Eesti alpinistid Tartu ülikooli mäe tipus.
FOTO: Andres Hiiemäe

Ülikooli mäetipu vallutuse raske tee

Reisikiri

On 13. detsembri õhtu 2011. aastal, Eesti Rahva Muuseumis on äsja lõppenud Riho Västriku dokumentaalfilmi «Teekond Araratile» esilinastus ning käib filmijärgne värvikas arutelu. Ühel hetkel olen vestlusringis Tartu ülikooli rektori Alar Karise ning Eesti alpinismilegendide Jaan Künnapi ja Kalev Muruga. Ei aimanud ma siis, et lasksin end kaasvestlejatel mässida millessegi, mis röövis hingerahu järgnevaks 212 päevaks ja ööks. Just nii palju aega jäi Tartu ülikooli nimelise mäetipu vallutuse väljasõiduni.

Tartu ülikooli mäetipu vallutamine

Tartu ülikooli nimeline mäetipp (6350 m) asub Kesk-Pamiiri mäestikus Tadžikistanis.

Tipu vallutamise meeskond oli 10-liikmeline, rühmajuht Andres Hiiemäe. Liikmed: Erik Jaaniso, Marko Aasa, Priit Rooden, Merili Simmer, Kristjan-Erik Suurväli, Tõnu Põld, Priit Simson, Priit Joosu, Sven Oja.

Tipp otsustati taas vallutada Tartu ülikooli 380. aastapäeva auks.

Ekspeditsioon kestis 34 päeva (12. juuli – 14. august 2012). Tipp vallutati 31. juulil kell 12.25 kohaliku aja järgi.

Ekspeditsiooni toetasid Tartu ülikool, TÜ akadeemiline spordiklubi, varustusega abistasid Matkamaailm, Matkasport, Freesport, Alpinest ja alpiklubi Firn. Nõu ja jõuga toetasid välisministeerium, TÜ kliinikum ja Katrin Sipelgas.

1982. aastal Tartu ülikooli 350. aastapäeva tähistamiseks toimunud ekspeditsioon tõusis tol ajal kõrgeimale seni vallutamata mäetipule Nõukogude Liidu territooriumil. Nendele 24 ekspeditsioonil osalenule võlgneme põhjuse, mis liitis 30 aastat hiljem taas alpinistid Eesti eri paigust, et korrata tolleaegset tõusu. Tõusu raskusastet iseloomustavad mäe eraldatus, raske ligipääsetavus, ekspeditsiooni autonoomsus ning soliidne mäekõrgus.

Vestlused mäe esmavallutajatega andsid meile esmase ettekujutuse ettevõtmise mastaapsusest: ettevalmistust alustati toona mitu aastat varem, kandidaadid läbisid põhjaliku ettevalmistustsükli, lahendada tuli logistika keerukus, varustuse küsimus, raskused mäele lähenemisel, planeeritud ajagraafiku lõhkiminek jpm. Esmavallutajad olid karastunud ja kogenud.

Leidsime end paljuski võrreldamatust olukorrast, kus kogu ettevalmistus tuli mahutada nappide kuude sisse teadmises, et sobivaim aeg Pamiiris mägesid ronida on juuli keskpaigast augusti keskpaigani. Sellest saigi meie edasise ettevalmistuse kindel verstapost.

Algus oli keeruline, kuna küsimusi oli palju. Aeg, ruum ja olud olid nende 30 aastaga samuti märkimisväärselt muutunud, seepärast polnud võimalik kõike varasemat üle võtta. Õnneks olid esmavallutajad abivalmid oma kogemusi jagama, samuti hakkas ettevõtmisest huvituma mitmeid kõrgtõuse varemgi organiseerinud tallinlane Kristjan-Erik Suurväli, kellega kahasse lasus meil ekspeditsiooni korralduse põhiraskus.

Küsimusi jagus endiselt: kui pikalt ettevõtmine kulgeb, kui suur on rühm, kes on liikmed, kuidas organiseerida viisad, load, kindlustus, logistika kohale ja kohapeal, milline varustus on vajalik, kust hankida oludele sobilik varustus, kuidas jõuda mäeni, kuidas saada kokku eelarve, milline on sobilik toidumenüü jne. Sajad pisidetailid kerkisid esile jooksvalt.

Lisaks korralduslikule poolele tuli aga leida aega füüsiliseks ettevalmistuseks: nädalavahetustel matkad, ronimised jääl ja looduslikel kaljudel, treeningud raskendatud tingimustes (nt kummide vedamine, ligi 35-kilogrammise seljakotiga Eesti mäenõlvadel rassimine), osavõtt päästetööde, matkatehnika ja alpinismitehnika võistlustest, pikad jooksud, rohkelt treeningseintel läbitud kilomeetreid jne. Vajalik füüsiline vorm ning oskused ja teadmised olid kõigil varasemalt olemas.

Ekspeditsioon sõltus oluliselt logistikaplaani õnnestumisest. Esmalt lendasime Tallinnast Peterburi ja seal mõnetunnise ooteaja järel Tadžikistani pealinna Dušanbesse. Veel enne Tallinna lennujaamas lennukile jõudmist põrkusime esimestele takistustele: tekkisid sekeldused ekspeditsiooni 160 kilogrammise lisapagasiga, sest selgus, et meie kogu meie pagas lennuki peale ei mahugi. Õnneks organiseeriti see teise lennukiga operatiivselt meile järele, nii et Peterburis järgmist lendu oodates saime siiski kogu pagasi kätte. Kui Dušanbe lennujaamas kogu pagasi öösel kella poole nelja paiku taas oma valdusse saime, oli kergendus suur, sest õnnestumiseks nii vajalik varustus oli taas meie kontrolli all.

Pärast Dušanbes veedetud turu- ja ostlemise päeva laadisime järgmisel hommikul varustuse kolmele maastikuautole, mis järgneva kolme päeva jooksul transportisid meid mäest lähima teeotsani. Kolmanda sõidupäeva keskpäeval hakkasid aga autojuhid ootamatult streikima ning keeldusid meid varem kokkulepitud asukohast 50 km kaugusele sõidutamast, viidates ohtlikule ja olematule teele. Neljatunnisest veenmisest tulu ei tõusnud ning nii olimegi sunnitud keset kivivälja asjad autodelt maha tõstma. Siiski aitasid autojuhid kaubelda meil lähimast külast eeslid, kes järelejäänud teelõiguks raske kandami (ligi 600 kg varustust) enda peale võtsid. Ajaliselt olime planeeritust kaks päeva maas.

Tadžikistanis, Kok-Jaris ootasid meid järgmised eeslimehed. Edasi jätkus vaid mägimaastik. Poolteist päeva said nad meid aidata, seejärel muutusid mägijõed ka kohalikele ületamatuteks. Jäime meid peatanud jõe äärde laagrisse, 3667 meetri kõrgusel üle merepinna. Seljakotid vajasid ümberpakkimist ja varustus rühmaliikmete vahel laiali jagamist. Edasi olime omapäi.

Järgmisel hommikul oli liustikest toituva jõe veetase madalam ja saime jõest enam-vähem ohutult läbi. Jõeületuseks olid meil siiski julgestusköied küljes, sest kui mägijõe vool oleks meist võitu saanud, oleksid kaaslased abivajaja kaldale tagasi tõmmanud. Teisel pool jõge jätsime osa varustusest ajutiselt maha ning liikusime edasi hädavajaliku varustusega. Päeva lõpuks leidsime sobiva paiga baaslaagriks otse Tanõmas II liustiku jalamil 3851 meetri kõrgusel. Järgmisel päeval tõime ülejäänud varustuse ära.

Järgmine jõgi oli viimane, mis lahutas meid tõusust Tanõmas II liustikule, mille teises otsas paiknebki Tartu ülikooli mäetipp. Linnulennult oli mäeni jäänud vaid ligi 12 km, ent selle jalamini jõudsime alles nädala pärast. Edasi hakkasime kiiresti kõrgust võtma, samas muutus ka reljeef järjest raskemaks, algul võtsid hoogu maha rusunõlvad, seejärel liustiku külgmoreen, liustikul võimsate jäämurdude labürindis läbipääsutee leidmine, lõpuosas lumega kaetud liustikuosa, mis varjab enda all salakavalaid jääpragusid, samuti tuli jälgida organismi aklimatiseerumist kõrgusega.

Ekspeditsiooni 18. päeval jõudsime lõpuks eesmärgiks olnud mäe jalamile, 5669 m kõrgusele. Tipu vallutasime kahe järgmise päevaga. Tipupäeval oli päikseline, aga tuuline ilm. Tipust leidsime sinna 30 aastat tagasi jäetud esemed: tipuplaadi, selle kõrvale kividest laotud tiputuurist aga tipukirjad, ülikooli tekli ja alpiklubi Firn embleemi. Need võtsime kaasa ning asemele jätsime tänapäevase ülikooli lipu, tekli, sõrmuse ning tipukirja.

Laskumisel, 4900 meetri kõrgusel juhtus rühmaliikme Priit Roodeniga õnnetus ning ta murdis jalaluu. Võtsime ühendust kontaktisikuga Eestis, edasine päästeoperatsiooni korraldamine jäi suuresti tema õlgadele. Ühendust hoidsime satelliittelefoni vahendusel. Lisaks konsulteerime oma olukorra üle nii TÜ kliinikumi arstidega kui ka teaduste akadeemia presidendi Richard Villemsiga, kes 30 aastat tagasi samas kohas sarnast olukorda lahendas, olles tollase ekspeditsiooni arst.

Tassime Priitu kaks ja pool päeva, see tähendab, et lisaks ligi 30 kg kaaluvatele seljakottidele igaühe seljas vedasime neljaste vahetustega ligi 90 kg kaaluvat kannatanut. Alguses liustikul lõhede vahel laveerides, seejärel pikkadel, järskudel rusunõlvadel üles-alla, kuni saabusime kopterile sobivasse paika ligi 4200 m kõrgusel, et Priit peale võtta.

Tagasiteel tekkis pingeline olukord Khorogi linnas, kus tõkestati meie teed tagasi Dušanbesse, ent seegi lahenes ning tagasi Eestisse jõudsime 14. augustil.

Andres Hiiemäe

alpinismiekspeditsiooni juht TÜ nimelisele mäetipule

Jaga artiklit