Eesti Päevalehe artiklisarjast «Mis meist saab?», kus Eesti noored räägivad oma väljavaadetest tööturul ja Eesti ühiskonnas, on saanud kohalikus meedias omamoodi kirjanduslik võitlustanner humanitaar- ja reaalalade esindajate vahel.

Sarja algne idee oli ilmselt tõstatada diskussioon noorte rollist ja võimalustest tänapäeval meil ja mujal üldisemalt. Seda enam on kahju, et mõtteka arutelu asemel, mis aitaks mõista, kas ja mida me oma hariduses, tööturul ja mentaliteedis muuta võiks, on tekkinud kaks vastasleeri, kus üks pool (edukad reaalalade esindajad eelkõige internetikommentaarides) näitab süüdistavalt näpuga ja teine pool (tulevikuküsimuste üle arutlevad humanitaarid) üritab end kaitsta.

Selline kaheks jagamine on ühest küljest loogiline, teisalt aga jabur. Loogiline, et näiteks filosoofid ja kirjandusteadlased on n-ö pehmete erialade esindajad, skaala teises otsas on aga rohkem matemaatikaga seotud valdkonnad. Ehk siis esimesed on teinud elus valed valikud ja virelevad iseenda süü tõttu tulevikuta madalapalgalistel kohtadel ning teised naudivad õige otsuse teinuna raha sisse toovat elu, ilma eranditeta, eks ole?

Jabur, isegi idiootne on maailma niimoodi mustvalgeks värvida. Juba TÜ ainevaldkondi vaadates tekiks küsimus, kuhu sel kahevärvilisel pildil kuuluvad socialia ja kuhu medicina valdkonna esindajad. Esimesed (sh tulevased poliitikud) oleks siis eranditult vaesed humanitaarid ja teised (sh tulevased meditsiiniõed) eranditult rikkad reaalalade esindajad?

Paljud kiidavad, et õige valik on ainult eriala, mis toob tulevikus kaasa suure palganumbri ning need, kes valivad end huvitava eriala, mis ei pruugi «ära tasuda», on valel teel. Vähemalt minu arvates on just õige tegeleda millegagi, mis inimesele meeldib ja mis teda õnnelikuks teeb. Pikka aega on arvatud, et usutegelastel ja arstidel peaks olema kutsumus, et oma alal üldse tegutseda. Miks ei võiks sama arusaam laieneda kõigile elualadele?

Me elame demokraatlikus ühiskonnas, seega peaks meil olema õigus ise oma elu üle otsustada ja valikuid teha. Seda vähemalt nende võimaluste raames, mis meile on antud. Kahjuks tundub praegu noorte tuleviku teemal arutlemise või sõimlemise näitel, et demokraatiat selle õiguslikus tähenduses meil enam ei eksisteeri. Näiteks sõnavabadusest on saanud nn «võitjate» õigus näpuga näidata või lihtsalt kedagi valimatult sõimata.

Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni OECD Eesti alaline esindaja Marten Kokk kirjutas mõni nädal tagasi Postimehes, et vähem ebavõrdsust tähendabki kiiremat majanduskasvu. Kas me ei peaks siis näpuga näitamise asemel tegelema hoopis lahenduste leidmisega?

Äkki oleme asjale lähenenud valelt poolt? Enne, kui arutlema hakata, mis meist saab, peaksime ehk hoopis vaatama, kes ja kus me oleme praeguses hetkes? Võib-olla peaks koolide põhieesmärk mingi «tulutoova» eriala õpetamise asemel olema hoopis selgitada, kuidas ühiskond töötab, kuidas olla valitud edualal täpselt nii edukas, kui selleks on soovi ja mida inimeseks olemine üldse tähendab? Sest kui sõim ja «võitjate» tsensuur näiteks praegusest võrrandist ära võtta, saaksimegi mõistliku diskussiooni, mida edasi teha.