Öeldakse, et tõeliselt hea ja kvaliteetne on alati see vein, mida sa veel maitsnud ei ole. Või näiteks arutelu, mille haripunkti tunnistaja ma üsna tihti olen: «Kas sa sellest bändist oled kuulnud? Ei? Noh, nemad on igatahes ülihead.»
Möödunud aasta lõpul TÜ kunstimuuseumis esitletud mahukas teoses «Unistuste Raadi. Liphartide kunstikogu Eestis» tuleks 285 tuvastatud maali asemele kirjutada juba 290. Neist Eestisse jätsid Liphardid 51 maali.
«Praegu Hollandi muuseumis asuvat Jan Steeli «Lautomängijat» on peetud Raadi kunstikogu üheks silmapaistvaimaks Hollandi maaliks. Kogu teise, Steeli meheportreega maali asukoht oli seni teadmata,» rääkis väljaande vastutav toimetaja Inge Kukk.
Füüsikamagistrant Tarvo Metspalu avas 29. jaanuaril Physicumis isikunäituse, paar päeva varem sai alguse ka paralleelne näitus kohvikus Spargel.
Näha saab nii joonistusi kui ka fotosid ning teemadevalik varieerub kuulsuste karikatuuridest looduspiltideni. Eelkõige iseloomustabki Metspalu loomingulist tegevust laiahaardelisus.
Näitustel olevad tööd on tegelikkuses juba paar aastat vanad ning said alguse väljakutsest teha ühe aasta jooksul iga päev üks teos. Ehk just tänu sellele on tööd väga erinevad nii vormilt kui ka sisult.
Igal tudengipõlvkonnal on Tartus oma baar, kodukohvik, klubi ning miks mitte ka oma galerii. Äsja Tartu kunstimuuseumis avatud näitust «Kampsunid ja Kostabid. Tartu näitusepaigad 1990–2014» võib pidada pilguheitmiseks läinud kümnenditele.
See on otsekui kunstimaailma fotoalbumi vaatamine koos kommentaaride, kõrvalepõigete ja suveniiridega. Seda kõike on nii palju, et tundub, et ka üha uuesti tagasi minnes jääb midagi kahe silma vahele. Võib-olla räägib see fotoalbum, nagu enamik pildiraamatuid ikka, kõige rohkem omanikule ja piltidel olevatele inimestele.
TRÜ kunstiajaloo professor kirjutas nõukogude ideoloogia survel koguni kolm doktoritöö käsikirja, avastas kunstiloolane Mari Nõmmela.
Voldemar Vaga 1930. aastate lõpus kirjutatud «Üldine kunstiajalugu» anti 2006. aastal välja kolmandat korda. Okupatsiooniaja hakul oli raamatu selgroog, nn stiiliajalooline kirjutusmeetod, siinse kunsti täpne ja kirjeldav vaatlemine euroopalike kunstivoolude osana, aga raske «juhtum» marksistidele.
Maalikunstnikuna tuntud Suuman eksponeerib väljapanekul paarikümmet Photoshopiga töödeldud fotot. Selle tulemusel on fotodel koos inimesed, hooned ja nähtused eri ajastutest. Paljude piltide aluseks on vanad fotod Tauno Rahnu erakogust.
Imat Suumanni lemmikpilt näitusel kannab koondpealkirja «Tartlase matmine». Sellel kollaažil on ühendatud fotod tänava sillutamisest ja kunstnikust endast.
Kirjanduse ja kultuuriteaduste üliõpilane Maarja Kalmre arvustab 1995. aastal Tartu ülikooli maalikunsti eriala lõpetanud ja sestsaadik kunstnikerühmitusse Kursi koolkond kuuluva Imat Suumanni fotonäitust, mida saab näha ülikooli multimeediatalituses.
