Vaido Petser.
FOTO: Andres Tennus

Vaido Petser mängib, õpetab ja meisterdab…

Vilistlane

…kitarre. 2010. aastal magistrikraadiga Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna muusikaõpetaja eriala lõpetanud Vaido Petser on nimelt üks kahest Eestis tegutsevast pillimeistrist, kes valmistab klassikalisi kitarre käsitööna. Pillide tegemise kõrvalt käib ta Nõo muusikakoolis kitarrimängu õpetamas ning vahel astub mõnikord ka endakirjutatud lugudega üles.

Huvitavaid fakte:

  • 1990. aastatel tegutses Tartus üsna populaarne ansambel Normaalne Seltskond, kelle loomingus kohtusid folk, vanamuusika ja pungilik hoog ning kelle tekste kandis ajalooline kraaderomantika. Lisaks Vaido Petserile mängisid seal hiljem bändi Genialistid asutanud Feliks Kütt ja Allan Aint ning viiulil Lia Piir. Normaalne Seltskond on ka viimastel aastatel paar kontserti andnud ja kuuldavasti on järgmine esinemine juba sel talvel plaanis.
  • Vaido autoga on ka panka röövitud. 1997. aasta ühel septembrihommikul avastas Vaido, et sõbra akna alt Narva maantee ühiselamu eest on kadunud tema helesinine Mazda 626. Paar tundi hiljem kuulsid nad sõpradega raadios uudist Palamusel toimunud pangaröövist ja auto, millega pätid põgenesid, kandis vägagi tuttavat numbrimärki… Auto leidis kuu aega hiljem üles üks seeneline, aga selleks ajaks oli Vaido juba jalamehe mõttega harjunud.

Kuigi kitarrimeistreid on Eestis palju, tegeleb klassikaliste nn Hispaania stiilis kitarride ehitamisega tõsisemalt vaid kaks meest: Viljar Kuusk Tallinnas ja 24. novembril 43. sünnipäeva pidanud Vaido Petser Tartu kandis. Tõsi küll, oma töökoja on Vaido viinud Elvast ära Võrtsjärve ääres asuvasse maamajja, et oleks rahulikum nikerdada.

Klassikalise kitarri valmistamist käis ta õppimas Soomes, maailmakuulsa kitarrimeistri Kauko Liikaneni juures. «Ühel hetkel tekkis vastupandamatu soov endale ise pill ehitada. Meisterdamine on mul vist geenides,» tähendab Vaido, kelle isa ja vanaisa on olnud head mööblitislerid.

Mees seletab, et meistripillid ei ole sugugi odavad ja õpetaja palga eest ei saa endale korralikku pilli lubada. «Paljud kitarrimängijad ongi seepärast meisterdama hakanud, et ise endale üks korralik pill teha,» ütleb Vaido. Korralikke kitarre on Vaido käe alt välja tulnud praeguseks paarkümmend. Neid on jagunud nii endistele õpilastele ja professionaalsetele kitarristidele kui ka iseendale mängimiseks.

«Töö kõrvalt ei saa pillimeisterdamisega iga päev tegeleda,» teab Vaido. Ometi on tal olnud aega kitarride kõrvale valmistada ka umbes poolsada viisikannelt ning peas mõlgub mõtteid hoopis isevärgi pilli valmis tegemisest.

Nimelt on mees välja mõelnud uudse pilli kitannel, mis kujutab endast kuue keelega saatepilli viisikandlele. Vaido leiutatud kitannel on lihtsasti mõistetav muusikainstrument. Saateakordide moodustamine sellel pillil käib klahvide abil, rütmi mängitakse sarnaselt kitarrile: kas siis sõrmitsedes või lüües.

Kitannel, nagu ka viisikannel, on ühe helistiku pill. Kui kasutada ainult lahtisi keeli ja klahve, ei ole Vaido sõnul valede nootide mängimine võimalik. Pillid on seotud internetikeskkonnaga, kust on võimalik alla laadida muusikapalasid ja õppematerjale, viimaseid noodilehtede valmistamise rakenduse abil ise ette valmistada ja teiste kasutajatega jagada.

«Oolen kitarriõpetaja olnud alates 1994. aastast ja tean, et selle pillimängu õppimine ei ole kerge. Muusikaõpingutest loobutaksegi tavaliselt seepärast, et algus on liiga raske ja pisimagi tulemuseni jõudmiseks tuleb väga palju harjutada. Keelte alla asetatud noodilehtedega viisikannel ja lihtsasti mõistetav saateinstrument on just need pillid, mille abil algajat õppijat motiveerida. Mida kergema vaevaga mänguoskus tuleb, seda suurem on soov pilli edasi õppida ja mängida,» seletab Vaido.

Kitarri hakkas mees õpetama tegelikult juba sel ajal, kui vajalikke pabereid veel käeski polnud. 1991. aastal alustatud õpingud õpetajate seminaris jäid esimese hooga kolmandal kursusel pooleli, sest varasem kokkupuude muusika õppimisega sõjaväest tulnud Vaidol puudus. Vajakajäämisest sai ta jagu juba õpetajatöö kõrvalt Heino Elleri muusikakoolis õppides. Selle lõpetamise ajaks oli ka õpetajate seminar vormiliselt Tartu ülikooli koosseisu läinud ja tulemata ei jäänud ka ülikooli lõpudiplom.

Enda algatatud eriala ja valitud õpetajad

Klassikalise kitarri õpetajaid ei jätku kaugeltki igasse muusikakooli, kuid elementaarse mängutehnika omandamiseks on hea alustada just klassikalise kitarriga. Kitarrist, kelle mängutehnika on arenenud õige metoodika abil klassikalisel kitarril, saab lihtsasti hakkama ka teist tüüpi kitarride mängimisega.

«Tartu ülikoolis oli võimalik õppida üldist muusikapedagoogikat, instrumendiõpetaja eriala siis veel polnud,» meenutab Vaido. Natuke naljakas tundub kummaline tõsiasi, et instrumendiõpetajaks õppimine sai võimalikuks just tema ettepanekute tõttu.

«Eks see ole naljakas jah, et kõik oleks justkui spetsiaalselt minu jaoks organiseeritud, sest pärast magistrieksamite tegemist lõppes ka võimalus Tartu ülikoolis klassikalise kitarri õpetajaks õppida,» naerab mees. Kuigi oma osaluse kohta selle õppe kadumises ei oska ta midagi öelda, kahtlustab Vaido, et instrumendiõpetaja eriala sisseviimise idee võib küll olla temalt pärit.

Kuna õpetajatel peab nagunii kõrgharidus olema ja seda Elleri koolist ei saa, tundus talle loogiline, et Tartus peaks olema võimalus õppida pilliõpetajaks. Miks peakski töö kõrvalt kooli pärast Tallinna vahet sõitma?

«Uurisin mitmest kohast, kas oleks võimalik tekitada muusikapedagoogika üldainete kõrvale ka erialatunde. Natuke aega läks mööda ja kui uued õppekavad kinnitati, saigi siin ka instrumendiõpetajaks õppida. Kusjuures õpetajad sai endale ise valida,» muheleb mees.

Vaido valis endale sellised õppejõud, kelle headusest ta juba varem kuulnud oli. Teiste seas käisid teda ja teisi kitarriõpetajaks soovijaid õpetamas tuntud vene kitarrist ja helilooja Alexander Vinitski Moskvast ning Patrico Zeoli Berliinist. Head õpetajad innustasid teda isegi magistrikraadi nõutama, kuigi vahepeal tundus Vaidole, et aitab selles kooliskäimisest ka.

«Just need kaks viimast aastat olid eriti lahedad ja tegelikult tasus see otsus ikka end ära. Sain oma eriala õppida väga heade õpetajate juures. Iseküsimus on muidugi see, kas praeguste palkade juures üldse tasub ennast õpetajaks koolitada. Kolmandik niigi närusest sissetulekust läheb õppelaenu tagasimaksmiseks, mis sai võetud teadmisega, et riik maksab selle tagasi,» arutleb mees. Nüüdseks on Vaido aga kindel, et enam õppima minna ei jõua ja jagab oma aega pigem õpetamise ja pillimeisterdamise vahel.

Pillimeisterdamine kui rätsepatöö

Loomingulisus ei piirdu Vaido puhul ainult leiutamise ja meisterdamisega, omajagu on seda ka õpetajatöös. Kuna muusikakooli tulevad eri võimetega lapsed ja noored, on neile vaja sobivat repertuaari, mida mängima õppida. Kui sobivat lugu tavaliste kitarriharjutuste hulgast ei leia, teeb Vaido õpilastele ise noodi. Nagu meistrile kohane: täpselt tellija vajaduste ja oskuste järgi.

«Eks nii need noodid kui ka meistripill on nagu rätsepatöö. Saab tellida nagu rätsepa juures täpselt seda, mida tahad – et siit nii- või sealt naamoodi – ja selle võrra on ka pärast mugavam pilli mängida,» räägib mees.

Meistripilli ja poepilli vahe ei piirdu ainult kasutusmugavuse erinevusega, kuigi see mängib muusiku jaoks suurt rolli. Oluline on ka see, et pillimeister kasutab kvaliteetseid ja häid materjale, mis omakorda annavad pillile tugevama kõla ja ilusama tämbri.

«Klassikalise kitarri mängijad mängivad enamasti ilma võimenduseta. Pilli peab aga kuulda olema igasse saali nurka. Meistripilli dünaamika ja võimalused musitseerimiseks on palju avaramad kui poepillil. Kui tahad vaiksemalt mängida ja ikkagi kuuldav olla, on see võimalik, kui tahad valjult mängida, ongi kõik täpselt nii vali, kui tahad. Mõni kitarr on nii hästi õnnestunud, et seda ei tahagi käest ära anda, ehk siis müüa!»

Oma osa sellise pilli valmimisel on tervel meisterdamise protsessil. Lisaks kvaliteetsele materjalile on oluline ka pill õigesti viimistleda. Selleks kasutatakse traditsioonilist poleerimistehnikat. Kõik detailid peavad täpselt ja õigesse kohta paika saama. Sellest oleneb nii pilli kvaliteet kui ka töö valmimise aeg: kui kiirustades valesti tükk välja lõigata, tuleb uus materjal tellida. Samuti peab olema paigas pillitöökoja õhuniiskus, et talvel ahjusoojas toas kitarr lõhki ei kuivaks ega paisuks suvel nii, et keeled kaelast liiga kõrgele tõusevad.

«Mingit hirmsat saladust, mida varjata, pillimeisterdamise juures ei ole. Tuleb lihtsalt tegema hakata ja kui kõik on õigesti ja õiges järjekorras tehtud, siis töö õnnestubki. Muidugi on pluss, kui meister ise ka pilli mängib, nii tunneb tegija kohe ära, kas pill on hea või mitte. Meisterdada saab ainult seda pilli, mida ka ise mängida oskad,» seletab Vaido.

Muusikakool ei ole spordikool

Võrtsjärve ääres on Vaido sõnul hea meisterdada, kuskile pole kiiret. Linnas tuleb ikka ette mingeid tegemisi ja käimisi. Ka maakoolis on pilliõpetajana mõnusam töötada kui linnas. Maal tekib oma seltskond, õpilased tunnevad üksteist. Linnakoolis kohtuvad õpilased ainult kooli kontsertidel.

«Muidugi, linnas on võimalus valida välja andekamad õpilased, kuna huvilisi on rohkem ja valik suurem. Maakoolis on õpilaste võimed väga erinevad ning õpetaja peab arvestama sellega, et õpitav oleks jõukohane, muidu lähevad need vähesedki minema. Aga ega muusikakool pole spordikool, kus üks peab teisest iga hinna eest parem olema.»


Väike pillisõnastik

Klassikaline kitarr ehk Hispaania kitarr on keelpill, mida iseloomustavad nailonist keeled, mida mängitakse sõrmitsedes. Nimetus klassikaline kitarr ei tähenda, et sellel esitatakse ainult klassikalist repertuaari, kuna sellel saab mängida igasugust muusikat.

Viisikannel on muusikainstrument, mis jõukohane ka neile, kes iga päev pillimänguga ei tegele. Keelte alla paigutatud noodilehe abil on viisikandle mängimine võrdlemisi lihtne. Mitmehäälse muusika õppimisel on noodilehed suureks abiks, sest niimoodi on võimalik suunata rohkem tähelepanu kokkumängule.

Kitannel on muusikainstrument, mis ühendab endas kannelt ja kitarri. Kui pill asetada lauale või sülle, siis mängitakse seda nagu kannelt, rihma abil kaela riputades on kitandlemäng sarnane kitarrimängule. Kitannel on mõeldud viisikandle saateinstrumendiks, meloodiate mängimine sellel pillil on keeruline. Kitannel sobib hästi ka lihtsamat sorti akordsaadet nõudvate laulude saatmiseks.

Vaata lisa: www.viisikannel.ee

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit