Tartu ülikooli nõukogu esimees Kersti Kaljulaid vaatab tagasi nõukogu esimesele tööaastale ning arutleb, kuidas on uus juhtimisstruktuur tööle hakanud.

Aasta ei ole kindlasti piisavalt pikk aeg, et teha põhjapanevaid järeldusi, kuid siiski: kui hästi on Tartu ülikooli uus juhtimisstruktuur teie hinnangul tööle hakanud?

Tartu ülikooli nõukogu koosneb Tartu ülikooli entusiastidest. Kui nõukogu 2012. aasta algul kogunes, sai kohe selgeks, et see seltskond on valmis panustama rohkem, kui nõuab seadus. Nõukogu tegevusstrateegia valmis viieks aastaks, seda oleme jaganud ka senati ning isegi haridusministriga, kes on samuti ilmutanud elavat huvi selle vastu, kuidas esimene nõukogu täidab oma rolli ja mil moel sisustatakse seaduses antud juhtimisstruktuur.

Nõukogu tahab olla ülikooliperele hea partner, kes aitab rahvusülikooli eesmärke ellu viia, nõukogu tervikuna ja ka iga nõukogu liige eraldi aitab kaasa, kuidas saab ja oskab. Aga nõukogu näeb oma rolli ka heas mõttes piiratuna: oleme küll alati valmis oma seadusega ettenähtud rollist välja astuma ja tegema enam, kuid ainult juhul, kui seda soovitakse. Nõukogu on olnud piisavalt tähelepanelik, et mitte luua paralleelseid ja dubleerivaid tegevusi, vaid kaasa aidata juba olemasolevatele.

Tundub, et meiega tahetakse koos töötada. Näiteks Aku Sorainen on algatanud protsessi ettevõtluse ja ülikooli suhete tihendamiseks. Tal on üsna ebatraditsiooniline vaade ja mulle tundub, et kõik kaasatud  tunnevad sellest koostööst rõõmu. Olen ka kuulnud, kuidas Aku otsib ühisosa zooloogia valdkonna professoriga – peab ju ometi olema võimalus ka zooloogide teadmistest midagi rahaks teha! See on lihtsalt üks hea ja isegi lõbus näide, kuidas nõukogu pakub ülikoolile natuke selliseid eemalseisja nõuandeid. See peaks olema ülikooli struktuuris meie suurim lisaväärtus.

Suurim probleem tundub praegu olevat see, kuidas leida nõukogu välisliikmetele aega ja võimalust suhelda vahel ka teaduskondadega otse, vabamas õhkkonnas, et üksteisest paremini aru saada. Sama kehtib ka nõukogu ja senati suhete kohta: formaalselt on kõik hästi, igaüks teab ja täidab oma rolli, arusaamatusi pole olnud, aga lihtsalt suhtlemist jääb väheks. Loodetavasti saab nüüd, kui esimene aasta on üle elatud, ja üleelamiseks tuli nõukogul kokku saada märksa tihemini kui seaduses ette nähtud neli korda, leiame aega ka lihtsalt rääkida.

Kuidas püüavad nõukogu leida liikmed ühist aega?

Planeerime nii pikalt ette kui võimalik. Eelmise aasta koosolekud panime paika üsna aasta alguses, tõsi, hiljem olime sunnitud seda graafikut tihendama. Ega muu ei aita. Kolm meist saabuvad lennukiga, nädalase ettehoiatusega ei tee nõukogus midagi. Aga suhelda saab ka elektrooniliselt, kui on mõtteid, mida kolleegidega jagada.

Kas, ja kui, siis mida saaks ülikooli juhtimisstruktuuris veel efektiivsemaks muuta?

Efektiivsus ei ole see, millest ma juhtimisstruktuuris hetkel puudust tunnen. Vahetust suhtlusest on puudus, nagu juba mainisin. Ülikooli juhtimist ei ole ju tarvis «kiiresti ära teha», see on loov töö ja oluline on seda teha vastastikuses mõistmises.

Millised olid möödunud aastal ülikooli kõike põletavamad teemad, millega nõukogu tegeles?

Kõige raskem on esimene aasta olnud Vahur Kraftile ja Jüri Sepale, kes nõukogu liikmetena kuuluvad nõukogu eelarvekomisjoni. Tänu nende heale tööle õnnestus uuel nõukogul koos uue rektoriga võtta vastu eelarve, mis võimaldab ülikooli arendada vastavalt rektori nägemusele. Nõukogule rektori nägemus valdavalt sobis ja seega seda eelarveprotsessis ka toetasime. Rektori nägemus lühidalt kokku võttes on tasakaalus areng: need, kellel ülikoolis on vajakajäämisi õppekvaliteedis, saavad olukorra parandamisel loota rektori toele. Need, kellel on seoses mahuka tasulise õppetööga jäänud vähem aega teadusele, saavad aega ja ressursse teadustegevuse elavdamiseks. Kuid loomulikult tuli vahendid niisuguste arendusprojektide jaoks leida ülikooli ühisest eelarvest, varasemast suurem osa jäi n-ö tingimuslikku reservi, et kulutada seda rektori ja teaduskondade vahel sõlmitavate kokkulepete alusel. Siinkohal tahan tänada ka ülejäänud eelarvekomisjoni liikmeid, tänu kellele oli võimalik nõukogu eelarve õigeaegselt heaks kiita. Eelarvekomisjon toimib hästi.

Kõrgharidusreform pakub pidevalt mõtlemisainet, ülikoolid on asunud omavahel selgitama, kes ja kuidas vastutab iga konkreetse õppesuuna eest. Muutusi on palju ja kõik on üksteisega seotud. Ülikool peab vaatama, kuidas neid muutusi oma eesmärkide täitmiseks paremini ära kasutada. Kiired reageerijad tavaliselt võidavad, kas pole?

Mida tõstaksite nõukogu tööst esile?

Meie viieaastane tegevusstrateegia on dokument, mis võimaldas meil endil kollektiivselt eelseisvasse süveneda ja ka täita esimese praeguse seaduse alusel loodud nõukogu suurim ülesanne – sisustada uus juhtimisstruktuur.

Eelarvekõnelused sujusid tänu eelarvekomisjoni empaatiavõimele samuti suurepäraselt. Päris rahul ei ole muidugi keegi ja päris õnnetu loodetavasti samuti mitte, aga selliselt lõpeb iga eelarveprotsess. Ma loodan, et protsessi tajuti vähemalt õiglasena ja ka mõisteti, miks otsused said sellised. Kui see ajakirja lugejate arvates nii ei olnud, siis palun kirjutage mulle ja ma luban vigadest õppida (Kersti.Kaljulaid [at] eca.europa.eu).

Millised tähtsamad arutelu ja otsustamist vajavad teemad seisavad nõukogul ees sel kalendriaastal (nt eelarve koostamise struktuur)?

Raha on jah, alati tähtis, aga siiski ma usun, et aastale 2013 tagasi vaadates saab nõukogu öelda, et temast on ka mitmes muus aspektis ülikoolile kasu olnud.

Nõukogu proovikiviks sai eelarveprotsessi kohandamine

Tuleb Kersti Kaljulaiuga nõustuda, et nõukogu esimeseks tõsiseks proovikiviks sai eelarveprotsessi kohandamine uuele juhtimisstruktuurile ning samal ajal ka sisemistele ootustele ja väliskeskkonna muudatustele (kõrgharidusreformile). Nõukogu algatas sihtotstarbeliste komisjonide loomise ning pidas vajalikuks lõimida nende kaudu eri juhtimisorganite tööd. Nii palusime rektoril esitada eelarvekomisjoni lisaks kahele nõukogu liikmele ka kaks esindajat senatist ja kaks ülikooli valitsusest. Eelarvekomisjon sai paraja suuruse ja töövõimega.

Osalt sisuline, osalt protseduuriline oli tööjaotuse muutmine nõukogu ja rektori vahel. Põhimõttelise uuendusena delegeeris nõukogu osa eelarvega seotud otsuseid (näiteks üldkululõivud) rektorile. Oluline on tõdeda, et rektoraadi käsutusse jäeti märgatavad vahendid nii teadus- kui ka õppetöö kvaliteedi parandamiseks. Seega keskendus nõukogu ise vaid eelarve kõige põhilisemate proportsioonide juhtimisele. Siinkohal oli esimene asi muidugi tugiteenuste vajaduse ja üldfondi suuruse määramine, mille puhul nõukogu peab edaspidi analüütilist baasi kindlasti tugevdama.

Teine oluline teema on tegevustoetuse jaotamine akadeemiliste üksuste vahel. Muu hulgas leiti diskussiooni käigus lahendus tasulise õppe kadumise kompenseerimisele. Siiski ei olnud see vähemalt esialgu eelarve suurim probleem, sest 2013. aastal jääb ära vaid üks tasuline semester sügisel, mille rahaline maksumus on umbes üks miljon eurot. See teema on aga kasvava kaaluga, sest nii 2014. aasta kui ka 2015. aasta puhul vajab kompenseerimist üks äralangev tasulise õppe aasta.

Muidugi ei ole mõeldav kompensatsiooni maksmine n-ö sotsiaalabina. Teaduskonnad peavad oma tegemised kohandama uutele tingimustele ning leidma sellised õppe- ja teadustöö kombinatsioonid, mis saadavaid kompensatsioone õigustaksid. Siin terendab ka vajadus leida metoodika, et kehtestada seos akadeemiliste üksuste tegevustoetuse ja tööpanuse vahel. 2013. aasta eelarve oli ja jääb selles mõttes kindlasti erandlikuks, et eelarve kujundamisel ei arvestatud ei üliõpilaste vastuvõttu, lõpetamist ega isegi üldarvu. Tundub mõistlik, kui eelarvevaidlused vähemalt õpperahade puhul taanduksid edaspidi diskussioonile üliõpilaste vastuvõtu üle.

Lõpuks ka muutusest, mis tegelikult kõige enam mõjutasid struktuurinihkeid tegevustoetuse jaotamisel. Eelarvekomisjon ja nõukogu aktsepteerisid radikaalset muudatust akadeemiliste üksuste vastastikuse õppetöö kajastamisel eelarves. Seni oli arvestuse aluseks vastastikuse õppetöö ainepunktides mõõdetud saldo, mis tähendas huvi edendada küll oma tööd teistes üksustes, kuid samas ka piirata teiste üksuste pädevuse kasutamist oma teaduskonna üliõpilaste poolt. Just viimane suundumus oli ülikoolis muutunud n-ö habemega probleemiks, millest pidevalt räägiti, aga lahendust ei leitud. Alates 2013. aastast ei ole aga teaduskondadel ja kolledžitel enam vaja muretseda teistelt saadud ainepunktide pärast, sest eelarves läheb arvesse ehk hüvitatakse vaid teistele tehtud töö. See muutus nõudis sisuliselt kahe miljoni euro ümberjaotamist ning põhjustas eelarve kinnitamise lõppfaasis enim pingeid. Õnneks näitas ülikool siin kompromisside leidmiseks piisavalt sisemist ühtsust. Lohutuseks võin öelda, et tegu oli siiski ühekordse pingeallikaga, sest edasine eelarvestamine saab juba lähtuda uuelt muutunud baasilt.

Jüri Sepp
TÜ nõukogu liige, majanduspoliitika professor