Karl Ristikivi.
FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Karl Ristikivi Eestimaa Arkaadia-teedest

Ajalugu

Mitu Arkaadiat oli kirjanik Karl Ristikivil (16. oktoober 1912 – 19. juuli 1977) enne, kui ta jõudis oma päris Arkaaadia-maadele lõunamerede äärde?

Me valime ise oma tee hoopis harvemini kui arvame. Valikuvõimalused, mida meile iga päev pakutakse /.../, loovad kergesti illusiooni, nagu oleksime oma soovide peremehed ka olulisemates situatsioonides.
«Kuidas ma sattusin Veljestosse»

Tõesti, halb peab olema maailma lugu, kui ühe õige asja nimel teist tuleb jalgadega tallata.
«Põlev lipp»

Ükski, kes õlipuu istutab, ei looda sellest vilja endale või oma lastele, vaid alles neljandale põlvele.
«Viimne linn»

Paljud inimesed annavad meelsamini teistele andeks kõik kuriteod, kui selle, et keegi on neist parem ja suursugusem.
«Surma ratsanikud»

Me näeme ainult seda, mis on olnud, aga mitte seda, mis on tulemas.
«Surma ratsanikud»

Miski ei tiivusta uurijaid rohkem kui võimalus teise töötulemusi ümber lükata.
«Imede saar»

Mõnikord näeme ainult väikest osa, ja oleme siis valmis kogu tõde uskuma.
«Imede saar»

See, mida nimetame olevikuks, on ju ainult üks lühike silmapilk minevikuga ja tulevikuga võrreldes.
«Imede saar»

Aga kui me alati mõtleme sellele, mis tuleb, ei saa me kunagi õiget rõõmu tunda.
«Mõrsjalinik»

Naised teevad liivaterast mäe.
«Nõiduse õpilane»

On mõndagi, millest ilmajäämine meid palju rohkem häirib teiste kui iseenda pärast.
«Hingede öö»

Lapsepõlve Läänemaad, õpi-, töö- ja kirjutamiseaja Tallinna ning Tartut võiks kujutleda tema Arkaadia-teedeks küll, mis sest, et need niipea igatsustemaailma ei viinud. Kas noormees tajuski täpsemalt, mis idüllid seal kaugel ees võivad oodata ja kas sinna üldse on võimalik jõuda? Luuletusest «Meie juured ei ole lapsepõlves» loeme, et «meie juured on igas paigas, kust me kunagi mööda käinud». Võib-olla kinnitavad need read ka Ristikivi Arkaadia-teede paljusust. Samas on Ristikivi Arkaadia-tee ka üksiku, isamaatu inimese kulg, nagu laulis 1960. aastate lõpus kuulsaks tema luuleread: «Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas» Tõnu Tepandi.

Tallinna

Kirjanik on meenutanud seda kui midagi ettekavatsetut seoses oma rändudega Vahemeremaadele ja romaanide tegevuskohtadesse. Varbla algkooli poiss luges kõike kättesaadavat ja püüdis ka ise midagi paberile sepitseda. Parimate tulemustega kooli lõpetanul soovitati edasi õppida ja selleks tuli rühmata emal ning suviti tal endalgi. Ühe kirjaniku noorusest polekski tarvidust pikalt kirjutada, kui see kõik poleks nii sügavalt tema loomingut mõjutanud. Nagu näiteks kuulsat Tallinna-triloogiat, mille kirjutas Ristikivi üliõpilaspõlves 26–30-aastasena.Kuigi saunas sünnitati vanasti talulapsigi, siis saunas sündimine otsekui kinnitas mõisa karjanaise vallaslapse staatust. Lapseeas rändas tulevane kirjanik emaga talust tallu küll sugulaste, küll võõraste juurde ning enne, kui mõni kehv Läänemaa paik või mereäär koduseks sai, tuli taas edasi minna. Teatavat tõrjutuse tunnet tajuv poiss sukeldus kooliajal jutustuste maailma, leides ajakirjast Laste Rõõm igatsust tekitava loo «Maa, kus palmid kasvavad».

Kui julgeda pidada üheks esimeseks Arkaadiaks tädi väikest talu, kus ta mereranna avastas, lautri kirjudest kividest ehitas, esimest vesikaart nägi, siis teiseks oleks kindlasti Tallinn. Lageda ja niiske Läänemaa lähedust on tunda geograafiharidusega Ristikivil koguteoses «Meie maa», kus lapsepõlveväljade kirjeldus eristub tunduvalt teistest tekstidest. Ka mitmed romaanide tegelased on ikka Läänemaalt pärit.

15-aastasena pealinna poeglaste kaubanduskooli õpilaseks läinuna ahmis ta igapäevasel kooliteel hansalinna iidset hingust. Suur lugemus, filmid, raamatukogud, jooksupoisi ja müüjaamet, elu töölisperes, kus teda kasulapseks peeti, ajendasid tundlikku Ristikivi end kirjasõnas väljendama. Edukalt lõpetas ta kaubanduskooli ja ühe aastaga Tallinna kolledži gümnaasiumi humanitaarharu. 1930. aastail hakkas pealinna väljaannetes ilmuma Ristikivi nn eelkirjandus – põhiliselt raha pärast kirjutatud ajaviitelood. Kuid harjutamine teeb meistriks ja 1935. aastal sai jutustus «Lendav maailm» Looduse noorsookirjanduse võistlusel esimese auhinna. Järgmisel aastal esitatud jutud pälvisid nii esimese kui ka teise auhinna. Lasteraamatud viisid esimese noorsooromaani, ulmelise «Viikingite jälgedeni».

Tartusse

Andeka ja sihikindla noormehe ülikooli astumine 1936. aastal saigi teoks tänu nendele auhindadele. Romaaniauhind kindlustas vähesega harjunud noormehele aastase tudengielu. Õppemaksu maksis ta vaid kahel esimesel semestril, edaspidi oli hästi edasijõudnud Ristikivi sellest vabastatud. Ta oleks soovinud õppida ajalugu, kirjandust ja keeli, kuid 1936. aastal ta filosoofiateaduskonda enam ei pääsenud ja temast sai hoopis matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilane, kes valis oma aineks geograafia. Filosoofiateaduskonnas haris ta ennast aga ladina ja prantsuse keeles, esteetikas ja stilistikas.

Arvo Mägi kirjutab Ristikivi monograafias, kuidas Tartu oli palju tugevamalt «kastidesse» jagunenud kui Tallinn, kus peamiseks «väärtusmõõdupuuks» oli palga suurus või kapitali hulk. «Tartu elanikud jagunevad enne kõike akadeemilisteks ja mitteakadeemilisteks, esimesed omakorda korporantideks ja seltsimeesteks, akadeemiliste intiimorganisatsioonide kas peakattevärvidega või ka ainult sõrmustega tähistatud klubiliikmeiks.» Ristikivist sai ühe vabameelseima üliõpilasseltsi Veljesto liige.

Veljestoga olid liitunud paljud tollase vaimse eliidi moodustanud filosoofiateaduskonna õppejõud, kirjandusliku rühmituse «Arbujate» liikmed jpt. Veljesto tegevus ei piirdunud seltsi siseelu kultuuriüritustega, vaid oli tuntud ka demokraatia avaliku kaitsjana. See ilmneb ka 1940. aastal seltsi 20. aastapäevaks ilmunud kogumikus «Võim ja vaim», kus Ristikivil ilmub mitmekihiline novell «Klaassilmadega Kristus». Neis väikerahva paarikümneaastase iseolemise lõpu eelõhtul trükist tulnud artiklites nähtub selgesti olukorra mõistmine kahe suurriigi haardes. Ristikivi oli kogumiku toimetuse liige, seltsi juhatuse liige ning viimane esimees. Üliõpilasorganisatsioonide elu jõuab vähehaaval  ka tema esimestesse romaanidesse, mis Ristikivi kohe tuntuks tegid.

Romaanidesse

Paljassaare töölispere ärklikambris valmisid Ristikivil põhiselt suvekuudel romaanid «Tuli ja raud» (1938), «Õige mehe koda» (1940, toimetuse soovitusel pealkiri «Võõras majas»), «Rohtaed» (1942). Looduse romaanivõistlusel esimese koha saanud «Tule ja raua» autoriks ei osanud žürii sugugi nii noort autorit arvata. Haaravaks teeb nende raamatute puhul kehvadest oludest linna tulnud inimeste kujutamine heas ja halvas mitte näpuga näitamise, autori pealesurutud hinnangu, vaid kaasaelavate dialoogide ning kirjeldustes ajastutruu olustiku kaudu. Pole ime, et Tammsaare tunnustas «Tule ja raua» raamatu autori stiili ja psühholoogilisi võimeid Rahvalehe avalikus kirjas, arvates, et Ristikivist võiks saada tema järglane.

Esimese romaani töölispere, teise kaupmehe, kolmanda õpetaja arenguromaanide kõrval on need niisama hästi ka Tallinna linna arengu romaanid. Eriti «Õige mehe koda», kus tahaks koos tegelastega mööda eestlaste majadega täituvat Lambapea tänavat astuda. Üksikisikute kaudu näeme panoraampilti eesti rahva oma riigini jõudmisest. Mitme põlvkonna lugudes sirguvad agulitõusikud, väikekodanlus, haritlased, kuid autor ei pea määravaks nende klassikuuluvust, vaid olemust, moraalsust. Tippujõudjaid neist ei saa, inimhing on keeruline ja tihti satutakse materiaalsesse või vaimsesse pankrotti.

Ehedad tegelased ja miljöö jõudsid romaanidesse tänu autori enda kogetule. «Tule ja raua» üheks tõukejõuks olid Ristikivi enda ütluste järgi August Jakobsoni ebatruud tööliskujud. Tudengielu tundes ei puudunud neis raamatuis suurkooli jõudnud eestlased. Näiteks «Rohtaia» Liina Kilimit oli esimeste kodumaa tütarde hulgas, kes läks ülikooli. Kolmas romaan erineb eelmisest sümbolismisugemete poolest, kus on ära tunda autori osalust, rääkimata vanade keelte õpetaja Arkaadia-igatsusest, üksindusetundest. Üksiku ja  kinnisena tunnevad end mitmed tegelaskujud. Sellisena tundis end sageli Ristikivigi. Ühes kirjandusliku päeviku kirjas juba surnud emale on Ristikivi maininud mõlema kurvameelsust. «Ma arvan, et tean, millest see kurbus – Sa olid üksi. Niisama nagu mina /.../. Minul on see minus endas, ma ei pääse sellest.» Kuid Tartu-aeg oli tema elus ka kõige seltskondlikum, kirjum ja õnnelikum, nagu ta on ise märkinud. Suuremas seltskonnas nähti teda tasakaalukana, pigem kuulaja kui rääkijana, kuid kitsamas ringis, just Veljestos, olnud Ristikivi teravmeelne, särav ja populaarne.

Kirjutamine oli küll suur väljendustung, kuid sugugi vähe tähtis polnud sellest saadav raha, millest pidi elatuma. Igapäevakulusid aitas katta ka ülikoolist teenitu. 1940. aastal sai Ristikivist professor Teodor Lippmaa abiline Eesti taimestikukaardi koostamisel loodusuurijate seltsi palgal. 1941 töötas ta botaanika kateedri laborandina taimestikukaardi koostamisel. Ühest kirjast on lugeda: «Nüüd ma töötan oma pärisalal – geograafias. On üks Tartu linna uurimise toimkond, mis uurib sõja mõjuavaldusi Tartus, ja seal on minulgi praegu oma ülesanne». Geograafia instituudis osales ta rahvastiku- ja majandusgeograafiliste kaartide koostamisel. Postimehele valmistas Ristikivi nn sõjateatri kaarte. Lõputööks oli «Tartu rahvastiku tihedus ja elamistihedus Tartus 1940. a». 1942. aasta algul anti talle ajutine tunnistus cum laude lõpetamise kohta. Viimaseks ametiks ülikoolis jäi majandusgeograafia instituudi ajutine abiassistendi koht. Võib-olla oleks Ristikivist saanud edukas teadustöötajagi. Oma õppejõu, rektor Edgar Kantiga kõneldi juba magistritöö teemadest. Geograafiharidus tuli aga igati kasuks, see aitas algul Rootsis tööd leida. Nähtavasti on see mõjutanud ka tema loomingu ja paljude reiside areaale.

Rootsi

Esialgu otsustas ta aga «reisida» Pihkvamaile Saksa sõjaväeteenistuse politseipataljoni staabikirjutajaks. Tartugi polnud enam rahulik paik. 1943. aasta 27. jaanuaril möödus Ristikivist Nõukogude lennuki pomm nelja meetri kauguselt, kui ta rääkis telefoniga oma töökohas Rüütli ja Laia tänava nurgamajas. Pomm ei lõhkenud, see kukkus maja keldrisse. Samal rünnakul hukkus botaanikaaias professor Lippmaa koos naise ja tütrega. Aprillis peatati ülikoolis kõik uuringud teemadel, mida ei loetud sõjaliselt tähtsaks ja nii olid töötamisvõimalused lõppenud. Sõbrad on näinud Ristikivi puhkusele tulnuna küllaltki rusutuna ning pole ime, et temagi otsustas 1943. aasta sügisel Soome põgeneda. Ta sai tööd Eesti Büroos, kus pidas Soome jõudnud eestlaste kartoteeki, kuid suutis alustada ka romaani «Kõik mis kunagi oli».

Järgnesid põgenikelaager Rootsis, töö- ja elukoha otsingud. Esiotsa sai Ristikivist Uppsala ülikooli geograafiainstituudi arhiivitööline. Ilmusid mõned artiklid ja lühijutud, kuid põhijõud läks mainitud romaanile, mis ilmus 1946. aastal ja järgmisel aastal ilmunud raamatule «Ei juhtunud midagi».

Tegelaste elu kujutamine 1939. aasta paari suvekuu jooksul on vaba propagandistlikust suunanäitamisest, kuid sisse on tulnud autori seisukohavõtud. Veel ei aimata enda ja oma riigi saatust. Vahemäng 1939. aasta sügisest 1940. aasta kevadeni raamatus «Ei juhtunud midagi» pole samuti otseselt poliitiline teos, kuid tegelaste kaudu on mõista väikerahva vabariigis toimuvast, aimdused viivad eelseisvani.

Selliseid romaane ei kirjuta Ristikivi enam kunagi. Peagi oli ka selge, et Eestimaa Arkaadia-teed jäävadki lähimineviku mälestustesse. Kuue aasta jooksul ei ilmu Ristikivi sulest ühtegi romaani, ainult arvustusi ja luuletusi. 1954. aastal tuli trükist tema subjektiivne esseistlik «Eesti kirjanduse lugu». Oma rutiinse rütmi saavutas ka igapäevane elu – Ristikivist sai eluaegne ametnik algul Stockholmi kindlustusasutuses, seejärel haigekassas.

Arkaadiasse

Murranguliseks kujunes 1953. aastal ilmunud isiklikust kriisist laetud modernistlik «Hingede öö». Kirjandusteadlase ja Ristikivi ühe põhiuurija Janika Kronbergi hinnangul põimitakse järgmistes ajaloofilosoofilistes romaanides, kirjaniku loomingu pärisosas, Euroopa ajalugu ja isikud legendidega. Need üha enam hirmu, depressiivsust, haigusi ja kodutust tundva kirjaniku romaanid kõnetasid lugejaid oma sügavusega. Suures osas toimub tegevus Vahemeremaades, Ristikivi Arkaadia-teedel Hispaanias, Itaalias ja Kreekas, kuhu kulgesid tema sagedased puhkusereisid.

Ristikivi looming on mitmežanriline. Osasid kõnetavad kõige enam Tallinna-triloogia ja kaks järgnenud sõjaeelse sisuga romaani. Need kätkevad eneses nii palju Eesti, Tallinna ja Tartu ajalugu, arengut ja elu-olu, et need peaks läbi lugema iga ajaloohuviline. Osasid kõnetavad luuletused, osasid päevaraamatud, reisikirjeldused, osasid ajaloolised teosed või novellid, esseed. Oma ajalooteemadega oli Ristikivil sihiks jõuda Euroopa kirjandusruumi.

Ka Kronbergi arvates väärinuks kirjaniku anne ja looming enamat kui omakeelset väljaandmist, kuid kahjuks ei ole tema teine kodumaa ega muugi Euroopa siiani tema loomingut nautida saanud.

Eestlastele avanes 100. sünniaastapäeval aga mõneti uus Ristikivi. Filmiteadlane Lauri Kärk avastas arhiivist filmistsenaariumi (filmid ja heliplaadid olid Ristikivi lemmikharrastused), samuti valmib ka film Ristikivi reisipaikadest ja Kreeka sõbrast. Esmakordselt ilmus eesti keeles kaks rootsikeelset kuuldemängu ja reisipostkaartide raamat. Avastamisrõõmu Ristikivi Arkaadia-teedel, maades, kus kasvavad palmid, tuleb ehk veel.


KASUTATUD KIRJANDUS

  • Endel Nirk «Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu». Eesti Raamat, 1991.
  • Karl Ristikivi  «Mälestusi ja reisikirju». Loomingu Raamatukogu 1/2 1993.
  • Karl Ristikivi «Valitud kirjad 1938–1977». Eesti Kirjandusmuuseum. Tartu 2002.
  • Arvo Mägi «Karl Ristikivi. Meie kirjanikke». Lühimonograafia. Eesti Kirjanikke Kooperatiiv. Lund 1962. 
  • Janika Kronberg, Brita Melts «Karl Ristikivi rändav Arkadia» – Keel ja Kirjandus 10, 2012.
  • «Karl Ristikivi teekonnad. Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946–1976». Koostanud Janika Kronberg. Kirjastaja Go Group, Tartu-Tallinn 2012.
  • Karl Ristikivi «Päevaraamat 1957–1968». Varrak 2008.
  • Karl Ristikivi «Tuli ja raud» . Eesti Raamat 1884.
  • Karl Ristikivi «Õige mehe koda». Eesti Raamat 1984.
  • Karl Ristikivi «Rohtaed». Eesti Raamat 1985.
  • Karl Ristikivi «Kõik  mis kunagi oli. Pilte ühest suvest.» Eesti kirjastus Orto Vadstena-Rootsi 1946.
  • Karl Ristikivi «Ei juhtunud midagi». Tartu. Ilmamaa. 2000.
  • Karl Ristikivi «Hingede öö». Eesti Raamat. Tallinn  1991.
  • Karl Ristikivi «Eesti kirjanduse lugu» Kirjastus Tõrvik 1954.
  • Karl Ristikivi «Lõhkemata pomm. Pimedaksnägemine» Loomingu Raamatukogu 31–32/2012.
  • «Minugi tee ei ole veel lõppenud.» Valimik Karl Ristikivi aforisme paradokse tähendamissõnu. Valinud ja koostanud Reet Neithal. Tallinn 1989.
  • «Karl Ristikivi. Kirjanduslik päevik». Litteraria 17. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Eesti Kirjandusmuuseum Tartu 2000.
  • Karl Ristikivi «Viimne vabadus». Koostaja Janika Kronberg. Eesti mõttelugu Ilmamaa 1996.
  • «Võim ja vaim. Album eesti Üliõpilaste Selts Veljesto 20-ks aastapäevaks». EÜS Veljesto Kirjastus Tartu 1940.
  • Bernard Kangro/Karl Ristikivi «Kirjad romaanist. 31 kirja aastatist 1966–1977». Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Lund 1985.
  • Karl Ristikivi. «Kirjanduslik päevik». Litteraria 17.  Koostanud Rutt Hinrikus. Eesti Kirjandusmuuseum 2000.
  • Janika Kronberg «Karl Ristikivi naeratuse jälil». Järjejutt. Maaleht 2012.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit