Söögitegemisse võib haarata terve pere – koos veedetud aeg pakub rõõmu ja suurendab isu.
FOTO: Kerli Sosi

Toiduga mängimine on suur rõõm

Persoon

TÜ Pärnu kolledži ettevõtluse ja projektijuhtimise tudeng Andra Kalda on viimase paari aasta jooksul saanud tuttavaks paljudele toiduhuvilistele. Tema retsepte ja toidupilte on ilmunud mitmetes ajakirjades ja kalendrites ning nüüdseks on poodides ka mitu Andra osalusel valminud kokaraamatut.

Enne ettevõtlusõpingutega alustamist elas Andra Tartus ning õppis bioloogiat ja arstiteadust. Pereelu viis ta aga Pärnusse tagasi ning Pärnu kolledžis alustamise aeg ühtis ka esimese lapse sünniga.

«Tundsin, et pidin ikkagi tagasi kooli minema. Mind kummitasid peas vanaema sõnad: «Õpi, Andra, õpi!». Sünnitasin kolledži esimesel semestril, aga sain eksamid ilusasti tehtud. Mul oli isegi plaan, et lõpetan nelja aasta pikkuse ülikooli kolmega ära,» meenutab naine. Peaaegu kõik ained saidki kolme aastaga tehtud, aga kui perre oli oodata teist poega, tuli ikkagi akadeemiline puhkus võtta.

Esimene laps oli justkui kogu elule uus algus. Üheskoos elukaaslasega pesa punumine ja kodus olemine andis põhjust üha enam köögis head ja paremat proovida. Lapsepõlvest oli kuidagi sisse jäänud, et laual peab olema kodune ja maitsev toit. Toidu, lapse ja kooliga tegelemise kõrvalt jäi aega ka oma toidublogi pidamiseks, mille loomisel oli suur eeskuju hea sõbranna.

Vanaema eeskujul toiduga katsetama

Andra meenutab, et vanaemaga sai alati palju toidust rääkida. Kui ta veel väike tüdruk oli, kutsus vanaema ta endale seltsi, et koos arutada, kuidas mõnele koogiretseptile oma vint juurde keerata. Sama suhtumine on ka Andrasse siiani alles jäänud.

«Mulle ei ole kunagi meeldinud täpselt retsepti järgida, ma olen alati tahtnud ise katsetada. Mingu või untsu, aga vähemalt saan tean, kas nii saab või mitte!»

Oma katsetustest kirjutamise käigus sai Andra aru, kui oluline on toidust rääkides hea maitse ka pildile saada. Siis muretses ta endale esimese korraliku fotoaparaadi ja asus toidufotograafia maailma avastama.

«See on väga suur pluss, kui retseptide autor suudab ise ka oma toidud pildile jäädvustada. See on tervik ning ajakirjadel ja ettevõtetel on nii oluliselt lihtsam töid tellida. Ja ka kokaraamatuid on nii palju lihtsam teha, kui ei ole vaja palgata eraldi fotograafi,» räägib naine.

Ilmselt just ilusate piltide pärast blogis tuli Andrale esimene toiduga seotud tööpakkumine ajakirjalt Oma Maitse. Umbes aasta hiljem kutsuti ta juba Mari ajakirja köögitoimetajaks. Uute retseptide väljamõtlemine oli selle võrra lihtsam, et alati oli ka mõni kindel teema või märksõna, millele keskenduda.

Näiteks on talle meeldinud valmistada toite, mida mäletab lapsepõlvest – selle lisamõttega, et neid saaks mugavalt valmistada 21. sajandi perenaine.  Selle viimasega seoses hakkas Andrat ennast huvitama see, millised võiksid olla need toidud, mille kohta kunagi tema lapselapsed saavad öelda, et see on nagu vanaema tehtud.

«Mina mäletan enda lapsepõlvest, et vanaema tegi jube head ahjukana, seapraadi, liharulle ja imemaitsvaid täidetud paprikaid. Ja alati, kui meil olid sünnipäevad või muud pereüritused, tellisime temalt Napoleoni tordi. Nüüd on aga aeg nii palju edasi läinud ja meie laual on palju rohkem välismaa toite,» arutleb ta.

Lisaks kindlatele teemadele ja mälestustele inspireerivad Andrat ka toidupildid ja kodumaine hooajaline tooraine. Seda enam on tal kahju sellest, et kehva mullaga Pärnu koduaias ei taha midagi kasvada ja päris oma kodune saak jääb kesiseks.

«Olen mitu aastat proovinud aeda midagi tekitada, aga seni kasvavad ainult ürdid pottide sees. Aga küll ma kunagi soetan endale suvila, kus saan kasvatada kartuleid, porgandeid ja kõike muud, mida hing ihkab!» loodab ta.

Muutuste aasta toob enda jaoks rohkem aega

«See aasta on aga minu jaoks alanud teistmoodi. Tunnen, et olen mingi sisemise muutuse äärel ja sellest tulenevalt ei taha enam toiduga nii palju tegeleda. Retseptide väljamõtlemisest on saanud pigem kohustus ja mul ei ole enam aega, et mingeid tehnikaid proovida. Toiduga peab oskama olla sõbralikes suhetes, sest kui seda on liiga palju, hakkab see mõjutama elukvaliteeti.»

Nii on ta otsustanud, et katsetab nüüd mõnda aega ainult enda jaoks ja jätab endale töösse sellised projektid, kus saab rohkem pildistada. Selline oli näiteks eelmisel aastal ilmunud raamat «Tordilõik», mille kaante vahele kogus Andra Eesti kodukondiitrite tordiretseptid ja tegemised.

Retseptid ja tegemisrõõm jäi igale kodukokale endale, Andra nautis aga seda enam mööda Eestit ringi sõitmist, kogemuste vahetamist, juttude kirjapanekut ja pildistamist.

«Mulle meeldiks väga see, et keegi teeks retseptid valmis ja mina ainult pildistaksin. Minu puhul ei tule kõne allagi, et jõuaksin päevas näiteks kümme toitu retseptide järgi valmis teha ja seda kõike veel pildistada. Alati ei tule inspiratsioon kohe peale või siis sätid toitu ühelt taldrikult teisele ja muudkui katsetad. Mõnikord võib ühe väga hea pildi tegemiseks kuluda tund aega, enne kui õige kompositsiooni kokku saab!»

Retseptide väljamõtlemisest puhkamise ajal on Andral plaanis teha suuremat tutvust hoopis tervisliku toitumisega. Eelmisel kevadel liitus ta tervislike eluviiside klubiga, kust on saanud juba palju nõuandeid, kuidas oma pere toidulaud tasakaalus hoida.

Andra naerab, et ta ei julge sel teemal väga palju sõna võtta, sest pole toitumisspetsialist – küll aga huvitaks teda sellesisuliste teadmiste omandamine. Seni, kuni see mõte ka võib-olla teostub, usaldab Andra seda, mida räägivad pädevamad inimesed ja tema enda keha.

«Meedias räägitakse viimasel ajal palju eri spetsiifilistest dieetidest – üks välistab süsivesikud, teine rasvad, kolmas lubab seitsme päevaga mitmest kilost lahti saada. Lisaks on väga päevakajalised toortoitumine, taimetoitlus, paleo-dieet jms. Võta nüüd näpust, mis õige on. Tervisliku toitumisega mitte kursis olles ehk n-ö rumal dieedi pidamine ei ole minu meelest loogiline ega ohutu – pigem olen ise tähele pannud, et vaja on tasakaalu ja järjepidevust. Nii ei hakka keha nälga kartma ega ladesta aineid, millest ta puudust on tundnud.»

Andra lisab, et mis iganes põhjusel keegi sooviks dieeti pidada – olgu selleks liigne kehakaal või nigel tervis – võiks enne konsulteerida toitumisspetsialistiga, kes annab individuaalset nõu. Netiavarustes kättesaadav info ei pea alati paika ega sobi igaühele.

Tasakaalus toit hoiab enesetunde hea

Et ära tunda, milline lahendus inimesele sobib ja milline mitte, soovitab Andra näiteks jälgida oma enesetunnet. Kas pärast mingi toidu söömist on keha väsinud ja tekivad probleemid või on hoopis parem olla kui varem. Toidulaual leiduva peale võiks mõelda igaüks, mitte ainult need, kel tervisehädad juba käes.

Kuna Andral on kaks poega, oskab ta anda soovitusi ka selleks puhuks, kui on soov laste toidulaud tervislik hoida. Põhiline nõuanne on see, et lastega peab olema kaval.

«Näiteks ei söö paljud lapsed sibulat. Kui see aga võimalikult peeneks hakkida, kaob see justkui toidu sisse ära. Samuti saab päris paljudesse toitudesse peita köögivilju – seda on eriti lihtne teha hakklihatoitude, hommikuputrude, suppide ja smuutidega,» teab ta välja tuua.

Sarnaseid nõkse on veel palju, ära tuleb tunda vaid see, kui kaugele laps lubab sellise «petmisega» minna. Ausam variant on värske juurviljad näksimiseks näiteks piparkoogivorme kasutades huvitavamaks lõigata või siis koos marjade ja puuviljadega salatitesse panna.

Muidugi sobib tervisliku toidu söömise innustamiseks ka mänguline element. Andra räägib, kuidas nende peres järgiti soovitust süüa iga päev viis peotäit puu- ja köögivilju võrdleva tabeli abil. See, kes sai oma nime alla iga tarbitud ühiku kohta midagi joonistades või kirjutades kokku viis peotäit, oligi võidumees.

«Kõige paremini toimib laste puhul aga see, kui nad saavad ise söögitegemise juures olla – siis on nad uhked, et on midagi valmis saanud ja söövad seda palju parema meelega!» kinnitab noor naine. Nii saab ühise söögivalmistamise ajal ka seletada, milleks üks või teine köögivili hea on.

Andra usub, et tänapäeval on tervislik toitumine muutumas järjest olulisemaks teemaks, sest üha enam otsivad inimesed oma tervisehädade põhjust toidulaualt. Ja õige ka, sest väga paljudele muredele leiabki lahenduse oma söömisharjumusi muutes. Aga see on väga individuaalne, sest on palju toiduaineid, mis ühele sobivad, aga teisele mitte.

«Mina leidsin näiteks, et mulle ei sobi piimatooted ja gluteen. Mul oli pidev väsimus, juba hommikul ärgates tahtsin tagasi magama minna ja ka kohv ei aidanud. Katsetasin ja kui jätsin need oma toidulaualt ära, muutus enesetunne oluliselt paremaks ja ka kehakaal langes. Ainus reegel, mis siin kehtib, on ilmselt see, et toit võiks olla tasakaalus.»


Kavala koka lihapallid

Eelmisel aastal ilmus Andra sulest raamat «Kaval kokk», mis annab juhiseid, kuidas suunata pere söömistavad tervislikele radadele. Näiteks on laste suured lemmikud lihapallid, mida saab kasutada nii pastakastmetes, suppides kui ka  pajaroogades. Hakkliha sisse saab peita köögivilju nii peeneks hakituna kui ka püreestatuna.

Kanalihapallid porgandi ja mandlitega 

Umbes 20 tk. Valmistamisaeg 20 minutit 

  • 450 g hakitud broilerikintsuliha 
  • peotäis mandleid 
  • 1 sl linaseemneid 
  • 1 suur porgand 
  • 1 küüslauguküüs 
  • soola, pipart 

Riivi porgand peenelt ja jahvata mandlid (või haki peeneks). Jahvatatult ei jää lastele hamba alla tükke, mis võivad mitte meeldida. Sega hakkliha, riivporgand, seemned ja pressitud küüslauguküüs. Maitsesta soola ja pipraga. Veereta käte vahel meelepärase suurusega pallikesed ning prae pannil või küpseta ahjus. 

Tomatised veiselihapallid kapsaga 

Umbes 20 tk. Valmistamisaeg 20 minutit 

  • 500 g veisehakkliha 
  • 3 sl tomatipastat 
  • peotäis lehtpeterselli lehti ja rukolat 
  • 75 g värsket kapsast 
  • soola, pipart 
  • 1 küüslauguküüs 

Haki kapsas, petersell ja rukola peeneks. Sega kõik komponendid omavahel, maitsesta soola ja pipraga. Veereta käte vahel meelepärase suurusega pallikesed ning prae pannil või küpseta ahjus.

Kasulike nippe: Kui teed lihapallitaigna eelmisel õhtul valmis ja lased üleöö maitsestuda, saavad pallikesed eriti maitsvad. Sügavkülmutamiseks lao pallikesed karpi üksteise kõrvale ning külmuta. Toidus kasutamiseks ei ole vaja lihapalle üles sulatada, vaid pista külmalt supi sisse või sega pajaroa hulka. Lihapallide sisse saab ka juustu ära peita! Kui tainas on valmis, lõika juust kuubikuteks. Vajuta tainas peopessa, selle keskele aseta juustukuubik ning vormi tainas palliks, nii et juust jääks palli keskmesse.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit