Mika Keränen.
FOTO: Inga Külmoja

Karjalast pärit Tartu patrioot

Vilistlane

Populaarne lastekirjanik ja TÜ keelekeskuse soome keele lektor Mika Keränen räägib puhast eesti keelt ja leiab, et Tartu on ideaalne linn, kus elada.

Mika Arto Juhani Keränen

  • Sündinud 24. novembril 1973 Soomes.
  • 1999. aastal lõpetas Tartu ülikooli eesti filoloogia erialal.
  • Avaldanud luulekogu «Tähelepanekuid noorusaastatest» ning lasteraamatud «Varastatud oranž jalgratas», «Peidetud hõbedane aardelaegas», «Vana Roosa maja» ja «Salapärane lillenäppaja» ning raamatu «Minu Supilinn».
  • Abielus, tütred Evamaria ja Emma.

Tartusse tõi Mika siit pärit Eva, kellega nad kohtusid Ida-Soomes Ilomantsi aiandustehnikumis. Lisaks ilusale Eesti tüdrukule pakkus soome noormehele huvi ka see, mida neiu rääkis. Et Tartus saab kõrgkooli tasemel aiandust õppida, aga ega heaoluühiskonnas kasvanud soomlane ju naabrite juures hakkama ei saaks.

Natuke trotsi ning palju huvi ja armastust ongi see, miks Põhja-Karjalast pärit Mika koos Evaga Tartusse tuli. Alguses tollasesse põllumajandusülikooli metsandust õppima, üsna pea sai aga selgeks, et kohalik keel on puudest põnevam.

«Esimese aasta jooksul tekkis mul suur huvi eesti keele vastu ja otsustasingi, et hakkan Tartu ülikoolis eesti keelt ja soome-ugri keeli õppima,» meenutab 1990. aastal TÜ eesti filoloogina lõpetanud mees.

Eestlastega köögis

Mika ülikooliajal polnud Tartus väga palju võimalusi praeguses mõttes aktiivset tudengielu elada. Kinos ei olnud suurt midagi vaadata ning kuigi linnas olid mõned head õllekad nagu Humal ja peagi avati ka Zavood, veetis noormees lärmakate peokohtade asemel aega pigem sõprade köökides.

«See, et meelelahutuse haarmed veel siia ei ulatunud, sobis mulle tegelikult väga hästi,» tunnistab Mika. See tekitas õppimiseks väga hea keskkonna ja tegi Tartust ideaalse ülikoolilinna. Soomes ei olnud Mika enda mäletamist mööda väga tubli õpilane, Eestis hakkas akadeemiline elu talle aga meeldima.

Igaöisest linnamelust loobumises mängis olulist rolli ka see, et juba alates 1994. aasta novembrist oli mees ka pereisa. Tollal polnudki haruldane, et paljudel tudengitel olid ülikooli ajal ka lapsed. Nii oli loomulik seegi, et suheldi enamasti teiste tudengiperedega ning põhilisteks istumiskohtadeks said õhtuti sõprade köögid, kust jutukõmin lastetuppa ei kostunud.

Mika meenutab, et kuigi ta õppis eesti keelt võõrkeelena, käis ta läbi põhiliselt eestlastest folkloristidega. «Mind ennast see eriala väga ei tõmmanud, aga õppisime samas osakonnas koos soome-ugri keeli. Ma ei kuulunud ka soome tudengite korporatsiooni, Fraternitas Fennica loodi alles siis kui minul oli kindel sõpruskond juba olemas,» räägib mees.

Tuli ta ju Tartusse õppima enne seda, kui linnast sai soomlaste hulgas populaarne sihtkoht. Kui Mika ülikooliajal õppis EPA-s näiteks viis soome tüdrukut loomaarstiks, siis sel aastal olevat neid Maaülikoolis juba ainuüksi esimesel kursusel 20.

«Tartu on tänapäeval heas mõttes klassikaline iga noore teadlase unistuste linn, kompaktne ja ilus. Aga mitte ainus linn siin piirkonnas, kus on hea õppida. Me peaksime rohkem teadvustama oma asukohta Põhja-Euroopas ja ka laiemalt,» tunneb Mika ikkagi välisüliõpilaste siia meelitamise üle muret.

Tema hinnangul on paljudel varem välisüliõpilaste seas populaarsetel erialadel nüüd vähem välistudengeid. Tartu suguse väikese ülikoolilinna jaoks saab maailma mastaabis olla rahvusvahelistumine ainus konkurentsitegur.

«Ja ma ei mõtle sellega, et peaks inglise keelele üle minema või messidel rohkem promo tegema – tuleb lihtsalt nende välisüliõpilaste eest rohkem hoolitseda, kes meil siin on,» kinnitab Mika. Eestlased pole ju ainsad esmapilgul kinnised inimesed. Ka soomlased ja teiste rahvuste esindajad ootavad, et neid kuhugi kutsutakse.

Näiteks saaks avatust ja soojust näidata nukralt üksi istuvale välistudengile. Mine räägi temaga, kutsu ta kuhugi, innustab Mika. Kui kutset vastu ei võeta, ei saa midagi teha, aga tuleks mõelda rohkem sellele, et välisüliõpilased ei veedaks vaid üksteisega aega, vaid leiaks ka kohalikke sõpru ja tuttavaid.

Nende kaudu jõuaks siis teisteni info mitte ainult headest õppimisvõimalustest Tartus, vaid ka toredatest kohalikest. Ehk jääb siis ka pärast ülikooli siia rohkem võõramaalasi.

«Ma julgen väita, et välismaa inimeste jaoks ei ole palganumber kõige olulisem. Peaasi on ju see, et kohapeal hakkama saaks. Nii et kui saad oma asjadega hakkama ka pärast ülikooli ning samal ajal on ümberringi tore ja huvitav, siis ei näe ma ühtegi põhjust, miks Tartu ülikool ei võiks mitmetel erialadel tõmmata siia üliõpilasi absoluutselt igalt poolt!»

Kohalik kirjanik

Mika arvates on igas õiges ülikoolilinnas avatuse aura ning et avatust pole kunagi liiga palju, tuleb ka selle poole igavesti püüelda. Kindlasti on just avatus ka üks osa sellest poeetilisest Tartu vaimust, mida paljud kirjanikud ja luuletajad on püüdnud tabada.

Praegu teatakse ka teda ennast eelkõige kirjanikuna. Mika sulest on ilmunud mitmed lastekrimkad ning hiljuti ka Petrone Prindi sarjas avaldatud «Minu Supilinn». Mees hakkaski tõsisemalt kirjandusega tegelema alles Tartusse tulles. Ja algusest peale eesti keeles.

«Minu kursusel kirjutas suur osa eesti filolooge kas sahtlisse või ka avaldas oma tekste. Teiste kirjutistest rääkides tekkis ka ise tahtmine midagi ära teha, tundus iseenesestmõistetav, et eesti keeles,» meenutab ta.

Mika alustas kõigepealt koomiksitega. Kuna keel oli tema jaoks nende kõige põnevam osa, kadusid aegamööda pildid ja jäid alles sõnad. Kui Tartu noorte autorite koondis NAK 1997. aastal taasasutati, oli kohal ka noor soomlane. Seda nii taasasutamise koosolekul kui ka NAK-laste luuleõhtutel enda tekstidega esinemas.

Mees seletab, et ei ole osanud ennast kunagi luuletajaks pidada. Tema naiivsevõitu tekstide peale küll muiati mõnusalt, aga sõbrad Contra, Aapo Ilves, Olavi Ruitlane ja Veiko Märka meelitasid publikult välja suisa naeruröögatusi ja eufooriat.

Ühel hetkel avastas Mika, et kirjutab hoopis oma esimest lasteraamatut. Esimesele järgnes teine ja iga uue looga kasvas ka publiku huvi. Luuletuste kirjutamisele ta isegi enam ei mõelnud. «Vahetasin instrumenti: nagu oleksin alustanud elektrikitarriga, aga läksin üle näiteks trummidele,» muigab ta.

Oma õige niši leidmises peab mees tänama tütreid, eelkõige vanemat Evamariat, kellele loetud muinasjutud otsa said ja isa pidi ise lugusid välja mõtlema hakkama.

«Ma arvan, et on palju isasid ja emasid, kes ise lastele jutte välja mõtlevad – iseasi, kes läheb nii kaugele, et mõtleb neid trükkida lasta,» arvab Mika. Tema soovitaks kõigil sellistel vanematel jätta oma kinnisvaramaakleri või pankuri amet ja hoopis lastekirjanikuks hakata. See pakub kindlasti palju rohkem rõõmu.

Lastele kirjutamine on Mika sõnul põnev ja suur väljakutse: kirjutades tuleb kogu aeg mõelda, et jutt igavaks ei kisuks. Kui lugu edasi ei liigu, kaotab huvi ka laps ja seega tuleb kogu aeg põnevust üleval hoida.

Mika ei tunne, et peaks täiskasvanutele kirjutama. «Mulle meeldib välja mõelda lugusid, kus seiklevad lapsed. Neile on lubatud puude otsas ronimine, igasugune turnimine, seiklused. Täiskasvanute maailma tõsiseid muresid ma kirja panna ei taha,» ütleb mees, kellel on põhimõte kirjutada ainult niisuguseid asju, mis oleksid väga vahvad, lõbusad ja pakuks inimestele rõõmu.

Kuigi «Minu Supilinn» ei ole lasteraamat, on ka see väikestviisi Mika lasteraamatutele taustaks kirjutatud – seiklevad ju tema krimilugude tegelased samuti Supilinna tänavatel ja hoovides. Selles raamatus sai Mika arutleda nende väärtuste üle, mis tema jaoks Supilinna oluliseks teevad: hipilikkus, boheemlus, vanade aegade ja asjade väärtustamine.

Ametnikust õpetajaks

«Ma loodan, et need väärtused on ka mu lasteraamatutes kuskil allhoovustes olemas. Õnn ei peitu ju rahas, vaid ka lihtsalt selles, et elad kohas, mis sulle meeldib ja teed tööd, mida armastad. Minu jaoks on alati näiteks õpetaja olnud inimesena palju rohkem väärt kui miljonär,» seletab kirjanik.

Võib-olla just seepärast on ka Mikast saanud mitmes mõttes õpetaja. Alates eelmisest sügisest töötab ta Tartu ülikooli keelekeskuses soome keele õpetajana ja on vabal ajal ka jalgpallitreener.

Veel enne ülikooli õpetajana tagasipöördumist töötas mees haridus- ja teadusministeeriumis välissuhete talituse nõunikuna. Tartu ülikoolist pöörduti tema poole palvega soovitada keelekeskusesse mõnd soome keele õpetajat. Kuna suurem osa Mika soomlastest sõpru oli juba keeleõpetajana hõivatud, otsustas ta ise põnevat ametit proovida.

«Alustasin eelmisel aastal kahe rühmaga, et vaadata, kuidas see õpetamine üldse välja kukub. Mulle meeldis ja kuna tundus, et ka tudengitele, võtsin sel aastal rohkem gruppe juurde,» ilmub mehe näole lai naeratus.

Mikat innustavad motiveeritud õppurid, kes oma huviga soome keele vastu ka teda üha uuesti nakatavad, et suurema õhinaga soome keele ja kultuuri kohta teadmisi jagada. Kuna eesti ja soome keel on paljus väga sarnased, pakuvad keeletunnid mõlemale poolele mõlema keele kohta uusi avastusi.

Nii nagu Mika omal ajal Tartus eesti keelt õppides, avastavad nüüd tema õpilased sarnaseid sõnalõppe ja reegleid. Sugulaskeele õppimine õpetab ja tuletab meelde võrratult palju enda emakeele kohta ja paneb nii oma keelt ja kultuuri kui ka iseennast uues valguses nägema. Õpetaja enda jaoks on eesti ja soome keel juba ühe ja sama keele eri murded.

«Kuna keeleõpe on väga praktiline, peab see ka väga lõbus olema – ja see ei ole liialdus!» teab ta. Võõra keele õppimine selle keelekeskkonnast eemal peab olema väga põnev ja haarav, seega peavad keeletunnid õpilaste huvi üleval hoidmiseks ka väga lahedad olema. Mika püüabki seepärast iga loengu ajaks tekitada tunde, nagu oldaks Soomes mõnel reisil.

Õpetajaamet sobib tema kinnitusel ka kirjutamisega palju paremini kui endine ametnikutöö. Kui varem sõltus Mika täiesti bürokraatiast, mingite ürituste ja asendamiste kalendrist, siis nüüd on tal kindlalt iga reede vaba. Kui teda nüüd mõnele kirjandusüritusele rääkima kutsutakse, leiab selle jaoks aega.

Praegugi mõlgutab mees uue lasteraamatu mõtteid. Kui novembri lõpuks keeleloengud läbi saavad, sõidab Mika kolmeks nädalaks Itaaliasse, et rahus kirjutamisega tegeleda. Kuigi tema peatuspaik asub Roomast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel, on mees endale lubanud, et ei kavatse kordagi pealinna minna.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Mika neli aastat Helsingis, ning teab pärast seda kindlalt, et suurlinnad teda ei tõmba. «Tundsin, kuidas bussides loksumine mu aega raiskab ja kuna kõik töökaaslased elasid kaugel linna eri nurkades, oli juhuslike kohtumiste rõõmu väga vähe,» meenutab ta ja lisab, et Tartus on elamine on tema jaoks kordades huvitavam ja mõnusam.

«Mina olen öelnud «meie» oma esimesest Tartu sügisest saadik. Tartlaseks ei pea minu meelest sündima, nii kihvtis linnas võib selleks lihtsalt hakata!»

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit