Seekordses ajakirjas on eri lugude keskmes õpetamine ja õppimine. Persooniloo kangelanna on socialia valdkonnas tudengite tagasiside põhjal aasta parimaks õppejõuks tunnistatud Pärnu kolledži soome keele lektor Tiina Maripuu.

Leebe künism ja range tolerants olevat parimaks saamise võti, lisaks muidugi selge kommunikatsioon, väga hea tõlgendamisoskus ja kindlad reeglid. Maripuu sõnutsi peab õpetaja andma tunnis atraktiivse etenduse, et näiteks igavana tunduv grammatika õpilastele paremini selgeks saaks. Olgu siis õppijateks üliõpilased või keskkooliõpilased.

Õpetajaks õppimise ja õpetajate õpetamise üle arutlevad UT ajaloo pikimas artiklis õpetajaharidusega mitme kandi pealt tuttavad inimesed. Inimesed, kes võtavad haridust südamega ja soovivad, et selles vallas kavandatavad muutused teeniksid eesmärki ning ka tegelikult rakenduksid. See vajab kõigi osaliste siirast panustamist. Et aga teada, kuidas edasi minna, on tarvis praegust olukorda hinnata ja nagu üks vestlusringis osaleja tabavalt kirjeldas, siis tegelikkus kärssab: pilt ja heli ei lähe kokku. Valmisolek on olemas, arutatakse, lepitakse kokku, aga kui on tarvis hakata räägitut ellu viima, siis: no ei toimi. Miks ei toimi? Teine vestlusringis osaleja ütleb, et tuleb peeglisse vaadata ja ausalt iseenda tegevusele või tegevusetusele hinnang anda. Kolmandaks öeldakse, et Eestis ei osata loomupäraselt või traditsioonilistest põhjustest tulenevalt konstruktiivset kriitilist tagasisidet anda ega vastu võtta. Ma kaldun selle väitega nõustuma, rõhutades, et kriitikast õppimiseks on vaja osata lisaks kriitilise tagasiside vastuvõtmisele ja järelduste tegemisele ka kriitilist tagasidet anda. Õppimine on kahepoolne protsess.

Tagasisidest ja õpiprotsessist kõnelevad ka kaks seekordset esseed. Margus Niitsoo, kellest sai Tartu ülikoolis 2011. aastal doktorikraadi kaitsmise järel Eesti viimase poole sajandi noorim teadusdoktor kirjutab muutunud tagasisidesüsteemist ning ennekõike sellest, kuidas kogutud andmetest õpetamise kvaliteedi kohta võimalikult objektiivne pilt saada.

TÜ politoloogia eriala haridusega Toomas Roolaid leiab, et Eesti kõrghariduses tuleb läbi teha põhimõtteline muutus selles vallas, kuidas ja mida üliõpilane õpib ning milline on õppejõu roll. Roolaiu hinnangul loetakse Eesti ülikoolides liiga palju keskpäraseid alusainete loenguid, samas võiks hoopis kasutada tippülikoolide tasuta kättesaadavaid videoloenguid ning pigem keskenduda seminarides nende analüüsimisele. See eeldab ka nii tudengite kui ka õppejõu poolt põhimõttelist mõtteviisi muutust.

Laias laastus samal teemal kõnelevate tekstide veel üks ühine nimetaja on tõe kriteeriumina praktika: ega enne ei tea, kas väljapakutu toimib, kui järele ei proovi.