Väärtustest ja kommunikatsioonist

Toimetaja

Möödunud kuul küttis ülikoolis kirgi infotehnoloogia osakonna juhiga töösuhte lõpetamine ja selle põhjused. Juhtumi ümber tekkisid küsimused, kahtlused ja teravad emotsioonid.

Mul on kahju, et samal teemal Mehis Tuisu kirjutatud arvamusartikkel ei jõudnud ülikooli ajakirja veergudele. Teisalt on mul hea meel, et see kuskil ikkagi ilmus, kuigi pean endiselt mõistlikuks, et ülikooli sisemise korraldusega seotud teemad saaksid lahti räägitud ennekõike ülikooli sees. Ja seda ausalt ja avatult, sest nii on väärikas ja muul moel ei ole see võimalik.

See juhtum on mind, ja ma tean, et veel paljusid teisi, pannud mõtlema avatud ja ausa kommunikatsiooni peale. Mida on tarvis, et ülikoolis toimiks avatud ja aus kommunikatsioon? Ennekõike on selleks tarvis siirast tahtmist ja arusaama, et vaid nii saab kriitilisi olukordi lahendada. Aus saab olla ka siis, kui mingitel kaalutlustel ei saa olla väga avatud. Avatud saab olla ka ilma aus olemata, seda siis, kui avatusel ei ole väga ausaid kaalutlusi. Just seetõttu on tarvilikud korraga mõlemad väärtused.

Väärtused eraldi on vaid sõnad paberil või arvutiekraanil. Väärtused iseenesest ei ole midagi väärt, kui need ei peegeldu meie igapäevaelus, otsustes, juhtimises, suhtlemisviisis ja muus. Ülikoolis seisavad praegusel ajal pidevalt ees olulised otsustamised, mille eelnevad teinekord tulised diskussioonid. On ilmselge, et ees seisavad ka väärtuskonfliktid. Väärtuskonflikte leiab ka palju väiksemates mastaapides. Mõelgem kiriku ja golfiklubi peale.

Väärtuskonflikt on olukord, kus kõigil pooltel tundub olevat justkui õigus. Kas sel juhul õnnestubki konflikte lahendada? Ma olen veendunud, et õnnestub, selle aluseks on avatud ja aus suhtlemine. Teinekord nõuab see oma vigade tunnistamist, vabandamist, teise poole mõistmist ja selle tunnistamist. Vigade tunnistamise ja vabandamisega on aga kehvad lood, sest uhkus alati vist ei luba?

Eelmise aasta novembri UT-s kirjutasin ma siinsamas veergudel põgusalt ühest teisest väärtuskonfliktist. Sarnaseid olukordi on ajakirjal olnud varemgi ning alati on konflikti keskmes mõni kriitiline artikkel, kus keegi julgeb midagi kriitilist arvata ja selle teravalt välja öelda. Sellistes olukordades küsitakse alati, «kas ülikooli ajakirjas on väärikas nii öelda, kas on väärikas sellist artiklit UT-s avaldada». Väärikus kui väärtus ei ole samuti asi iseeneses, väärikaks saavad ühe ülikooli muuta selle inimesed. Ülikooli ajakiri saab olla nii väärikas, kui väärikas on ülikool ja kui väärikad on selle ülikooli inimesed oma tegudes, sõnades ja suhtumises. Tartu ülikool on kindlasti väärikas, aga mis annab talle väärilise sisu? Ajalugu? Kindlasti. Aga kas ainult ajalugu?

Enamasti on kriitilised juhtumid ülikoolis palju lihtsamad (ei hõlma endas väärtuskonflikti) ning nõuavad vaid inimestega rääkimist, sest kriitilistes olukordades on infovajadus märgatavalt suurenenud. Vastasel korral tekivad vastamata küsimustest kahtlused ja kuulujutud. Ja ei saa unustada, et kommunikatsioon on juhtimise tööriist. Aus ja avatud kommunikatsioon on väärtus.

Sigrid Rajalo

UT peatoimetaja

Jaga artiklit