Tiina Maripuu.
FOTO: erakogu

Leebe künism ja range tolerants tõid aasta õppejõu auhinna

Persoon

TÜ Pärnu kolledži soome keele lektor Tiina Maripuu on olnud oma valdkonna kümne parima õppejõu hulgas kõik seitse aastat, mil Tartu ülikoolis on valitud parimaid õppejõude. Kord küsis kolledži direktor poolnaljatades, mis siis Tiina saladus on. «Leebe künism ja range tolerants!» teatas õppejõud esimese pähetulnud asjana.

Aasta parimad õppejõud

2012. aasta Tartu ülikooli aasta õppejõu auhinna saajad on:

Marju Lepajõe – humaniora valdkond, usuteaduskond, kirikuloo teadur;
Tiina Maripuu – socialia valdkond, Pärnu kolledž, soome keele lektor;
Ivo Leito – realia et naturalia valdkond, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, analüütilise keemia professor;
Ruth Kalda – medicina valdkond, arstiteaduskond, peremeditsiini professor.

Parimatele õppejõududele antakse auhinnad üle 10. detsembril Eesti üliõpilasseltsi hoones toimuval tänuüritusel «Ülikoolilt üliõpilasele, üliõpilaselt ülikoolile». Samas kuulutatakse välja ka õppekomisjoni valitud õppekvaliteedi edendamise auhinna saaja ning jagatakse välja tuutorite tunnistused. Üritus on kutsetega.

Kuigi ka vastus oli mõeldud pooleldi naljana, on selles oma tõetera sees. Ja seejuures sugugi mitte väike. Väike doos küünilist eesti huumorit teeb loengud lõbusamaks ja kuigi Tiina sõnul peab õpetajal olema väga hea interpreteerimisoskus, peavad ka reeglid paigas olema.

«Ega selle tiitli saamise taga ei ole midagi muud kui selge kommunikatsioon ja lihtsad kokkulepped: tuleb rääkida arusaadavalt ning kohe alguses kindlaks määrata, mida, kuidas ja mis ajaks teha tuleb,» seletab Tiina, selle aasta socialia valdkonna parim õppejõud.

Ainete plussiks, mida ta ülikoolis õpetab, peab naine ka praktilisust. Näiteks turismieriala üliõpilastel on soome keelt lihtsalt vaja, muidu on peaaegu võimatu sel alal tööd saada. Mingi konks ja selge motivatsioon, milleks õpitut kasutada saab, tuleb alati kasuks.

Tiina sai oma karmi kooli kätte kohe pärast ülikooli lõppu ja on selle eest siiani tänulik. «Lõpetasin sel ajal, kui kehtis suunamissüsteem. Kuna Pärnus olid mul selleks ajaks nii mees kui ka kaks last, sain siia tulla ja sattusin Rääma kooli õpetama,» meenutab ta.

Eesti keel ja soome keel

Pärnu Rääma kool oli sel ajal seotud lastekoduga – kõigis klassides olid nn tavaliste kodulaste kõrval ka lapsekodulapsed. Tollal 22-aastane Tiina sai algatuseks 30-koolitunni pikkuse nädala, kuhu kuulusid kolm seitsmendat, üks kaheksas ja veel mõned nooremad klassid.

«Kui sa end sellises olukorras kohe ei kehtesta, ei saa sa sellega kunagi hakkama. Kui kehtestad, ei ole sul hiljem vaja kellelegi midagi uuesti tõestama hakata,» räägib eesti keele õpetajana alustanud Tiina. Ebatüüpilisest koolikogemusest hoolimata mäletab ta õpilasi kui kenasid toredaid lapsi. Ainsana hirmutab vaid see, et kunagised õpilased on nüüd juba piisavalt vanad inimesed.

«Näiteks Andrus Veerpalu ei ole enam väga noor mees. Sellisel taustal on enda vanusele ikka õudne mõelda,» võrdleb nooruslik õpetaja end endiste õpilastega.

Selles, et eesti keele õpetajast sai hiljem soome keele õpetaja, on oma osa Rääma kooli järgsetel aastatel, kui Tiina kolis mõneks ajaks perega naaberriiki. 1990. aastate alguses kuulutas tolleaegne Soome president Mauno Koivisto, et ingerisoomlased võrdsustatakse riiki tagasi pöördumisel nn päris soomlastega. Kuna Tiina ema oligi ingerlane, sai pere lihtsalt pika viisa ning elamis- ja tööload.

Esimesed paar kuud oli naine koristaja ja saab nüüd aru, miks sellise füüsilise töö eest rohkem palka ei maksta. Tiina leidis, et moppi liigutades saab oma mõtteid mõelda ja peas tööväliste asjadega tegeleda, õpetajatöös näiteks seda endale aga lubada ei saa.

«Kuigi tol ajal oli Soomes tohutu majanduskriis, sain ma üsna kiiresti lihtsa abiõpetaja töö. Istusin kõigis keerulisemates jutustavates ainetes värskelt Soome kolinud õpilaste kõrval ja aitasin neile õppeaineid selgeks teha. Koolis käis ju kõik soome keeles, aga lapsed ei pruukinud seda veel osata.»

Edasi asus Tiina soomlastele eesti keelt õpetama. Väikeses kirikukülas elades sai ta õpetada nii kodukoha kui ka naaberkülade inimesi. Pärast kolme aastat sellist tööd sai ta aga aru, et tuleb perega Eestisse tagasi tulla.

«Hakkasime kodus mingit kummalist köögikeelt rääkima, sain aru, et meie kõigi keeled lähevad niimoodi kahe keele vahel laveerides nässu,» ütleb Tiina. Kaks tütart tahtsid nagunii Eestisse tagasi tulla ja vanematele sai selgeks, et ka poeg tuleb Eesti kooli panna.

Töövalikud alati impulsiivsed

Tiina tõdeb, et kui Rääma kooli suunamine välja arvata, on kõik tema töölemineku otsused tekkinud sekunditega. Pärnus tagasi olles kohtas ta tänaval sõbranna Elma Künnapast, kes kutsus teda Sütevaka humanitaargümnaasiumisse õpetama.

«Elma kurtis, et ta ei viitsi enam üksi õpetada, pole kolleegi, kellega asju arutada. Ütlesin kohe jah ja oligi tehtud. Sütevakas õpetasin kokku umbes 15 aastat ja kuna meie mõlema lapsed käisid ka samas koolis, proovisime nad nii ära jagada, et enda last õpetama ei hakkaks,» seletab Tiina.

Ka TÜ Pärnu kolledžisse läks ta ühe telefonikõne peale. Tolleaegne kolledži direktriss Riina Müürsepp helistas talle, et küsida, kas Tiina teab kedagi, kes saaks seal soome keelt õpetada. Kuna tundus, et kahes kohas õpetamisega saaks ta hakkama, ütles Tiina kohe, et tuleb ise õppejõuks.

«Õpetajad teevad nagunii mõistetavatel põhjustel mitut tööd korraga: kas siis õpetavad mitmes kohas või tõlgivad lisaks, on suviti giidid. Kolledži uus maja meeldis mulle ka, nii et otsus oli tehtud.»

Kahes kohas õpetas Tiina paralleelselt üle kümne aasta. Kui esimese poole sellest alustas ta Pärnu kolledžis millegi kommenteerimist sõnadega «Aga meil Sütevakas…», siis umbes kuus-seitse aastat hiljem hakkas ta gümnaasiumis ütlema «Aga meil kolledžis…».

Pikapeale hakkas kahe koha vahel jalutamisele kuluv aeg natuke totter tunduma ja kuna Sütevakasse tuli Elma kõrvale ka teisi emakeele ja kirjanduse õpetajaid, otsustas Tiina täisajaga kolledžisse jääda.

Kolledžis teeb ta lisaks tavaliste keeleloengute pidamisele ka täiendusõppe kursusi. Nn tavaliste tööinimeste motivatsioon soome keelt õppida on eelkõige plaan minna Soome tööle. Sel sügisel sai Tiina vastuseks aga ka selle sõnumi, et soome keel on lihtsalt huvitav.

«Ma isegi härdusin selle peale, müts maha nende ees, kes võtavad aega lihtsalt meeldivate asjadega tegelemiseks. Olengi vist juba suurte inimeste õpetajaks muutunud. Ilmselt saaksin ma hakkama, kui uuesti viienda klassi ette läheksin, aga enne seda peaksin ikka hoolikalt läbi mõtlema, mida ja kuidas öelda,» tõdeb ta.

Õpetamine koolis ja ülikoolis

Ülikoolis ongi Tiina arvates hea tulemuse saamise eelduseks see, et üliõpilased läheneksid teemale avatud meelega ja oleksid õppeainest huvitatud. Koolipingis, kus paljusid aineid lihtsalt peab õppima, peab õpetaja aga igas tunnis atraktiivse etenduse andma.

«Kirjandust saab liikuvate piltidega huvitavamaks teha ja ärgitada õpilasi arutlema. Aga grammatikat peetakse tüüpiliselt igavaks – midagi nii väga närvekõditavat seal tõesti ei ole,» toob pika kogemusega õpetaja näiteks.

Sellisel juhul aitab asja meeldivamaks muuta süsteemide loogiline lahtiseletamine. Tiina sõnul ei tohi astmevahelduste, laadide ja väldete ees õpilastes hirmu luua, vaid lubada, et see kõik on võimalik lihtsalt selgeks saada. Ja samas välja tuua, et kui kooliajal need reeglid ära õppida, siis ei pea tulevases elus kunagi kartma, et näiteks paarirealist töömeili kirjutades jätad endast rumala mulje.

Kooli jaoks hoiab aju virge Tiina üks hobidest, mälumäng. Tema sõnul on Pärnu vallutanud lausa mälumängubuum, sest pea igal õhtul toimub mõnes kohalikus kõrtsis või pubis viktoriin.

«Sel aastal olen eriti tubli olnud ja igal kolmapäeval oma töökaaslastega Kentucky pubis käinud. Eriti põnev on siis, kui mängu tegija ei küsi klassikalisi faktiküsimusi, vaid jagab taustainfo kolme pika vihje vahel ära. See annab võimaluse pikemalt mõelda ja seltskonnaga arutleda – puhas ajugümnastika,» räägib naine.

Vahel saab teada uusi põnevaid asju, mis jäävadki meelde. Vahel teeb nalja hoopis selja taga olev pikk tööpäev, mis paneb mälu trikke tegema ja annab ajust kätte pigem kogu muu info kui konkreetse õige vastuse.

Nagu iga tüüpiline õpetaja, teeb Tiina aeg-ajalt ka giidi- ja tõlketööd. Viimaseid on tal olnud nii väga põnevaid kui ka muldigavaid. Mõlemast äärmusest on ta aga enda jaoks midagi positiivset leidnud.

«Mul on näiteks päris pikk notariaalse tõlke kogemus, Eesti võlaõigusseadusest ja asjaõigusseadusest võiksin lõpmatuseni rääkida… Need seadused tundusid alguses väga hirmutavad, aga võimaldasid ennast ka juriidiliselt harida,» ütleb Tiina. Kuigi sääraste seaduste vormistus võib tunduda tuim, on põnev neid abivajajatele lahti seletada, et nood oma tehingutest täpselt aru saaksid.

Suure surmaga rattaarmastajaks

Põnevatest tõlketöödest rääkides meenub Tiinale see, kuidas ta Veiko Õunpuu tellimusel filmi «Sügisball» stsenaariumi soome keelde ümber pani. Kuna filmitegu oli siis alles algusjärgus, tuli nii selle eesti- kui ka soomekeelset varianti sadu korda muuta ja palju nalja sai ka roppude kohtade tõlkimisega.

«Soome keele speller lausa karjus minu peale vahel, et kontrolli ikka üle, kas see ropp sõna stiililiselt konteksti sobib,» naerab naine. Kokkuvõttes oli see esmakordne filmitööstusega kokkupuude väga kihvt kogemus. Kui stsenaariumi tõlkimisele järgnes ka näitlejalepingu tõlkimine, sai Tiina teada, et just tema tõlgitud stsenaariumiga saadi tuntud Soome näitleja Sulevi Peltola filmi näitlema.

Lisaks tõlkimisele tehtav suvine giiditöö pani Tiina ka rattasõitu armastama. Kui tuli pakkumine tegeleda Soome rattarühmaga ja neile näidata Türi, Kurgja, Pärnu ja Ikla piirkonda, oli ta kohe nõus. Et rattasõitu meelde tuletada, käis ta salaja rattaga sõitmas, et turistidele mitte rumalat muljet jätta.

«Rattasõit tuli meelde, aga ma ei osanud arvestada, mida tähendab ühe päevaga 57 kilomeetrit maha sõita – pool sellest veel kruusateel,» muigab Tiina. Esimene kord rattagiidina grupiga koos püsida oli puhas tahtejõuga mängimine. Elupõliste Soome ratturite ees tegi ta nägu, et sõidab alati grupi lõpus, et giidina kontrollida, et keegi maha ei jääks ja kõik korras oleks. «Issand, ma pidin sinna surema!»

Pärast seda jäi aga rattasõit Tiinale nii väga külge, et sellest sai tema loomulik liikumisviis. Kolledžis tööl käib ta rattaga, sest kuni õues plusskraade jagub, tundub autoga kaks ja pool kilomeetrit tööle ja tagasi koju Ülejõele sõita tobe. Ja miks peaks 15 kilomeetri kaugusele Audrusse suvilasse sauna sõitma bussiga, kui saab ka rattaga?

«Muud vist ei olegi rääkida,» vaatab Tiina oma jõevaatega kabinetis ringi ja tõdeb, et tööst väljaspool on ta täitsa tavaline normaalne inimene. «Kari lapsi, kari lapselapsi. Kass. Mees. Vanaisa ehitatud maja, mis aeg-ajalt kõpitsemist vajab. Talvel lume ajamine, suvel muru niitmine... Kui jõuan, käin teatris. Üritan nüüd tasapisi endasse investeerima hakata. Kuigi lapsed on juba suured, teavad kõik vanemad, et kuni nad kuskil koolis käivad, läheb suurem osa ressursse kutsikate koolitamiseks.»

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit