürikese aja jooksul paranes tunduvalt just minu kultuuriteadlikkus nii Eesti kui ka Euroopa kontekstis.

Minu lähimas seltskonnas, mille moodustasid taanlanna, taani rahvusest tai juurtega noormees ning kolumbialane, kerkis rahvuse, keele ning teatud autentsuse küsimus alati kirkalt esile. Nagu ütles minu nüüdseks väga hea Kolumbia sõber: välismaal õppides ja elades muutud sa alati veidi enam autentsemaks kui kodumaal. Sain tõesti rohkem eestlaseks, aga ka rohkem eurooplaseks. Igatsesin musta leiba ja jõulude ajal verivorsti (kuigi ma seda kodus ei söö), õpetasin eesti keelt ja rõhutasin oma «metsade ja põldudega kaetud Põhjamaa» päritolu. Kui palju põnevat ilmnes neis vestlustes – kõik need ühised jooned Taaniga: mustast huumorist ja Tallinna nimest köögi ning jõululauani välja. Ning kui palju huvitavat oli õppida sõprusest nende inimestega: ladina-ameerikalikust avatusest ja abivalmidusest kokakunsti ja maagilis-realistliku maailmavaateni...

Tolerantsust ja tänulikkust. Teadmiste tähtsust ja isiklikku vastutust. Avatust ja usaldust. Ajalikkust ja carpe diem'i vääramatut tähtsust. Need olid lõppeks peamised asjad, mida õpetas mulle Hollandi elukool. Nendeta oleksin ma 21 grammi vähem inimene.

Deivi Tuppits

kirjandus- ja teatriteaduse 2. kursuse magistrant

Jaga artiklit

Märksõnad

Holland