Oma kabinetis peab Tarmo Kulmar tähtsaimateks esemeteks kaht Buddha kuju ja raamatuid.
FOTO: Andres Tennus

Tarmo Kulmar: ajalugu on kui vilkuv tähesadu

Persoon

Usuteaduskonna võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar on ajaloo vastu alati huvi tundnud ning eriti on teda paelunud inimese psüühika eri ajastutel ja kultuurides.

Ajaloohuvi tekkis professoril juba siis, kui ta oli viienda-kuuenda klassi poiss ja seda põhjusel, et tema tolleaegne õpetaja oskas ajalugu väga kaasahaaravalt edasi anda. «Ta oskas ajaloo, eriti vana aja ajaloo niivõrd põnevaks teha, näiteks lavastas ta tunnis rollimänge. Äärmiselt põnev oli läbi mängida, kuidas Caesarit senatis oodati ja mõrvati,» räägib Kulmar õhinaga.

10-aastaselt sattus Kulmar Tartu ülikooli peahoonesse, kus oli toona klassikalise muinasteaduse muuseum. «Võite ette kujutada, kuidas väike poiss oli seal neli tundi ja kiusas küsimustega kõiki, kes parasjagu tööl olid. Kuid kõik olid väga heatahtlikud. Eks mitmesuguste asjaolude kokkulangemine ongi mu ajaloohuvi mõjutanud,» jutustab ta muiates.

Kulmar õppis lugema 7-aastaselt ja seejärel hakkas ta kohe ja palju mitmesuguseid ajalugu puudutavaid teoseid lugema. «Tol ajal ei olnud see sugugi levinud, kuid tänapäeval hakatakse lugema isegi veel nooremalt,» sõnab Kulmar. Peale ajaloo paelus teda noorukina ka astronoomia ja klassikaline muusika, eriti Richard Wagneri looming.

Muistne inimene köidab

«Ma isegi hellitasin mõtteid, et ka orkestri dirigeerimine oleks päris huvitav ja ma külastasin palju kontsertegi, kuid see läks üle.» Seejärel pakkus mehele teismeeas huvi astrofüüsika, mis samuti püsima ei jäänud. Ajaloohuvi on nende nende mõttevälgatuste taustal säilinud siiani.

«Ajalugu jäi ja sealt kujuneski kõik, tekkis huvi eri religioonide vastu ja huvi selle vastu, kuidas on toiminud inimese psüühika eri ajastutel ja kultuurides.» Kulmar on Tartu ülikoolis õppinud ka psühholoogiat ning seda samuti huvist mõtlemispsühooloogia vastu.

«Toona suunas mind väga palju professor Peeter Tulviste ja võib öelda, et mu teele on sattunud mitmed õnnelikud kokkusattumused. Kui 1991. aastal avati usuteaduskond, siis kohtusin ma professor Kalle Kasemaaga, kes kutsus mind esimeste seas doktorantuuri.»

Kulmar sai esimesena Eestis kraadi magister philosophiae ning tema lõputöö oli vanade eestlaste hingekujutlustest. «Ilmselt vaatas professor Kasemaa, et muistse inimese ja religiooni küsimusega võiks ka doktorantuuris tegeleda. Nii kaitsesingi esimese doctor theologiae kraadi taasiseseisvunud Eestis.»

Kõige rohkem on professorit huvitanud Vana-Ameerika ajalugu. «Selle vastu oli mul huvi juba poisikesena, kuid ega nõukogude ajal polnud eriti eestikeelseid materjale. See-eest oli palju venekeelseid teoseid ja tuli lugeda seda, mida kätte sai.» Ka Vana-Ameerika ajaloos on professorit huvitanud eelkõige muistne religioon ja vanaaja inimese suhtestumine ühiskonna ja riigiga.

Küsimusele, kas tänu ajaloohuvile oli erialavalikut kerge teha, vastas professor, et ta teadis enam-vähem, mida soovis. «Nõukogude ajal ei olnud see kõik muidugi alati võimalik, mistõttu tuli oodata ja situatsioone ära kasutada. Kui oma soovide täitmiseks avanesid võimalused, siis ma kasutasin neid.»

Professor vaatleb ajalugu pigem protsessina, kus aeg-ajalt otsekui tulesähvatustena tõusevad suured isiksused ja pöördelised sündmused teistest esile. «See on nagu mingisugune vilkuv tähesadu, tulevärk või lausa värviliste tulukeste sähvatuste müriaad kuskil ööklubis,» kirjeldab Kulmar naerdes.

Muusika ja ulmekirjandus

Ajaloo kõrval on professor Kulmarit saatnud alati ka muusikaarmastus. «Ise ma ühtegi pilli ei mängi, aga võib öelda, et ma tunnen muusikat hästi ja minu suur lemmik on Richard Wagner, teisalt meeldib mulle jälle barokiajastu, eriti Georg Friedrich Händeli looming.»

Kulmar peab end suureks ilukirjanduse lugejaks ning eriti pakuvad talle huvi ulmekirjanduse teosed. «Mõnikord kirjutan ise ka ulmejutukesi, mida ma olen küll üsna vähe avaldanud, aga võib-olla teen seda veel,» sõnab Kulmar mõtlikult. Enda kirjutatud ulmejuttude iseloomustuseks ütleb professor, et neid võib stiililt paigutada kosmoseooperi või ka alternatiivajaloo alla. «Ikkagi ei saa ma ajaloost üle ega ümber ja siingi on läbivaks jooneks inimese käitumine eri situatsioonides ja kultuurides, inimene pakub mulle väga huvi.»

Noorena kujutas Kulmar end ette pigem teadlase kui õppejõuna, kuid nagu ta ise ütleb: «See kõik on jälle ise tulnud ja hästi tulnud.» Kulmar on õppejõud olnud ligikaudu 25 aastat ning talle meeldib, et saab noori inimesi õpetada. «Ma andsin juhuslikke loenguid juba 1980. aastatel, aga kestvalt hakkasin usuteaduskonnas õpetama 1992. aastast, siis omandasin kogemusi ja kogusin publikatsioone ning alles 1997. aastal kandideerisin professoriks.»

Kulmarile meeldib õppejõuks olemise juures, kuidas üliõpilaste küsimused ja lähenemised tulevad täiesti uuest vaatenurgast ning see annab aine probleemidele lähenemiseks täiesti uusi võimalusi. «Üliõpilased on teatavasti väga nutikad, selles ei ole ma iialgi kahelnud.»

Kuna professorile endale meeldib väga Vana-Ameerika, võiks arvata, et seetõttu meeldib talle just seda ainet õpetada, kuid tegelikult see nii pole. «Ma leian, et kõige olulisem on võrdleva usundiloo sissejuhatav aine, sest see sisaldab endas põhimõistete ja kõige põhilisemate teoreetiliste seisukohtade seletamist.» Seejärel on võimalik ka selgema pilguga läheneda eri kultuuridele ja religioonidele.

«Samas ei kujuta ma end ette kooliõpetajana, sest mulle meeldib ikkagi pigem täiskasvanuid õpetada. Lastega tegelemine nõuab hoopis teistmoodi oskusi ja võib-olla ka teistsugust inimtüüpi. Mina olen natuke kannatamatu,» ütleb Kulmar naerdes.

Usk inimestesse ja muusikasse

Kui professorilt küsida, millesse ta usub, vastab Kulmar, et religioosses mõttes on ta kristlane, kuid ta usub ka inimesse, armastusse ja sõprusesse. «Inimesed ja usk inimestesse on kõige tähtsam, see aitabki inimesel olla inimene,» arvab Kulmar. Professor toonitab, et ta peab oma elus väga oluliseks aastakümnetepikkust koostööd ja sõprust õpetaja Linnart Mälliga.

«Ma kohtusin temaga esimese kursuse esimesel päeval ehk 1970. aasta septembris ja sellest ajast peale on ta olnud minu õpetaja. Ka praegu, kui teda enam meie seas ei ole, loen tema töid ja ta õpetab mind siiani.»

Professor Kulmar oli 1980. aastatel Viljandi draamateatri «Ugala» kirjandusala juhataja. Tema sõnul oli suhtlus loovate inimestega tore ja huvitav kogemus. Kirjandusala juhatajana tuli läbi lugeda väga palju näidendeid ja neid mängimiseks välja pakkuda. «Ma ei ole kunagi nii palju lavastusi näinud, ei Viljandis ega ka mujal, kuni Moskva Suure Teatrini välja,» sõnab Kulmar naerdes.

Kõige rohkem armastab professor aga muusikalavastusi ning võimaluse korral läheb ta alati ooperisse. «Ma käisin alles hiljuti Estonias Händeli «Rinaldot» vaatamas, lavastus oli võib-olla veidi lohisev, aga muusika oli imeline!» Muidugi tahab Kulmar võimaluse tekkides näha ka Wagneri ooperilavastusi. «Draamalavastusi vaatan ma vähem, siis kui aega on, aga ma külastan spetsiaalselt ikka muusikalavastusi.»

Egiptlaste arvates oli süda mõistuse asupaik ja seega ajust olulisem. Küsides professor Kulmarilt, kumb on tema arvates olulisem või parem, vastab ta, et selle peale meenub Buddha ütlus: mõlemad on paremad. «Ja nii arvan ka mina – mõlemad on olulisemad,» muigab ta.

«Minu elu üks tähtsamaid valikuid oli 1992. aastal liitumine korporatsioon Sakalaga,» ütleb Kulmar ja lisab, et seda ei ole ta kordagi kahetsenud. «See on mu teine kodu, kus on mu vennad, sõbrad ja mõttekaaslased. Seal tunnen, et jään igavesti nooreks!»

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit

Märksõnad

ajalugu, psühholoogia